Anu Jürisson
Tänavu märtsis kõige esimest etendust näinuna ja paar kuud hiljem teist korda uuesti teatris käies oli paeluv saalist jälgida, kuidas "15 meetrit vasakule" on Endla suurel laval ajas täiuslikuma lihvi saanud.
Kui esietenduse järel kuulsin ühelt inimeselt arvamust "venib kui tatt" ehk sündmustik kulges liiga aeglaselt, oli nüüd (vähemasti kõnealune) etendus kümmekond minutit lühemaks jäänud. Tegelaste seismised, istumised, kõndimised ja omavaheline suhtlus oli liigutuste ja miimika, valguse ja muusika koosmõjus mahlakama sisu saanud. Selle kolme tunni jooksul igav tõesti enam kordagi ei hakanud. Vahepealsete mängukordadega oli jõutud road movie'le omase katkematu kulgemiseni, kus ka pausikohad on tähenduslikud.
Soome autori Antti Tuuri samanimelise romaani on Endla jaoks dramatiseerinud Ott Kilusk. Varemgi põhjanaabrite loomingut Eesti teatrites lavastanud Ingomar Vihmar on selgituseks öelnud, et peab oma ülesandeks jagada vaimustust kirjaniku suhtes, kes kirjutab nii nagu ei keegi teine, tõstes esile Tuuri elulise, tiheda, täpse ja pingestatud dialoogi. Peategelane, kanalisatsioonitorusid müüv Eino Hiekka (Meelis Rämmeld) võtab uljalt vastu ühe Soome kirjaniku pakkumise minna keset puhkust Saksamaale tolle raamatuid müüma, oskamata eriti saksa keelt ega teadmata midagi ilukirjandusteose sisust.
Teekonnal ettetulevate sündmuste eri tasanditele tõstmine lavakujunduses, kauguses kangastuv udu ja realistlikud taustahelid (kunstnikud Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar, muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar) lõid ruumilise lõputusetunde ning toetasid tegelaste liikumist laevaolustikus, mööda maanteid ja läbi linna, kellegi kabinetti, hotelli või koju. Ei mäleta ühtegi teist varem nähtud lavastust, kus lugu nii haaravalt jutustaks ja annaks sündmuste käiku edasi valgus (valguskujundaja Margus Vaigur).
Öisel maanteel vastutuleva autovoo taoliselt heideti pimestavad valgusvihud ajuti publikule silma, andes näitlejatele võimaluse samal ajal märkamatult etteantud positsioonidele asuda. Ümmarguste tulede värvivahetus assotsieerus valgusfoori, auto tagatulede või punaste laternate kvartaliga. Lava keskmes esituledega publikule otse näkku vaatav määrdunud otsaesisega vaevu liikuv parsa kehtestas ennast eraldi tegelasena kogu etenduse aja, tuletades pidevalt meelde, et tegelikult on tema peategelane. Soome kirjanikult Saksamaale sõiduks saadud auto hale väljanägemine vihjas ühemõtteliselt kogu selle teekonna hullumeelsusele ja õnnestumise ebatõenäosusele.
Just valguskujundus tekitas tahtmise minna etendust veel kord vaatama, ehkki nõrga lülina võib istumise asukoht publikus (ääres või keskel) hakata selle mõju kahandama.
Sõnalavastuse kontekstis mõjusid uudselt ja muidu korraliku käitumisega tegelaskujule intelligentselt kohasena Rämmeldi pideva, pooltahtmatu purjusoleku väljendamiseks appi võetud tantsulised elemendid, mida sellisel kujul esietendusel veel polnud. Näitleja plastilist suutlikkust seejuures tillukese laevakajuti kahekordselt narilt mitte alla kukkuda oli muhe vaadata ja pani imetlevalt kulme kergitama.
Rämmeldi kehastatav müügimees, kes isegi hinna arvutamisel mööda paneb, viib vaataja kujutluse natuke äraspidisele ja äpule, aga vaprale ja heatahtlikule D'Artagnanile, kes eesmärgi suunas liikudes force majeure'i kätte satub ning sõbruneb oma teekonnal juhuslikult kolme tugeva musketäriga, kes suhtuvad temasse algul umbusklikult, aga on siis valmis teda mis tahes keerulistest olukordadest välja aitama. Muinasjutulise, silmatorkavalt veidra välimusega Rönkköde kolmikuga (Ago Anderson, Priit Loog, Enn Keerd) näib lavastaja katsetavat publiku naljasoont. Kõiki neid nelja ühendavad nähtava lülina metshaldjalikud pikad juuksed ja pikk habe. Olles justkui segu meie naksitrallidest, Lumivalgekese pöialpoistest ja Soome metsameestest, näivad Rönkköd iga etendusega koos toimetades tõesti minevat aina rohkem (taotluslikult) ühte nägu, suutes välise rohmakuse all välja tuua oma heatahtliku, samal ajal veidi erineva siseilma. Teekonnal kohtab Hiekka veel igasugu värvikaid tegelasi, kes veenvalt kukutavad publiku muinasjutust armetusse argipäeva tagasi.
Tuuri oli Soomest sel korral Pärnusse "oma last" vaatama sõitnud ning kutsuti julgustava aplausiga etenduse lõpus ka lavale.
Soome kirjanduse ühe omanäolisema autori sulest 1980. aastatel ilmunud romaani lavale tuues on tegijad pannud nii end kui ka vaatajaid mõneti mõtlemapanevasse olukorda. Kõige keerulisem pähkel on siin antud katki hammustada Carita Vaikjärvele ja Märt Avandile, kelle koosmäng puudutab meile vähem teada fakte põhjanaabrite ajaloost. Muidu lõbusas loos joonistub selgelt välja, kuidas mõne aastakümnega on inimeste taju lähisuhtevägivalla normaalsusest ja sellele reageerimisest ühiskonnas muutunud. Naisena on mõnd stseeni päris valus jälgida ja tahaks tegelastele appi tõtata, sest musketärlus vaibub siin nagu muuseas naljategemisse ja kõrvale vaatamisse ... just nõnda, nagu see on kaua aega olnudki. Vihmar näib tammuvat teadlikult publiku närvil, pannes nad piinlikult pikantsetes olukordades spontaanselt naerma. Üleminek on nii märkamatu ja õhkõrn, et õhku jääb rippuma küsimus, kui paljud nende naljade kahepalgelisusest aru said.
Roadmovie'liku teekonna täieliseks nautimiseks on etendust vaatama minnes parem ehk Tuuri romaani enne mitte lugeda, siis on huvitavam jälgida käänakuid ja pöördeid, mille Rämmeld silmanähtava mõnuga välja mängib.