29.01

"Viimase kauboi" autor Urmas Vadi muusikalist ja kantrist

Varemgi muusikaliga kokku puutunud 02.märtsil esietenduva „Viimase kauboi“ autor Urmas Vadi usub, et selle žanri võimalusi pole seni täiel määral ära kasutatud.

Urmas Vadi : Lapsena oli mul Sammalhabeme kostüüm, millega ma käisin kõikidel  maskeraadidel. Aga kõige ägedamad olid hoopis kauboi riiete ja relvadega kutid, keda ma Sammalhabemena siis hirmsasti kadestasin. Nüüd sain selle kompleksi välja elada. Minu soov oli kirjutada libreto, kus oleks koos nii tänase päeva Eesti teater ja elu laiemalt ning Metsiku Lääne lugu ehk vestern. Lugu algab nii, et ühe väikelinna teatridirektor saab nägemuse, et ainus, mis tema juhitaval teatril võimaldab rahaliselt ellu jääda, on lavale tuua kantrimuusikal. Nii see lugu algab, edasi paluks teatris vaadata ja kuulata.

Mida arvad üldse muusikalist kui žanrist?

 Vaieldamatult on muusikal võimas vorm, mis paneb pea pööritama ja toob sära silmadesse. Aga hiljem tänaval või kodus hakkad mõtlema, et mis asi see nüüd õieti oli - palju laulu, värve ja lihtne armastuslugu, aga midagi jääks nagu puudu. Selle žanri potentsiaali saab minu arvates hoopis tulemuslikumalt ära kasutada. Minu siht oli, et peale hea muusika oleks ka hästi huvitav ja kaasahaarav lugu, mis ei oleks banaalne ja oleks siis kihilise tordi kombel muusikaga läbi põimitud.
Minu kui kirjaniku jaoks on oluline publikuga rääkimine ja neile ka millegi ütlemine. Ma tahaks kõigile inimestele midagi öelda. See ei ole ka mul esimene kord muusikali libretot kirjutada, olen seda teinud ka muusikalile „Georg“. Mul on väga positiivne kogemus olemas.

Miks ikkagi just kantrimuusikal?

Kantri käib Metsiku Läänega kaasas. Aga kui Endla selle ideega minu poole pöördus, hakkasin alguses nuputama, kuidas viisakalt ära öelda, sest olen kantrit ikka üheks kummalisemaks muusikastiiliks pidanud. Kui aga hakkasin kuulama Feliks Küti laule, mis nüüd muusikali sisse on kirjutatud, sain aru, et kantri ei sea piire, see on lihtsalt muusika. Nüüd võtan seda kui mõnusat võtit teatraalsuse juurde. On ju nii, et kantri peale mõeldes tulevad silme ette veidrad tüübid kuskil põhu sees hüppamas või Dolly Parton. See kutsub justkui Su fantaasia iseenesest lendama.

Mida võib publikule lubada?

Kui mõtlen muusika autori Feliks Küti peale, kes on juba aastaid tegutsenud Kantriansambli kaudu „Viimase kauboi“ üks initsiaatoreid või lavastaja Andres Dvinjaninovi peale või ükskõik kelle peale trupis, tundub see mulle kuidagi hästi laheda koosseisuna. Juba esimestes proovides, kus ma olla sain, oli küllaga mõnusat kommentaari ja positiivset meeleolu. Usun, et see positiivsus jõuab ka publiku ette ja publikusse.