24.04

Meenutame 1986.a. "Sinilindu". Osaleja mõtteid.

Hea Endla kodulehe külastaja!
Tavaliselt leiad Sa meie uudiste alt lühemaid teateid või lavastuste tutvustusi jms. üsnagi päevakajalist. Seekord teeme erandi. Kuna 04.mail esietenduvat "Sinilindu" on Pärnu teatris korra juba lavastatud, seda 1986.aastal teatri ja kooliteatri koostöös, siis palusime ühel tollasel kooliteatrikal, praegusel Pärnumaa Kutsehariduskeskuse avalike suhete juhil  Anneli Rabbil kirja panna oma "Sinilinnuga" seonduvad mälestused, et neid siis näiteks pressiteadetes või teatri kohta käivates uudistes nostalgiat tekitava nüansina kasutada. Anneli kirjutas. Ja tegi seda pikalt ja Südamest. Me arvame, et oleks patt seda kirjatükki teatrit armastavate inimestega mitte jagada. Siin see on. Aitäh Anneli ja kõik teised kunagised ja praegused Sinilinnu otsijad!

Sinilindu otsimas

Anneli Rabbi

Mul on hea meel, et Aare Laanemets ja Elmar Trink soovitasid kooliteatri ajal päevikut pidada. Nüüd mõistan, kui oluline on mäletada, mida sa ühel ajahetkel mõtled ja tunned. Me muutume ja kasvame koos ajaga, aeg meis ja meie ümber.

„Sinilind“ - kontrolletendus 25. detsember 1986, esietendus 27. detsember 1986.  Salvestus on säilinud ETV arhiivis, õnneks!

Etendused 1987, väljasõidud: Estonia, Ugala, Vanemuine, Draamateater – 2 etendust päevas. Palju etendusi Endlas, tegemist oli mängukavas oleva teatritükiga. N.ö. väljavalitute võimalus, meie saime siseneda teatrite tagaustest, olla üks osake teatrimaalimast. Meie saime koos mängida suurte, ikka päris, mitte kooli-teatri näitlejatega. Võimas! Kord oli majas, pidime tervitama kõiki teatritöötjajaid, alates valvelauast. Kui keegi meist seda ei teinud, siis toimus rivistus, kõigile.

Ma olin tol ajal 1986 a kooliteatri seltskonnas üks n.ö. vanemaid koos Šanna ja Merikesega selles mõttes, et me olime kolmekesi veel viimased 1984 a alustajatest. Me olime keskkooli viimases klassis, nagu ka paljud teisedki,  aga võrreldes sinilinnu seltskonnaga, olime meie juba  nö vanad kalad kuna olime mänginud etendustes „Nii palju päikest“ ja „Olevused“.  Kui „Sinilind“ välja tuli , siis kooliteatrite festivali jaoks lavastati vene muinasjuttude ainetel veel ka „Havi käsul“. Koos keskkooli lõppemisega lõppes meie jaoks ka kuldne kooliteatri aeg.

Meie kui kooliteatri kasvandike jaoks oli suursündmus, kui Aare ja Elmar tulid proovisaali ja teatasid, et me hakkame nüüd koos professionaalsete näitlejatega tegema etendust „Sinilind", see oli suur väljakutse ja vastutus. See ikka juba oli midagi ja see oli päris, see juhtus meiega ja päriselt. Hulljulge tegu, igatahes! Mäletan selgelt esimesi lugemisproove koos näitlejatga, me eislagu ei julgenud hingatagi – aukartusest,  imetlesime  näitlejate töövõimet ja -oskust.

Etenduses „Sinilind“ mängisin kõige suuremat õnne - majarõõmude ülemat ja tulevikuriigis ühte sündimata lastest. Ma arvan, et kogu selles protsessis osalemine õpetas meile kõigile meeskonna- ja koostööd, oskust vajadusel olla solist ning vajadusel sulanduda massi ja teha teistele tausta. Tegelikult, on see oskus kogu eluks! Meil ei olnud superstaare ega staarikesi, tuli teha hästi ja pühendunult tööd, täita ülesannet ning lugupidamine sellega välja  teenida. Keegi ei saanud staaritseda ja kui nii mõnigi üritas, siis temaga olid lühikesed jutud. Meil ei kiidetud niisama ja lihtsalt nende asjade eest, mis tuligi hästi ära teha. Kiideti, aga ikka asja eest!

Õppisime eraldama olulist ebaolulisest, tegema vahet siirusel ja ebasiirusel. Süvenes teadmine, et iga inimese töö on tähtis, teater ei seisa koos ju ainult näitlejatest. Austama teiste inimeste tööd ja eelkõige lava ning kõike selle ümber, ees ja sees toimuvat. Kogu tehnilist tööd ja kõiki töötajaid, kes on tegelikult alustalaks sellele, et sünniks teatriime. Teadmist, et iga pisiasi on  ülioluline, osa ühest suurest tervikust, üksi sa ei ole midagi. Misanstseenid, muusika, valgus, kostüümid, dekoratsioonid ja loomulikult - teatri lõhn. Kui on publikumärgid, siis aeg-ajalt heliseb kõrvus Erki-Sven Tüüri imeline muusika, siis ma tean ja oma unistuses olen valmis lavale minema, et teha tormi - vaatajate südames...

Meelde on jäänud etenduse sügav mõte - lapsed lähevad oma Sinilindu, oma unistust otsima, kuid seda nad ei näe - tegelikult ümbristevad meid kõikjal Õnned: „Iga päev on pühapäev igas igas majas, kui aga silmad lahti teha!“ ... ja s.o. muide minu tekst!!!

Minu siiras heameel, et „Sinilind“ tuleb uuesti lavalaudadele, tegelikult peavad seda etendust nägema ja elu põhiväärtuste üle järele mõtlema erinevad põlvkonnad lapsi ja nende vanemaid. Sinilind - väärtuskasvatuse võimas vahend!

Ma arvan, et ühe keskkooliplika jaoks oli see kõik kokku üks suur sündmus ja seiklus.Suur õnn, et see juhtus just minuga. Väga suur võimalus, millest oli õppida ja mida mäletada kogu ülejäänud elu.

Kõik tehnilised ja lavaproovid, see kõik kokku oli väga raske töö, millest lõppkokkuvõttes on mäletada ainult head. Ja meelde on jäänud see, et ükskõik mida sa teed, siis tuleb seda teha suure pühendumiseega, austades teiste inimeste tööd ja aega. Mis ka ei oleks, sa pead suutma ennast kokku võtta. Midagi ei saa ega tohi teha poolikult ja n.ö. lõdvalt, et teeme selle asja kuidagimoodi ära.Tuleb teha täiega, kogu pingega! Tol hetkel me ei saanud enam olla lihtsalt asjaarmastajad, vaid pidime olema võrdsed partnerid näitlejatele. Aga tookord olime me ju lihtsalt lapsed, kes pidid hetkega suureks saama. Kasutasime kõike seda, mida meile tookord oli õpetatud, mida me olime harjutanud ja me andsime sel ajahetkel oma parima just nii nagu me parasjagu oskasime ja suutsime, eks ikka täie pingega. Harjutusproovide n.ö higihais ei tohtinud olla saali tunda, kõik pidi olema perfektne ja tunduma, et kõik mis näha, on tulnud kätte kerge elegantsiga. Tõepoolest, see kehtib minu jaoks ka tänaseni, ilma allahindluseta!

Proovides sai pöördlaval palju tiireldud ja jõutud tõdemuseni, et jah maakera ongi täpselt niisama ümmargune kui pöördlava. Lõpmatusena näivad tunnid teatri peeglisaalis ja kätega vehkimise harjutamised jms. Ja see, et peab ikka kõvemini, selgelt ja aeglasemalt rääkima, vajadusel muusikast ja teistest üle ning ikka teatrisaali viimasesse ritta. Aga mitte kunagi ei tohi üle mängida, mängitseda.

Päevik 17.12.86.:“ Ma olen lausa vaimustuses – millised kostüümid! Mul oli hetkeks selline tunne, et ma ei tea täpselt, kus ma praegu viibin – muinasjutumaal! Ja kuidas lava veel välja näeb, ma lähen lausa segaseks. Täna panime grimmi ka peale, aga II vaatust teha ei jõudnud. Valguse paikapanek on ikka üks hirmus töö. Homme saab oma õnnedega ka vaeva näha nii, et seda nägu. Meid jagati garderoobidesse ära, mina olen koos Šanna ja Merikesega garderoobis nr 5. Mulle meeldib, et see asub samal korrusel kus lavagi. Selles garderoobis on muidu Olli Ungvere, Lia Tarmo ja Helle Kuningas.“

Kommentaar: tegelikult me olime ikka hullupööra sillas ja vaimustuses, see kõik oligi päris – ikka päris oma garderoob ja puha, vot see juba oli midagi. Ikkagi - inimesed! Muide, see on hämmastav, et olin selle kirja pannud. Ausõna, me mäletame valikuliselt väga erinevaid asju.

18.12.86:“ Ma ei saa oma näole nii palju litreid panna, sest pärast seda on mu nägu lausa hell. Õnnede grimm on tegelikult väga ilus, st eriti kaugelt vaadates on kindlasti kohe väga ilus.“

Kommentaar: polnud ju midagi saada ja kasutati käepäraseid vahendeid, need sädelused või siis n.ö litrid lõigati tegelikult kuusekaunistustest ehk -karrast ja ausalt, see polnud just väga mugav. Kui oli ikka kaks etendust päevas – väikese vahega oli vaja teha kokku 4 grimmi: õnned ja tulevikuriigi sündimata lapsed: peale-maha, peale-maha ja nii 4 korda, see oli ikka väga karm. Need olid ikka suured grimmid, ikka üle terve näo ja maha võtsime seda poolkõva paberiga, ligniin oli vist nimeks. Ilus ja valus!

22.12.86:“ Peaproov: no me ikka kartsime peanäitejuht Ingo Normetit küll. Ma polnud kunagi teinud nii, et rääkinud kõva ja selge häälega otse saali. Ingo märkus: tee nii nagu Siina Üksküla, jälgi ja vaata kuidas tema räägib. Aare ja Elmar – kõvemini! saali viimasele reale.“

Tehnilistes lavaproovides tehakse ju palju asju ümber, mida proovisaalides harjutatakse ja kinnistatakse. Päevikus on mul näiteks näiteks märge: võttis meele päris härdaks, kui mõtlesime, et kuidas kõik ikka ümber tehakse. Me oleme ju ainult siiski lapsed, meie pole professionaalid ja sellest võiks ikka aru ka saada... Tegelikult, saadi vägagi aru ja noorte mäslevad energiavood suudeti suunata õigesse kanalisse, nii ju suureks saadaksegi.

Etendus tuli imeilus, meile hinnaalandust ei tehtud ja ma olen selle kogemuse eest ülitänulik. Kogemus, kogu eluks! Hulljulge temp, et lapsed, tegelikult ikkagi õigemini noored, said suure võimaluse ja väljakutse ning tegid suurepäraselt suuri ja veidi väiksemaid rolle. Meie saime osaleda teatriimes ja ma siiralt usun, et see kogemus rikastas meid kõiki. See teadmine on tulnud palju aastaid hiljem ja ma arvan, et tookord me paraku sellest veel aru ei saanud.

„Sinilinnu“ suurepärasest setskonnast on saanud tublid inimesed. Peame väärikaid ameteid, on nii õpetajaid kui iluteeninajaid, ehitajad, tisler, sõjaväelane, arhitekt, kirikuõpetaja, näitleja jpt. Meid kõiki ühendab armastus teatri vastu ja eks me kõik, igaüks erineval moel, otsime oma Sinilindu tänaseni.

Siinkohal lõpetan päeviku sirvimise, kirjapandu on võtnud minu jaoks hoopis teise mõõtme. Tundub, et tegemist on elutarkuse ja õpetusega - kogu eluks. Ütleme siis nii, et ma oleksin võinud seda sirvida ikka juba palju-palju aastaid varem, lõbus lugu!

Rolli lahtimõtestamine aastal 1986:

·         Pean veel otsima, äkki leian oma ÕNNE üles, optimistlikumalt!

·         ÕNN – peab olema ülinaiselik, vaadake ja imetlege!

Kommentaar: et nagu siis ja mismõttes, ma olin siis ju alles 17 a plikatirts! Ausõna, ma tegin tookord mis teha oskasin ja naiselikkuse all silmas pidasin, ilmselt siis - ürginstinkt. Aga kui täna saaks uuesti teha, küll siis juba teaks ka mida teha või õigemini siis, et oleks mille pealt teha! Minu tütar on täna 20, paneb ikka pikalt elu üle järele mõtlema küll. Aga jah täna, oleks see ilmselt siiski hoopis teistsugune - ÕNN!

Igatahes, ma tahan seda etendust juba väga-väga vaadata, ausõna!!!

Anneli Rabbi

20.04.2013