12.03

Intervjuu "Vaikuse" lavastaja Andres Noormetsaga

Laupäeval 16.märtsil jõuab Endla Küünis vaatajate ette soomlase Esko Salervo poolt  filmistsenaariumina kirjutatud „Vaikus“. Dramaturg, lavastaja, lava- ja helikujundaja on Andres Noormets, valguskujundaja Karmen Tellisaar. Osades Kaili Viidas, Ireen Kennik, Lii Tedre, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Andres Noormets, Bert Raudsep.

Lavastaja Andres Noormets, millega see materjal teid võlus, et otsustasite Soomes filmina valminud loo Endlas teatrilavale tuua?

Ennekõike on tegemist  väga hea looga. Ega huvitavaid ja uusi lugusid väga sageli just juurde ei tule. „Vaikuses“ on palju sellist, mis vähemalt niimoodi kombineerituna  tulid minu jaoks esmakordselt nähtavale.  Salervo alustas „Vaikuse“  kirjutamist kümmekond aastat tagasi. See ei olnud tellimustöö, vaid tema enda idee ning tahe, ta ei pidanud kuhugi  kiirustama. Seda on tunda. Ka hiljem Soome parima stsenaariumi tiitliga pärjatud film sai teoks nii, et autor seadis tingimuseks, et stsenaariumi ei muudeta. Kaasaegses kinos on tavaline, et režissöör kiidab küll stsenaariumi heaks, aga tulemuses on umbes  30 % stsenaristi ja 70 % kõiki teisi. Ka meie oleme materjali muutma pidanud, aga seda ikkagi põhjusel, et teatris  filmi vahendeid kasutada ei saa. Aeg kulgeb teistmoodi, üleminekud on teistsugused jne.

Mida vaataja võiks sisust ette teada?

Mind tegelikult ei huvitanud selle materjali tegemisel Soome ajalugu, kuigi see lugu viib meid Jätkusõja viimasesse kevadtalve. Minu pärast võiks kõik toimuda täiesti muul ajal ja teises kohas ning ikkagi selle asja olemus ei muutu. Tegemist on sõjasituatsiooniga, aga sõda on selle loo puhul taust,  mis võimaldab neid inimesi, nende otsuseid, nende toimimist hoida pidevas pingeväljas. Me näeme väikest üksust, kus töötavad neli meest ja kolm naist, kes peavad langenud sõdurid viima sellisesse konditsiooni, et nad saaksid rahuliku südamega koju tagasi minna. See on nende igapäevase elu sisu. Aga sinna kõrvale mahub sõprust, armastust, reetmist, ahnust jne. – väga mitmevärviline inimliku olemuse spekter. Kuna lugu ei ole üles ehitatud Hollywoodi filmide etteaimatavate reeglite kohaselt, siis sündmustik on ebareeglipärane ja ootamatu.

Autor käis kuu aega tagasi ka proovis lavastaja ja näitlejatega kohtumas. Millest rääkisite?

Meil oli talle hulgaliselt küsimusi. Nii laiemaid kui väga detailseid. Et miski ei oleks moonutatud, tahtsime detailideni täpsed olla. Kui on võimalus autori selgitusi kuulda, siis alati tasub need ära kuulata. Nende pinnalt on hea edasi minna.

Autor avaldas lootust, et Pärnu lavastus suudab  tuua esile selle materjali uusi tahke. Kas tal on laupäeval põhjust üllatuda? Ta on esietendusele tulemas.

Kui ta on oma tavalises rõõmsameelses konditsioonis, siis ta igal juhul üllatub, sest teatrireaalsus on absoluutselt teistsugune ja kui inimene ühte konkreetset asja kirjutab, ta kujutab ju seda ette. Kui ta kujutab seda ette filmina, siis igal juhul tähendab selle materjali teatrireaalsusesse nihutamine  täiesti testsuguse efekti saamist. Teatris  ei ole võimalust lõikamiseks ehk monteerimiseks, teatris on see üks katkematu lugu. Kui filmistsenaariumis on sees suurusjärgus kakssada stseeni ehk lõiget, siis meil on kõik üks peaaegu katkematu tegevus. Meie loo tegevus mahub kuude päeva. Kahesaja asemel on siis viis lõiget. Seegi peaks Salervole huvitav olema. Olgu lisatud, et pärast seda, kui meie hakkasime tema filmistsenaariumi teatrikeelde tõlkima, otsustati see lavale tuua ka Kemi teatris Soomes. Aga maailma esietenduse au jääb ikkagi meile.

Kunagi oleks huvitav „Vaikust“ ka Endla Teatrikinos vaadata…

Me trupiga juba korraldasime n.ö kinnise seansi, kus ma tahtsin näitlejatele näidata, kuidas materjal filmina toimib. Tegime seda ajal, kui meie enda tegemised olid juba piisavalt selgete piirjoontega. Nii et tekkis omamoodi peegliefekt, kui näitlejad võrdlesid enda loodud rolli filmi omaga. Seal oli ikka väga palju erinevusi sellega, mida meie olime ette kujutanud.

Kas Endla „Vaikust“ võib pidada suurel määral autoriteatriks? Andres Noormets on dramaturg, lavastaja, heli- ja lavakujunduse autor, näitleja.

Mõneti ehk võib, aga pigem on see vastutuse võtmine puhuks, kui keegi tahab toriseda. Olgu siis selge, kelle suunas oma näppu viibutada. Selge on aga see, et taolise hulga ametitega saab toime tulla kahel moel. Esimene variant on, et inimene istub ja dikteerib kogu selle protsessi väga täpselt teistele ette. Teine võimalus on, et lavastuse valmimine on üks väga avatud protsess. Meie läksime seda teist teed pidi. Mina olen ehk n.ö lõplik filter, kes millegi heaks kiidab. Siin on väga palju näitlejate autorlust, väga palju katsetamist. Tekst ja kõik muu on kogu aeg arenenud ja muutunud. Veel viis päeva enne esietendust ei taha ma lavastust ära fikseerida, sest mulle tundub, et asi elab ja keerab uusi tahke ette ning meil on põhjust ikka veel täiendusi sisse tuua.

Mida lubate publikule?

Saan lubada, et publik satub teatriruumi, kus keegi  veel ei ole olnud. Vaatepunkt, kuhu inimesed asetatakse, on tavapärasest erinev. Vaatajad on näitlejatele väga lähedal ja nad on tavalisest kõrgemal. Kõik toimub justkui ühes lavapildis, kõik tegevuskohad on kogu aeg  olemas, valgus toob ühe või teise koha esile. Tekib kummaliselt ajas ja ruumis voolav etendus. Žanriliselt ma ei nimetaks seda ainult draamaks, vaid seikluslikuks draamaks.