19.04

Ingo Normet "Sinilinnust": "Lastelavastus peab olema parim"

4.mail Endla Suures saalis esietenduv “Sinilind“ viib väikesed ja suured vaatajad võluriiki, muinasjutu ja imede maailma ning õpetab, et elada tuleb avatud silmade ja südamega. 

Autor  Maurice Maeterlinck, tõlkija Indrek Koff, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingo Normet (külalisena), kunstnik Liina Unt (külalisena), valguskunstnik Margus Vaigur, videokujundaja Argo  Valdmaa.

Osades Karin Tammaru, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Triin Lepik, Kaili Viidas, Ireen Kennik, Bert Raudsep, Ago Anderson, Jüri Vlassov, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas,  Ahti Puudersell.

 

HALDJAS:Kõik maailma tarkused võib lapsele silmapilgu jooksul ette

                kanda, aga kogu meie elu pole küllalt pikk, et aidata meil neid   tarkusi

                mõista, sest oma kogemus on meie ainus valgus.

                Eluaeg otsime oma Sinilindu, aga kui arvame, et ta on käes – tuleb

                otsimisega uuesti peale hakata.


Mõne nädala pärast jõuab Endla lavale M.Maeterlincki „Sinilind“. Lavastaja Ingo Normet, millega see näidend teid võlus?                                              

„Sinilind“ on uhke ja nõiduslik näidend, mis võimaldab luua filosoofilise, samas ka seikluslik-romantilise maailma. Teema on igihaljas – inimene otsib oma õnne, otsib Sinilindu, mis muudab aga oma värvi niipea, kui ta on kinni püütud. Ja tuleb taas otsima hakata

Miks see on huvitav lapsele, lapsevanemale, vanaemale-vanaisale?

Sest need Sinilinnu otsimised on omased kõikidele inimestele.  See on väga arhetüüpne  teema – õnne otsimine. Üks  mõtleb inimsaatusele, teine naudib muinasjutulist seiklust, kuulab Maeterlincki  võluvat teksti. Lavastuses on suurepärast materjali  näitlejatele ja  võib loota huvitavaid rolle.  Aare Laanemetsa kunagine lavastus kooliteatri näitlejatega on tänaseni väga paljudel meeles.

Lavastus tuleb visuaalselt kaunis. Kuidas see saavutatakse?

Taoline materjal on pidupäev ka kunstnikule. Vaheldusrikas. Tuleb mõelda, kuidas luua Öökuninganna paleed, õnnede ja rõõmude aeda, sündimata  laste helesinist riiki, kuidas riietada Suhkur, Leib, Koer, Kass, Haldjas, väike poiss Tyltyl ning tema noorem õde Mytyl. Oleme kunstnik Liina Undiga teinud viimasel ajal lavastusi „Vanemuises“, Eesti Draamateatris, „Ugalas“.  Liina oskab üllatada.

Prooviperiood on pikk ja käib juba ammu. Seega on latt väga kõrgele seatud?

Lastele tehtud lavastus ei saa olla küllalt hea, ta peab olema parim. Sest laps võtab teatrist hoiaku elu suhtes.

Millised on teie emotsioonid taas Endlas lavastades?

Teatris on veel alles mõned inimesed, kellega tegime „Endla“ omal ajal väga kuulsaks. Praeguseks  on see minevik juba mälestuste mälestus. Teatris on uus  põlvkond.  Majagi on teisenenud, kannab uut energiat. Samaks on jäänud tegijate soov teha head teatrit, rõõmustada ja üllatada Pärnu publikut.