Draama / Piletid 15 ja 12 eurot

Etendus kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga)

Tegijad

autor Georg Büchner 
tõlkijad Helga Kross ja Mati Sirkel
lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
kunstnik Ervin Õunapuu
valguskunstnik Margus Vaigur 
muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
videolahendused Argo Valdmaa 
Hendrik Toompere kaasaegne tõlgendus Georg Büchneri näidendist on tragikoomiline lugu noorest mehest ja tema naisest. Samal ajal kui mees on sõjaväelisel välismissioonil, sünnitab naine perekonda lapse. Woyzecki kohanemisraskused tavaeluga tekitavad perekonnaelus pingeid. Lihtsalt armastusest ei piisa. Nii tuleb mehel rabada neljal erineval töökohal. Ta töötab juuksurina, teeb transporttöid, käib metsatöödel. Ta on valmis isegi oma tervise tööle ohvriks tooma, sest osaleb meditsiinilises eksperimendis, mis sunnib teda aasta aega raha eest ainult herneid sööma. Kuna mees on töö pärast nii palju kodunt ära, tekib naisel uusi austajaid. Tema juures hakkab kihlveo peale külas käima üks edukas puhkpilliorkestri juht. Woyzeck ei taha aga alla anda ja elus ainult pealtvaataja rolliga leppida, ka tema tahab kõike. 

Lavastaja Hendrik Toompere:
Aasta oli vist 1980. Olin siis viisteist. Meist kaks korrust allpool elas Sulev Luik perega. Mõnikord käisin Markust hoidmas. Olin Godot’ lummuses. Proovisin seda isegi prantsuse keeles lugeda, võrreldes muidugi inglise ja eesti tõlkega. Ja siis Peterson tegi samal ajal Viljandis “Woyzeckit”. Ma mõtlesin, et see peab üks äge asi olema. Paaril korral sain Suleviga sellest rääkida. Ega ta eriti midagi ei öelnud. Vaatas aknast välja, mõtles, ja siis ütles midagi sellist, et ega sa oma elu ikka kellegi teise kätte ju anda ei taha. Raputas pead ja ütles: “Ei, see pole see.”

Peale lavaka lõpetamist maabusin ma Noorsooteatris. Seal oli totaalne bardakk. Peale oma esimest lavastust hakkasime ette valmistama “Woyzeckit”. Kui olime jõudnud sellisesse faasi, kus pidime ette näitama, siis mäletan, et kolleegiumis istusid Allabert, Mutt ja Unt. Kuna proovisaali mõttes oli lavastus valmis, siis tahtsime juhtkonnalt ainult rohelist tuld lavale minekuks. Sellepärast me ette näitasimegi. Mäletan, et peale seda ettenäitamist küsis Unt, et kas Woyzeck on subjekt või objekt? Ei osanud siis eriti vastata, pealegi ei saanud küsimusest aru. Nüüd oskan öelda, et selline küsimus on kas norimiseks või siis teisalt mõnusaks mõttemänguks. Meile öeldi tookord nii: “No ega siis lavamehed ei hakka teie pärast lava maha võtma, et te saaks oma umbluud teha.” Selle jutu peale ma lahkusin Noorsooteatrist ja läksin Draamasse. Sinna see “Woyzeck” jäi.

Nüüd pakkus mulle seda ootamatult Endla. Olin nõus. Eriti huvitas mind see, mismoodi ma sellest nüüd aru saan. Tuleb välja, et inimene pole eriti muutund. Üsna samamoodi saan aru. Vahe on ainult pakendamises. Noh, et pakin kaasaegsesse vormi. Eriti võimas on aga see, et ma olen varastanud endalt ideid. Kui lavastust tegema hakkasin, siis ma meelega ei lugenud seda vana pappköites raamatut, mis mul kunagi tekstiraamatuks oli. No ja tegin siis poolteist kuud proove ja mõtlesin, et hea küll, vaatan, mis ma seal kunagi kirjutasin. Ja tohutu jama. Ei näe palja silma ega prillidega. Nii peenes kirjas kirjutatud. Imestasin. Muidugi tuli meelde, et oli üks Faber-Castelli kõva pliiats. Isalt sain. No ja isegi luubiga oli keeruline lugeda, aga käekiri oli hea. Iga sõna loetav. Luubiga siis lugesin läbi. Enamuse viskasin minema, aga kaks episoodi varastasin kakskümmend aastat noorema mehe käest. Nii et see on plagiaat, mida te näete. Tundus, et peaks sinna lisama veel selle, kuidas mees on sõjaväeliselt missioonilt saabunud ja ei leia enam kohta ühiskonnas. Pole vahet, kas sündmustik leiab aset nüüd, kakskümmend aastat tagasi, või hoopis kakssada aastat tagasi. Kas subjekt või objekt on objekt või subjekt, on selgeks saanud. Ajavahe ongi kõige olulisem asi, millele me mõtlema peaksime. Pole oluline, milline on ilmakord. Iga inimlik häda on alati naljakas.


Eesti Draamateatri lavastaja Hendrik Toompere lavastab Endlas esimest korda.

Esietendus 10. juuli 2014 Suures saalis.

Fotod Mats Õun

Meedias

16.07 Woyzeck, ära niimoodi torma! (Kadi Raal, Pärnu Postimees)
10.07 Teatrisuve avab tragikoomiline lugu inimlikest hädadest (Kadi Raal, Pärnu Postimees)
09.07 Hendrik Toompere toob lavale ajatud probleemid (Kadi Raal, Pärnu Postimees)
08.07 Toompere "Woyzeckist": me vaatame selle sügava kaevu nagu vuhh läbi
(Maria-Ann Rohemäe, ERR)


Mängukava