Pretensioonitu meelelahutus

27.02.2012

Verni Leivak, reporter
Postimees

Ansambli Freedom poisse mängivad Priit Loog (vasakult), Sten Karpov, Koit Toome, Tambet Seling ja Bert Raudsep ning mänedžeri Indrek Taalmaa. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Boyzone, Worlds Apart, Big Fun, Take That, ’N Sync, Five, East 17, Backstreet Boys ja Black Velvet. Nimekirja 1990. aastatel tegutsenud poistebändidest võiks jätkata. Kõik nad esitasid siirupisi ja haaravaid laulukesi, mis teismelised piigad hulluks ajasid. Päris mitu neist on tänaseks comeback’igi teinud. Nüüd küll juba mitte poiste-, vaid meestebändina.

Poistebändid pole enam ammugi nii popid kui varem. Black Velvetit mängitakse ehk vaid retrodiskodel, Soul Militiat aga klassikaliseks poistebändiks pidada ei saa. Praegu rahvusvaheliselt tuntutestki meenub vaid inglaste The Wanted ning mõni aasta tagasi taaskogunenud Boyzone, mille mõni liige tulutult võitleb areneva kiilaklusega.

Kuigi teema pole aktuaalne, käsitleb Endla kavva võetud Peter Quilteri «Boyband» just poistebändide fenomeni. Miks just nüüd ja praegu?

Aga ehk see polegi nii oluline – publikut, kellele see teema korda läheb, jagub kindlasti. Olgu need üheksakümnendaid mäletavad keskealised või siis teismelised tütarlapsed, kes meeleldi «Superstaari»-saatesse tormi jooksevad või kedagi kangesti oma ebajumalaks pidada tahavad.

Kahe ja poole tunni jooksul rullub vaataja ees lahti tüüpilise poistebändi loomise lugu, mille kokkuklopsimisel eelkõige «toote» müügile panustatud.

Süžee on aga stamplik ja tegelaskujud šabloonsed – näeme ansambli Freedom käekäiku esimesest casting’ust unistuste kontserdini Wembley staadionil, millesse mahuvad ansambliliikmete rivaalitsemine ning bändi ja tohutus koguses parasiitvägisõnu kasutava produtsendi vahelised intriigid.

On ka väike üllatus – nimelt osutub ainult üks poiss homoseksuaaliks. Nii võibki tüki sisu vastu tõsist huvi tunda vaid väga eluvõõras või väga noor inimene, natuke või rohkem vanemad saavad aga itsitada ja aplodeerida ohtrate pedenaljade üle.

Õnneks tasakaalustavad viletsat dramaturgiat sümpaatsed laulu- ja tantsunumbrid, mis sest, et neid esitavad tegelased näivad verivärske poistebändi mõttes juba raugaeas olevat.

Kuigi karakterite väljajoonistamiseks on võimalusi vähevõitu, teevad veenva rollisoorituse Tambet Seling ja Sten Karpov, Koit Toome suurepärases lauluoskuses ei kahtle aga publik juba pea paar aastakümmet.
Pettuda ei tule selgi korral. Kõik laulud, mis kogenud muusikalilavastaja Andres Dvinjaninovi tükis kõlavad, on laenatud populaarsete poistebändide repertuaarist ning kes end selles koduselt tunneb, saab vanu, isegi biitlite laule kaasa ümiseda.

«Boyband» oleks ideaalne vabaõhu-suvelavastus. Kuigi ei meenu, et mõni poistebänd oleks tohutus koguses tantsutüdrukuid kasutanud, kipub Endla lava just nende rohkuse tõttu kohati kitsaks jääma – suurel vabaõhulaval oleksid nad aga ehk omal kohalgi.

Sügavamõttelise sisuta, elu põhiväärtusi vaid pinnapealselt puudutavat tükki vaadates poleks aga patt, kui seda silmanurgast jälgides šašlõkki süüa ja õlut libistada.

«Boyband»
•    Autor Peter Quilter
•    Lavastaja Andres Dvinjaninov
•    Kunstnik Riina Degtjarenko
•    Koreograaf Märt Agu
•    Osades: Koit Toome, Tambet Seling, Sten Karpov, Priit Loog, Bert Raudsep, Indrek Taalmaa, Ahti Puudersell jt
•    Esietendus 25. veebruaril teatris Endla