„(H)Ing“ haarab pikaks ajaks

Kristo Niglas
Pärnu Postimees 01.03.2011

Mille eest küll põgenevad tänapäeva noored? Vanemate? Vaenlaste? Sõprade? Iseenda eest? Need küsimused tekkisid, vaadates Pärnu Endla noortestuudio etendust „(H)Ing“.

Noored otsivad oma kohta elus, otsivad tuge ja varjupaika kohtadest, kust seda oodatagi ei oska. Endla teatri noortelavastuse tegelased leiavad oma pelgupaiga seebimullina pärismaailmast lahtikiskunud majast, kus end on sisse seadnud isemajandav noortekommuun.

Tunnetepundar laval
Vaatajad näevad laval aianurgakest ja kasvuhoonet, kus kasvavad kurgid kapsad ja marjad, aga ka kanepitaimed. Kasvuhoonel on tükis üsna tähtis roll, lausa jumalik. Nimelt loevad tegelased kilemajakesele mitmel korral lausa issameiet, tänuks seal kasvavate saaduste ja meelemürkide tooraine eest.

Sellises keskkonnas elavad oma varasema elu eest kommuuni põgenenud teismelised. Nad usuvad ühisloodud eraldi maailmasse niivõrd, et selle kadumine tundub mõeldamatu.

Kommuuni põgeneb ka Ing (Carolina Tagobert). Neiul on üldtunnustatud reaalsusest põgenemiseks mõjuvad ja ränkrasked põhjused. Sellised, mis eristavad teda ülejäänud eakaaslastest ja muudavad ta tõrjutuks. Eneseotsimisest ja väljaheitmistest „(H)Ing“ ju räägibki.

Ing on peategelasena näiliselt armsa oleku, kuid sügava sisuga tüdruk. Ing võiks olla etenduse hing, kuid temast tugevamad karakterid loovad oma näitlejatööga siinkirjutaja arvates hoopis Grete Elviste ja tema kehastatud Kelluke ning Karl Verlin Andersi osatäitjana.

Kelluke on Ingi onutütar, egoistlik tibi, kes julmalt ja mõtlemata ütleb välja kõik, mida ta arvab. Anders on vastukaaluks filosoofi tüüpi ja võrdsust hindav noormees, kes kommuunis elanud kõige kauem ja soojendanud unistust sellest, et see eripärane kooseluvorm saaks pärismaailmast täiesti sõltumatuks.

Kolme tegelase vahel tekib üks lavastuse läbivatest liinidest – tunnetepundar, milles põimuvad mineviku, oleviku ja tuleviku armusuhted, lootused ja pettumused.

Vaatajale lisab tükis visuaalset efekti majaperemees Conradi (Kristjan Järve) kasutatav kaamera, mille pilt kuvatakse etenduse jooksul otse seinale. Conrad filmib elu kommuunis.

Etenduse alguses tehniline aparatuur küll natuke tõrkus, kuid edaspidi pakkus see vaatajatele palju põnevat ja naljakat.

Conrad filmib peaaegu kõike: kaastegelasi, enda väändunud lõusta, oma varbaid, miljööd. Teisalt segab videotaust huvitavat dialoogi ja süvenemist. Vaatajana tahaksin jälgida mõlemat, kuid paratamatult pean valima.

Visuaalse kõrval ei saa unustada lavastuse helilist poolt.

Endla uues noortetükis on muusikal eelkõige liigendaja roll, kuid see paneb publiku tugevamalt laval toimuvale kaasa elama, olgu siis rütmiga või pinget hoidva abilisena.

Kas teater või kohvik?
Minule oli väga huvitav jälgida etendust, kus iga stseen moodustab tõesti osa tervikust, midagi pole liiast ega jää puudu.

Materjal on sisutihe ja lavastuslikult keerukas. Vaatajale ei ole tehtud kogemust liiga lihtsaks, piltlikult öeldes ei visata kulbiga kogu sisu valmiskujul ette, vaid lastakse endal hakkida porgandid ja praadida sibul. „(H)Ing“ on lavastus, mis paneb teatrist lahkudeski enda üle mõtlema. Igaüks leiab sealt oma sõnumi, mis kõlama jääb.

Kahjuks peab ütlema, et näitlejad ei saanud 100 protsenti laval toimuvale pühenduda. Mitte seetõttu, et nad ei suudaks ega oskaks.

Põhjus peitub põhikooliealiste noorte teatrikommetes. Õigemini nende puudumises.

Küüni rõdu oli sellel õhtul nii mõnelegi vaatajale rohkem kohviku eest, kus etenduse ajalgi sai rahuldada oma suhtlemisvajadust, võistelda Hubba Bubba nätsumullide puhumises ja vahetpidamata kommipaberitega krõbistada.

Ma olen liiga noor väitmaks, et noorus on hukas, kuid viimase aja teatri- ja kinokogemusi arvestades on ehk aeg lisada õppekavasse aine, kus õpetataks kultuuriasutustes käitumist.