10.04

I.Taalmaa: "Koht sigade seas" on karm lugu,aga situatsioon koomiline

Athol Fugardi näidend „Koht sigade seas“, mis Endlas esietendub laupäeval 13.aprillil, põhineb ajaloolistel sündmustel ja näitleja Indrek Taalmaa hinnangul võib tänapäeval olla väga raske uskuda, et ka tegelikult elas üks mees nelikümmend aastat sigalas ning tema naine (Liina Tennosaar) hoolitses tema eest kogu selle aja. Naabrid, rääkimata võimudest, ei teadnud aga midagi, pidasid meest hukkunuks ja naist leseks. 

Foto "Koht sigade seas" proovist

Pavel Navrotski osatäitja Indrek Taalmaa: “Karm oli see Stalini aeg. Tänapäeval ei kujuta ette , et keegi võiks end sigalas võimude ja isegi naabrite eest  nelikümmend aastat varjata. Meeltesegaduses, külmas ja näljas olles see mees sealt Nõukogude armeest põgenes.“ Indrek Taalmaa on ise kaks aastat Afganistaanis Nõukogude armee koosseisus sõdinud: “Tunne, kus ühel hetkel mõtled, et milleks kogu see jama minu ümber, mul on olemas oma kodu, lähedased, tahan olla seal, ma ei taha mingit sõda, on mulle väga tuttav. Ja paljud inimesed ei olegi üldse võimelised sõjas osalema. Seal kõrval jälle väga inimlikud tunded: naine hoolitseb sinu eest ennastohverdavalt kogu selle aja, mis tähendab, et tegemist peab olema ikka väga suure armastusega. Ma saan sellest mehest väga hästi aru. Ka need inimesed, kel sõjakogemus puudub, saavad etendust vaadates vähemalt emotsionaalselt rikkamaks. Ehk aitab see neil paremini mõista nii ajalugu, teisi inimesi kui iseennast.“
Lugu on väga karm, aga situatsioon äärmiselt koomiline. Indrek Taalmaa: “Sa oled üle kolmekümne aasta sigalas end peitnud ja saad sealt pärast kolme aastakümmet väljuda vaid naiseks maskeerununa. Päikest pole sa näinud, värsket õhku pole hinganud.  Traagika ja koomika piir on selles lavastuses üliõhuke. Proovides oleme loodetavasti oma naerud ära naernud, sest nüüd peab see jääma vaataja tegevuseks. Ja kindlasti on siin põhjust nii naeruks kui nutuks. Teater peabki pakkuma inimestele väga palju erinevaid emotsioone.“ Kõrvalepõikena ütleb Taalmaa, et peale selle, et inimesed naeravad teatris palju, võiks nad end sama vabalt tunda ka teistsuguste emotsioonide puhul. Teater ju selleks ongi. Ta usub, et uuslavastus jätab publikule väga palju tõlgendusvõimalusi: “Pärast etendust võiks inimeste vahel tekkida arutelu tekkinud küsimuste üle.“
Lavastuse sünniloo kohta ütleb Taalmaa, et kõik on kuidagi mõnusalt klappinud. Materjal on väga tänuväärne ja loomingulise koosseis samuti. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Ingrid Proos, näitlejad ja teisedki on küll palju vaeva näinud, aga see on olnud nauditav vaev.
Lavapartner Liina Tennosaarega on Indrek Taalmaa palju koostööd teinud. Esimest korda umbes 15 aastat tagasi Tartus Emajõe suveteatris „Röövlitütar Ronjas“ ja  hiljem on veel olnud võimalusi veenduda, et lavakeemia sobib. Head sõbrad on nad ka väljaspool teatrit.
Taalmaa: “Vahelduseks on mõnus töötada väikese trupiga, kus kõigil on võrdsed osad. Ja materjal on tõepoolest mokkamööda. Kuna lugu kulgeb praktiliselt läbi neljakümne aasta, siis juba sellelt pinnalt on, mida mängida. Kuidagi mõnus on tööd teha.“ Ja tulevasele vaatajale kinnitab ta: “Hinge peaks „Koht sigade seas“  kosutama küll, sest alasti olevad inimsuhted on ju alati vaatajat köitnud.“