19.02

Lauri Kink "Viimase kauboi" publikule: jätke kõik eelarvamused

 Umbes seitse aastat  tagasi koos Feliks Küti, Sepo Seemani  ja mitme teise tuntud muusiku ja näitlejaga ansambli Kantriansambel loonud näitleja Lauri Kink meenutab, et bänd läks tollal väga-väga hästi käima: „See oli aeg, mil erinevates teatrites oli palju bände, kes raiusid punki  vms, aga kantrit ei teinud keegi. Samas oli  alles  veidi varem  just kantri olnud hästi populaarne, näiteks Harku kantripäevad tõmbasid ligi masse. Nüüd tõmbas disko, kantri oli täiesti teenimatult tagaplaanil ja unustatud. Äkki oli meil mingi eristumise ambitsioon. Ja tühi koht tuli täita. Ühest küljest tundub kantri paljudele väga totter, aga teisalt on see väga lahe lugude jutustamise vorm. Liiga tõsiselt ei ole meist keegi seda võtnud. Juba sellepärast, et mind pandi laulma. Koosseisus olid ju kõik väga head muusikud ja lauljad, aga laulma pidin mina… ,“ muheleb  Kink,  keda vähemalt seni pole tänavatel sombreero ja kauboisaabastega kulgemas nähtud.
Paraku jäi tollal tegemata samm edasi – ideest korralik teatrilugu kirjutada ja see suurele lavale tuua ei saanud asja.  Hea, et nüüd.  Variant, mis praegu töös on, on küll rohkem  Urmas Vadi, Feliks Küti ja Andres Dvinjaninovi , mitte kunagise Kantriansambli lugu, aga Kink rõõmustab sellegi poolest: „Meie kunagine idee saab tehtud. Peaasi, et kukub nii välja, et inimestele meeldib seda vaadata ja kuulata“. Eriti palju kiidusõnu jagub Kingil Feliks Kütile : juba esimesed lood, mis ta Kantriansamblile kirjutas, olid nagu rusikas silmaauku. Ja uus lavastuse nimilugu on  lihtsalt võimas. Peaasi, et kantri hull vaim tagant ära ei kao.“
Libreto autor Urmas Vadi puudutab otseselt teatriteemat:  peategelasest teatridirektor võitleb oma asutuse ellujäämise nimel ja paralleel Eesti teatrite tänase päevaga tekib iseenesest. Publik tuleb iga hinna eest saali saada. Kink leiab, et vastuolu publikule meeldimise ja hea teatri tegemise vahel ei ole tegelikult olemas. „Ükskõik mis žanrit teha, tuleb teha seda hästi. Siis ei ole vahet  ei näitlejal ega ka publikul. Kui keegi ütleb, et teatrid lähevad järjest enam tilulilu peale, siis nii see ei ole. Kui tehakse hästi, pole probleemi. Kui aga tehakse sellepärast, et peame midagi pelgalt oma eksisteerimise pärast tootma, on asi jama. „On palju inimesi, kes tahavadki  ainult komöödiaid ning muusikale näha ja miks ka mitte. Head komöödiat on väga raske teha. Kui põhjus on kaalutletud ja korralikult põhjendatud,  on see ainult rõõm,“ kirjeldab Kink oma nägemust Heast Teatrist. Ja „Viimane kauboi“ puhul võib loota just midagi sellist.
Prooviperioodist rääkides ütleb ta, et nüüd on juba ansambel kohal, lava hakkab valmis saama, vaikselt hakkab tervik tekkima: “Teha on huvitav:  tuleb laulda, tantsida , mängida  erinevaid rolle. Esialgu on veel pisut killustatud tunne, aga lavastajat tuleb usaldada ja kindlasti see tunne kaob,“ ütleb Kink poolteist nädalat enne esietendust ja soovitab: “Jätke ukse taha kõik eelarvamused kantrist, muusikalist , isegi  teatrist. Nautige  toredat lugu, kus räägitakse sellest, et segased ajad nõuavad segaseid meetmeid.“