Tee selleni, millele nime anda ei oska

Annika Markson, Pärnu Postimees
21.03.2007

Kui Küüni astusin, tekkis tunne, nagu oleksin rannas: ruum oli liivaselt kollane ja pilliroogu täis. Sees läks kuidagi soojaks, sest teadsin, et midagi head on oodata.

9. märtsil esietendus Endlas noortestuudio uus lavastus “Päikesetõus Volli juures”, mille autor on lätlane Ansels Kaugers.

Lugu rääkis kahest läti noorest: Artisest ja Aliisest, heterost ja lesbist, või vähemalt väidetavasti lesbist. Väidetavasti sellepärast, et neiu vist polnud selles isegi päris kindel.

Ükski noorteetendus ei ole täiuslik ilma teismeliste kõhkluste ja eneseleidmispüüdlusteta. Nii rääkis ka see näidend igasugusest jamast, millega peame pidevalt kokku puutuma.

Jutuks tuli matemaatika kaks, idiootidest sõbrad, nagu neid nimetati, tülid esivanematega ning tänapäeva ühiskonnas tuntuks saanud stereotüübid, et pole kohane, kui tüdruk mängib trumme või poiss kirjutab luuletusi.

Kaasahaarav lugu

Läbivad teemad olid oma koha leidmine maailmas, soov saada iseseisvaks, inimestevahelised suhted ja kõige olulisemana raja lõppu jõudmine, kas õnnestumise kaudu või mitte.

Noortestuudio oli rollid väga hästi ära jaotanud: et osi oli näidendis ainult kaks, vahetusid tegelased stseenide kaupa. Tüdrukud said oma osaga mõnusalt hakkama: nende tegelane väljendas oma tundeid mässumeelsete riiete ning kriiskamise ja närvitsemise kaudu. Eks see ole ühe tütarlapse puhul arusaadav, tuleb olla pidevas kaitseseisundis, sest hädaoht kimbutab kõikjal.

Poisid olid vaiksed ja rahulikud, nagu nende tegelaskujule iseloomulik. Tagasihoidlikkus ja häbelikkus, mida noormehed laval väljendasid, lõi usutava õhkkonna ning haaras publiku kaasa elama ja tegelastega koos mõtlema.

Päriselus ja näidendiski on noortel palju segaseid mõtteid, mis sest, et noored üritavad neid kõrvale heita ja keskenduda vanemate ettenäidatud tähtsatele asjadele. Pole lubatud teod, mida emad-isad ei mõista, nende reaktsiooniks on “kas niimoodi käitub siis täiskasvanud, intelligentne inimene?”. Selline suhtumine võimendab alaväärsuskompleksi ning tekitab tunde, nagu oleks järeltulijad lollid ja saamatud. Noor hakkab arvama nagu Aliise, et vanemad ei hooli temast, ja põgeneb kodust, et leida oma tõeline koht ühiskonnas. Ehk oleks kõige parem variant ühiskonnast hoopis jalga lasta, arvab Artis. Kui pole ühiskonda, pole probleeme.

Teekond Volli juurde oleks selleks ehk kõige lihtsam viis, tuleb vaid panna paika printsiibid, mida retkel järgida, ja kõik ongi korras. Võib alata matk, mille ajal mõtted läheksid nagu iseenesest paika. Aktiivne meditatsioon aitab peal selgineda ja ränk enesedistsipliin arendab vaimu.

Olla või mitte olla

Ometi oleks nagu midagi puudu. Midagi sellist, mida ei oska seletada. Noored täiskasvanud vajavad enda kõrvale kedagi, kes neid toetaks ja mõistaks. Enamasti on selleks mõni hea sõber või kui veab, siis keegi erilisem ja kallim.

Aga mis siis, kui pole sõpru, kes suudaksid aidata? Võib tekkida olukord, kus iga enam-vähem arusaaja inimene muutub asendamatuks ning seda tunnet võib võtta ka kui armastust, nagu juhtus Aliisega. Et me ei tunne end veel nii hästi, võime ju vabalt eksida.

Enda tõeliseks tundmaõppimiseks on vaja aega, teekonnal juhtub kindlasti palju ettearvamatut ja segast. Et jõuda tervena pärale, et saada vabaks, tuleb vastu võtta otsuseid ja neid järgida. Vaja on edasi minna, kuni suudetakse – just nii seletas Artis oma teekaaslasele matka mõtet. See, kas raja läbimine õnnestub või mitte, on igaühe enese kätes.

Üks on aga kindel: päikesetõusu näeb Volli juures vaid juhul, kui on sihtpunkti jõutud.

Kuid kas pärale jõudmine annab vastused ja toob hingerahu? Kas otsijat ootab järgmine tõusev tulekera? Kas sel teel on üldse lõppu?