27.02

Andres Dvinjaninov kantrimuusikalist: "Head energiat peab saama!"

 Teist aastat järjest Pärnu Endlas  muusikali lavastav (mullu „Boyband“) Andres Dvinjaninov ütleb kantrimuusikali „Viimane kauboi“ valmimisprotsessi kohta, et iga töö on raske, kui seda tõsiselt võtta. Rõõmustav tulemus nõuab kohati isegi ränka tööd:“„Viimast kauboid“ on tänu Feliks Küti kantrimuusikale, Urmas Vadi libretole ja  Pärnu näitlejatele ja külalisele Tanja Mihhailovale ikkagi meeldiv teha olnud – kõik nad on  kahe kuu jooksul  mulle  palju positiivseid emotsioone pakkunud.“
Kantrimuusika pole Dvinjaninovile võõras -  nelikümmend aastat tagasi kinkis  ema väikesele Andresele  suupilli ja nii ta läks. Järgnesid mandoliinid, kitarrid, löökriistad. Just kantrit viljeles koguni neli tema osalusel hiljem loodud ansamblit, neist tuntuim Justament.  Sai tehtud ka oluliselt rajumaid bände, aga kantri on praegugi meelepärane.
Oma lavastajakarjääri jooksul pole Dvinjaninov  lavastanud veel vaid  ooperit ja balletti, küll aga kõike muud. Muusikalidest  on „Viimane kauboi“ talle umbes kümnes.  Lavastajatöö seisukohalt on teiste žanritega erinevus selles , et võrdselt olulised on nii laul, tants kui draama:“ Soovitavalt võiks ka lavastaja olla ise musikaalne, mitte-puujalgne ja ühtlasi tasemel näitleja. Saab olulistes asjades pädevalt kaasa rääkida.“
Viimasel kahel aastal tekkinud tiheda  sideme kohta Pärnu ja Endlaga ütleb Dvinjaninov, et väga tore on jaanuaris –veebruaris siin olla ja tal poleks midagi selle vastu, et see traditsioon muudkui  kestaks.
Kui eelmise lavastuse, „Boybandiga“ võrrelda, siis kahe loo sisugi on veidi sarnane : üks kõneleb poistebändi, teine kantrimuusikali loomisest. Suurim erinevus on see, et kui „Boybandis“  lauldakse otse, siis „Viimases kaubois“ on ka ansambel  laval ja pillimeeste  tegemised saalist jälgitavad. Ja mis kõige tähtsam: tegu on originaalmuusikaliga, nii et kõlavamaid sõnu tehes võiks laupäevast publiku ette jõudmist lausa maailma esietenduseks nimetada.
Kas „Viimane kauboi“  võiks ka väljaspool Eestit  esitamist leida? Dvinjaninov:  „Muidugi oleks ta seda väärt, aga praktika on paraku näidanud, et Eesti muusika eksport (see käib ka artistide kohta) ei ole kuigi igapäevane nähtus. Sama asja  mõtlesime Nukuteatris pärast nii „Riski“ kui  „Romeo ja Julia“ valmimist, mõlemad tundusid väga head, aga nii ei läinud.“ Mingit võimalust laiemaks levikuks ta „Viimasel kauboil“ siiski näeb:“ Eeliseks on teemad, mida see lugu kannab: need on aktuaalsed  paljudes riikides. Kindlasti on teisigi riike, kus teatridirektorid peavad oma asutuse edu nimel igasuguseid nippe leiutama. Libreto autor Urmas Vadi on teatrit tundev mees. Enne  kirjutama asumist olid meil pikad arutelud, millised teemad peaks publiku ette tooma. Nii et „Viimane kauboi“  kõnelebki  elust, täpsemalt  teatrielust endast. Viimaste aegade kultuuripoliitikat ja teatrielu puudutavad uudised oleks justkui meie loost maha kirjutatud, ma isegi ehmatasin uudistesaateid vaadates. Samad asjad on olnud mureks juba pikka aega. Endla võiks „Viimast kauboid“  väljapoole Eestit pakkuda küll.“ Laias plaanis võiks lavastaja hinnangul värske kantrimuusikali sõnum olla, et tee seda, millesse  usud ja vii ettevõetu võiduka lõpuni.
Lavastaja kiidab ka teisi peale libreto ja muusika autori ning näitlejate. Kunstnik on Kristina Lõuk, koreograaf  Kristin Pukka: “Mõlemaga teen koostööd esimest korda ja see on sujunud suurepäraselt. Toomas Voll on lauluproovides võimsat tööd teinud. Endla trupi liikumist ja lauluoskust on selle lavastuse prooviperioodi  ajal kõvasti arendatud. Kõva töö on ära teinud valguskunstnik Margus Vaigur ja videomeister  Argo Valdmaa
Dvinjaninov  kokkuvõtteks:“ Nalja peab saama, head muusikat ja head energiat peab saama. Muusikal on žanr, mis peab panema Sind ära unustama, kes Sa oled, kus Sa oled ja kus on Su asjad. Aga mõtlemisainet annab see lugu samuti.“