Lavastused 2016-2024

Inimese hääl

valetamise meistriklass autor Jean Cocteau lavastaja Ervin Õunapuu (külalisena) „Inimesed kujutlevad et nad on teineteise lähedal, aga tegelikult on nende vahel terved linnad, mäed ja metsad…“Üks naine. Üks telefon. Üks kõne. See viimane.Naise hüvastijätt mehega, kes on valinud teise. Hoolimata armastusest.Hoolimata valedest.Või nende tõttu.Jean Cocteau 1927. aastal kirjutatud näidend „Inimese hääl“ kõneleb meie meeleheitlikust, mõnikord ennasthävitavastki vajadusest inimliku läheduse ja tähelepanu järele ning võitlusest tühjusega eetris – iga telefoni öeldud lause, olgu ta siis tõde või vale, võib jääda viimaseks.Endlas toob Cocteau legendaarse näidendi lavale Ervin Õunapuu, kes ütleb: „Silmakirjalikkus ja valetamine on alati minu teemad olnud. Päriselt või mängult, selles on küsimus. Mida uskuda ja mida mitte. See on minu jaoks alati huvitav olnud,“ ning Naist kehastav Ene Rämmeld lisab: „Näidend on igivanast teemast, mehe ja naise vahekorrast kuni vôimaliku polügaamiani välja, mida môlemad pooled vôiksid rahulikult aktsepteerida, kui nad teineteist tõesti armastavad.“

Punga-Mart ja Uba-Kaarel

Endla Noortestuudio lavastus autor August Kitzberg lavastaja Ingomar Vihmar See oli ülemöödunud sajandi viimase aastakümne keskel, kui Ülem trükivalitsus August Kitzbergi värskelt ilmunud üliõpetlikule ja ajakohasele näitemängule „Punga-Mart ja Uba-Kaarel“ etendamise loa andis. „Algupäraseid näitemängusid ei ole meil palju. Seda suurema rõõmuga tuleb ülemal nimetatud näitemängu teretada, et ta nii hästi täiesti algupärane kui ka tuuma poolest kõlbuline on. Ta on elav pilt rahva elust. Osalistel on kõigil hing sees, neil on liha, neil on luu. Terve kirjeldus on nii loomulik, nii elutruu, nii osavõtmist äratav, et raamatut mitte enne käest panna ei või, kui ta läbi on loetud,“ tervitas trükivärsket „karskuslise sihi ja alusega“ teost Postimehe raamatuarvustaja ning lisas: „Uhkus, upsakus, joomine saavad siin oma õige nuhtluse kätte, aga ilma kunstliku piitsata, kõik nii loomulikult, et iga nägija saab tunnistama: teisiti see ei võinud tullagi!“ Nüüd on see Kitzbergi esimene näitemäng, mille õpetlik tuum ja ajakohasus ka täna kadunud pole, Endla Noortestuudio käes ning saab kaks aastat lavastajate Ingomar Vihmari ja Laura Jaanholdi käe all teatritegemise aluseid nuusutanud Pärnumaa noortele esimeseks lavaprooviks. Ei jää meilgi üle muud, kui ühineda ammuse arvustaja sooviga, et see voorusliku elu kiituseks kirjutatud lavalugu rohkesti publikut leiaks ning mis peaasi, et selle vaatajatel jaguks teravat tähele- ja tallele-panemist!

Dip

eksistentsiaalne realism lavastaja Toomas Saarepera  – Sa tahtsid midagi filosoofilist? – Jah, palun. – Oled sa kindel? – Jah, olen. – On sul kannatust? – Jah, on. – Rutiin, sôda ja usaldamatus. Kuid me oleme ikka sunnitud elama. Ka suure surve all, kus kõige peidetum on kõige ilmsem. Kus pikk jutt kõlab vaikuses ja kõik on nii, nagu näib. Ajalugu kirjutavad võitjad, kuigi aega ei eksisteeri. Eksisteerib elu. Nietzsche ja Kierkegaard. AHAHAHAAA. Kas sellest piisab? – Jah, piisab. – Jah, piisab.Toomas Saarepera on lavastaja, näitleja, kirjanik, tõlkija ja mõtleja, 1990ndate Eesti kõige avangardsem ja alternatiivsem teatrimees. Tema lavastusi on näinud küll vähesed, kuid need õnnelikud, kes nägid, kasutavad neist rääkides väljendeid nagu „kõige erakordsem lavastaja” ja „müüdimurdja”. „Saarepera tegi 1990ndatel sellist teatrit, milletaolist Eestis keegi ei teinud, see oli uudne ja üllatav ja eriti oli ta ootamatu,” ütleb tema kohta Endla loominguline juht Ingomar Vihmar. „Dip” on varem Von Krahlis, Rakvere Teatris, Tartu Uues Teatris ja eraprojektidena lavastanud Saarepera esimene töö Endlas. Lavastuskunstnikuna võtab ta meile kaasa teisegi legendaarse mehe – maali-, video-, installatsiooni- ja performance’i-kunstniku ning filmitegija Jaan Toomiku ning lavastuse helimaastiku loob eesti kaasaegse improvisatsioonilise muusika üks suurkujusid Taavi Kerikmäe.

Põrgupõhja uus Wanapagan

ajalikust pimedusest igaviku valguses autor A. H. Tammsaare lavastaja Kaili Viidas Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi … Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!  Etendused suvel 2022 Greni katlamajas (Pärnu, Ringi 56).Lavastust toetab Gren Eesti AS. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2022 Triin Lepiku Juula nomineeriti Eesti Teatri naispeaosatäitja aastaauhinnale 2022.

Üksik

draama-komöödia autor Laura Ruohonen lavastaja Enn Keerd „Õnneks tuleb vahel ette hetki, kus midagi ei ole vahel, inimese ja kosmose vahel – on ainult see kalju, meri, taevas, hääled ja meie.“ Kaks naist – noor arhitekt Juulia ja endine tuntud silmaarst Hilpi – sõidavad vaatama üksikut saart Läänemeres, kuhu Hilpi soovib ehitada oma unistuste maja. Tagasiteele asudes selgub, et paadimootor ei käivitu ja nad ei pääse enam saarelt minema. Järgnevast ööpäevast sel suurest veest ümbritsetud maalapil, kus kunagi leidsid viimse varjupaiga leeprahaiged ning kust veel varem viis mööda viikingite meretee, saab ellujäämisvõitlus, milles loodus mõõdab naisi ja naised üksteist. Ja siis ilmub pimedusest ja udust tundmatu, elust väsinud noor mees … Üksiku saare karmides ja igavikulistes tingimustes põrkuvad nii tegelaste erinevad maailmavaated kui eluhinnangud ning seda viisil, mis ergutab vaatajate naerunärve ja paneb mõtlema inimeste piiratusele, sarnasustele ja erinevustele ning sellele, kuidas ja kas üldse saab mõõta inimelu väärtust. Ruohoneni poeetilise, intelligentse ja terava huumoriga näidendi emotsionaalsed laengud tekivad ja muutuvad nii kiirelt nagu see on võimalik vaid teatris või ekstreemsetes oludes. Aitäh, skipp.eu!

Suvitajad

meloodiline draama autor Maksim Gorki lavastaja Ingomar Vihmar Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde. Mis neist järele jääb? Mis meist järele jääb? Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi.

Issanda loomaaed

dokumentaalfantastika lavastaja Laura Jaanhold Issanda loomaaed on suur, kirju ja mitmepalgeline. Kui toetuda „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ märksõnakirjeldusele, tähendab issanda loomaaed erinevate inimeste kogumit. Lavastus „Issanda loomaaed“ on katse lähemalt vaadelda üht osa sellest issanda loomaaiast, mille moodustavad 1,3 miljonit inimest ühel 45 339 km2 suurusel maalapil Euroopa kaguosas. Eestis. Maarjamaal.Riigis, kus mõnikord tuntakse uhkust ateismi üle ja usklikuks peab end vaid 13% eestlastest, tundub võrdlemisi mõttetu teha dokumentaallavastust religioossetest inimestest. Aga ometi just seda me teeme. Sest meid – ja küllap ka teid – huvitab, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse. Ja sellepärastki, et neid vaadeldes loodame õppida midagi ka enda kohta, samamoodi nagu näiteks need inimesed, kes juba rohkem kui 500 aastat seisavad Hieronymus Boschi kõige fantastilisema teose altaritiibade avanedes silmitsi mitte sel maalil kujutatud issanda loomaaiaga, vaid millegagi, mis peitub nende enda sees. ...eelviimase tegelasena saab sõna õigeusklik Polli Ago Andersoni kehastuses. Konfessioonile viitab tema lavale ilmudes küll ristimärgi suund, kuid tegelase soost saame aimu alles monoloogi käigus. Monoloog sisaldab hulganisti naerukohti, kuid ometi ei tule Polli tegelasse kaasa grammikestki Endel Kellapit ega ka travestiaesteetikat. Oma sooülese lavakuvandi ja leplikult humoorika „Issand heida armuga“ kõneleb Polli meile sellest, kuidas kristlus ja tavaelu ongi üks ja seesama. Kuidas veepühitsusel krae vahele saadud sahmakas ongi naljakas, kuidas kirikuelus tihtipeale kohatavad moraalihinnangud on ka teoloogilises plaanis naeruväärsed."(Madis Kolk, Sirp 17.06.2022)

Noor jää

armastuslugu autor Nikolai Baturin lavastaja Kaili Viidas On päikesepaisteline varakevadine ilm. Võõrasisa ja võõrastütar põletavad jõeluhal kulu, et kevadised meetaimed kiiremini tärkaks. Nad on teineteisest küllalt kaugel; mõlematel on käes põlevad tunglad, millega läidavad luhamaal püssirohukuiva mullust heina. Kõrge mühisev leegisein tõuseb nende vahele. Ja korraga ajab äkiline tuulepuhang tule otse KILDU poole. Tüdruku riided süttivad, ta põleb kui elus tungal ning jookseb kiljudes JÜRGENI poole. Viimane tormab võõrastütrele vastu, paiskab tüdruku pikali, kustutab tema leekides keha... ühel hetkel täituvad KILDU silmad pisaratega, ta embab võõrasisa ning surub oma huuled mehe suule... „Mis siis toimub, kui mesitarru satub teine mesilasema?“„Toimub võitlus.“ „Võitlus elu ja surma peale.“ „Noor jää“ on psühholoogiline sisevaatlus ühe väikese kogukonna elust ja tegemistest. Loo sündmustik kulgeb maalilises maamõisas, mesitarude vahel. Valdholmid on mesinikud. Amet on liikunud põlvest põlve, aegade hämarusest, kuni hetkeni, mil kaua kestnud harmooniasse tekivad mõrad. Mehe ja tema võõrastütre vastastikune kiindumus areneb millekski enamaks: kireks, armastuseks, lammutades hingetu loodusjõuna enese ümber kõik, mis näis vankumatu ja igavene. Autori sõnade järgi on armastusest olulisem veelgi inimmoraal, ilma milleta ei saa armastus mitte kuidagi kuuluda inimtunnete valda, vaid on animaalne. Ilma moraalita olemine on ego-eksistents – mitteelu. Lähtudes vaid tundeloogikast, kaotavad mõisted moraal, eetika ja usaldus oma tähenduse: südameteleastuja leiab oma õnne tipult tühja koha. Kirjanik Nikolai Baturini teosed tõusevad meie kirjandusloos esile ülimalt omanäolise keelekasutuse ja avara maailmatunnetuse tõttu. Mulgi murre, kujundite paljusus, huvitava kõlaga leidsõnad ja mütoloogiline taustsüsteem loovad tekstirägastiku, milles ekslemine võib viia iga lugeja erinevasse kohta.

Valgusingel 

süsimust komöödia autor Peter Nilson lavastaja Helena Kesonen Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed, hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka naljakas, õudne, ootamatustest tulvil ja tumemeelselt erootiline. Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat Eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Ma teenindasin Inglise kuningat

kahe vaatusega kelnerist miljonäriks autor Bohumil Hrabal lavastaja Laura Jaanhold Tšehhi kirjanduse pööraseim pärl „Ma teenindasin Inglise kuningat“ on koomiline ja tohutult traagiline epopöa kelnerist Jan Dítě'st. Eelmise sajandi pöördelisematel kümnenditel Böömimaa restoranides, bordellides, pansionaatides ja koonduslaagrites karjääri tegeva mehe siht on selge ning kuigi ajaloo keeristes kord natside, kord venelaste kätte langevas Tšehhi riigis ei ole just kerge üdini graatsiliseks jäädes vähimagi vääratuseta guljašše ja vaadiõlut lauda kanda, jõuab Dítě oma eesmärgini. Ja sealt veel edasigi, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale, rikkus ei riku meest ja küll küllale liiga ei tee, suutäis soolast on parem kui maotäis magedat, suur tükk ei aja suud lõhki ja töö kiidab tegijat, käsi peseb kätt ja kurja kurjaga ei maksa, koer tunneb koera ja hunt ei murra hunti, häda ei anna häbeneda ja ajab härja kaevu, vagal veel on sügav põhi ja janusel on jalad, suu on südame mõõt ja kellel on suur suu, sellel on lai selg, raha paneb rattad käima ja kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab, kes on palju käinud, see on palju näinud, pill tuleb pika ilu peale ja pool muna on parem kui tühi koor ning lõppkokkuvõttes polegi väga vahet, kas sa teenindad Inglise kuningat, Abessiinia keisrit või hoopis omaenese koera ja hobust – peaasi, et uskumatu saaks teoks!

Must lind

draama „Blackbird“ autor David Harrower lavastaja Ott Raidmets Armetu puhkeruum. Kaks inimest. Hilises keskeas mees ja kolmekümnele lähenev naine. Ühe nimi on Ray. Teise nimi Una. Nende viimasest kohtumisest on möödas 15 aastat. Ületamatu probleem.  Kardetud taaskohtumisel saab minevikust olevik ning teineteise pilgu läbi kogetakse olnut uuesti – kahe radikaalselt erineva versioonina minevikust ja kahe tõena ühest armastusest.Või kas oli see üldse armastus?Kaasaegseks klassikuks peetava šoti näitekirjaniku David Harroweri näidend „Blackbird“ jõudis esmakordselt lavale 2005. aasta Edinburghi festivalil ning sellest kujunes kiirelt rahvusvaheline fenomen, mida on kümnetesse keeltesse tõlgituna mängitud paljudes maailma riikides. Eestis jõuab see armastuse tumedamaid ja keelatumaid tahke lahkav pingeline draama lavale esmakordselt.

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Pimevalge

draama autor Angela Pell lavastaja Johan Elm ALEX: Oled sa kurb? Ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Mul oli poeg—   LINDA: Sa ei saa aru, mida ma tunnen, sest sa ei ole mina.  ALEX: —kes sai surma.  LINDA: Keegi ei tea, mida ma tunnen, sest enamus ajast ei tea ma ise ka. ALEX: Ja ma saan isegi sellest väga hästi aru. Sest kui ma teada sain, et– LINDA: Kas sa tahad õue batuudi peale mängima minna? ALEX: Ei. Tänan, ei. LINDA: Me võiks lumememme ehitada. 2006. aasta Kanada-Inglise indie-filmil „Snow Cake“ (režissöör Marc Evans, stsenarist Angela Pell) põhinev lavastus „Pimevalge“ on austusavaldus lihtsatele ja triviaalsetele väikestele hetkedele, mil elu muutub. Juhuse tahtel satub äsja vanglast vabanenud mees väikelinnas elava autistliku naise koju ning mõlema üllatuseks selgub, et nad suudavad teineteisele tuge pakkuda. Lavastaja Johan Elm: „„Pimevalge“ räägib leinast, sellest lahti laskmisest ja elu paratamatust edasiminekust. See on lugu väikeste hetkede väärtusest. Autism on miski, mis pöörab argielu tagurpidi ja näitab selle kaudu midagi unustatut. Seda, et valguse peegeldus seinal võibki olla kõik, mida hetkel vaja.“  Tunnustus Carmen Mikiveri Linda nomineeriti Eesti Teatri naiskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2022.

Härra Huu

lastelavastus autor Hannu Mäkelä lavastaja Ingomar Vihmar Uks plaksatab ... Plank naksatab ... Väits välgub öös ... Kes on seal töös? Kes astub tuppa? Kes see muu kui väike tähtis härra Huu. Kui metsas oks praksatab, on see härra Huu. Kui voodi all miski liigutab, on see härra Huu. Kui öösel miski tatsutab ja patsutab ja köögis matsutab, on see ikka seesama härra mustkuub, hirmus härra Huu.

Abort

lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust …  autor Richard Brautigan lavastaja Kaili Viidas Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav …See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha …Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?

Vaade sillalt

draama autor Arthur Miller lavastaja Priit Pedajas  New York aastal 1956. Brooklyni sadamatööline Eddie Carbone võtab oma katuse alla elama äsja Itaaliast saabunud sugulased – illegaalsed immigrandid Marco ja Rodolpho, kes väljasaatmisriskist hoolimata on tulnud vabaduse maale tööd ja leiba otsima. Kui aga Eddie kauni kasutütre Catherine'i ja Rodolpho vahel süttib armastus, saab üsna ruttu selgeks, et vabaduselgi on oma hind.  Arthur Milleri ühe tuntuima näidendi jõuliste karakterite ja kirglike inimsuhete kaudu avaneb vaade kirjutamata seadustele inimese elus – aule, armastusele, armukadedusele, ihale ja lojaalsusele.

Jõgi

draama autor Jez Butterworth lavastaja Taago Tubin (Ugala) Hütt jõekaldal. Mees ja naine. Kuuta öö. Jõevool ei peatu kunagi, rituaalid korduvad aastast aastasse, vahetuvad vaid näod.Kusagil on peidus miski.Ning tervenisti jõgi mind kuulas… ja pimedana, nähtamatuna mind jälgis. Ning kätega, mis pimedad ja nähtamatud, mind surus sügavamale. „Ta on meil peos,“ ta sosistas. „Ta on meil peos.“                                               (Ted Hughes „Pärast kuuta ööd“, katkend, tõlkinud Eva Kolli) Rahvusvaheliselt tuntud ja auhinnatud briti näitekirjaniku, stsenaristi ja filmirežissööri Jez Butterworthi (1969) draama „Jõgi“ on kummastavalt veetlev ja lummavalt salapärane armastuslugu. Butterworthi peetakse kaasaegse briti dramaturgia üheks omapärasemaks autoriks, kriitikud on tema kohta öelnud, et ta näeb välja nagu piraat ja kirjutab nagu ingel. Butterworth ise ütleb oma loomingu kohta: „Ma ei näe mõtet kirjutada asjadest, mida ma tunnen ja tean. Minu näidendid on nagu unenäod.“ „Jõgi“ on kolmas Jez Butterworthi näidend Eesti teatrilaval. Varasemad olid „Ööhaigur“ (Ugala teater Olustvere mõisa reheküünis 2012) ja „Äärelinna bluus“ (Ugala teater 2015), mõlemad Taago Tubina lavastuses.

Nagu süldikeeduvesi

kulinaarne düstoopia autor Ott Kilusk lavastaja Kaili Viidas „Nagu süldikeeduvesi“ on eriolukorra ajal valminud algupärand, mille tegevus ei asetu minevikku ega tulevikku. Samas ei ole see ka nüüd ja praegu, vaid meile lähedal, aga mitte siinsamas.Humoorika teksti varjus esitatakse palju küsimusi selle kohta, kuidas see inimeseks olemine siis ikkagi käib. Maailma piiritu olemus on pisikesele inimesele üksinda mõistmiseks hoomamatult suur ja tundmatu. Õnn on see, kui on olemas oma väike kogukondlik kindlus, kuhu saab selle kõige eest varjuda. Omavahelised reeglid on lihtsad: armastada, hoida, märgata, olla toeks, austada. Kuidas hinnata igaühe väärikust, tugevusi ja hoida silm peal teineteise helladel kohtadel hoolimata sellest, milline on parasjagu maailm teisel pool plankaeda või tapeedi taga – see on suur oskus ja kunst. Lavastus on pilguheit ühe väikese kogukonna tegemistele, mis ei sõltu „parema elu“ illusoorsete reklaamloosungitega hiigelkorporatsioonide hävitavast rahaihalusest. Nendel inimestel lihtsalt ei ole raha. Need inimesed ei oma vajadust olla ilmtingimata osa enneolematutest überinnovaatilistest megakultuuriprojektidest. Nad laulavad ise. Neil ei ole tehnikamaailma viimaseid nanotehnoloogilisi multi-kulti-x-vidinaid. Neil pole isegi panni. Aga neil on plastiliini, pooleliitrine purk ja vasktoru. Nad ei söö metroseksuaalsete hipsterite roherestoranides viimse detailini taldrikule triibutatud toortoitu. Peotäiest jahust saab ka söönuks. Ei ole moodsat nutiküüru, gluteenitalumatust ega poreksiat. Aga nad teavad täisväärtusliku elu retsepti. TÄISVÄÄRTUSLIKU ELU RETSEPT Täisväärtusliku elu retsept koos kõigi nippide ja tarkuseteradega pärineb jumal teab milliselt esivanemalt, kes seda omakorda kümneid ja kümneid aastaid valmistas. Pikalt pliidil podisenud elu lõpptulemus on maitserikas ning kogu tekstuur just selline nagu vaja. 1 keskmise suurusega armastus 1 suurem või 2 väiksemat uhkusejalga 2 lootusekoiba 500 g õnne 1 häbi 2 kurbust 3 unistust 10 raevutera huumorit hirmu väga palju vett, õhku ja aega Pane armastus, uhkus, lootus ja õnn umbes 4-5 tunniks külma vette likku. Järgmisel päeval vala vesi ära, puhasta põhiained voolava vee all puhtaks ning aseta potti. Seejärel pane pliidile vaikselt keskmisele kuumusele keema. Kui keetes hakkab eralduma vahtu, siis ole kindlasti vahukulbiga juba valvel – täisväärtusliku elu keetmise esimeses pooles eraldub palju vahtu, mille peab hoolikalt ära korjama, nii jääb lõpptulemusena kallerdis selgem ja ilusam. Pärast vahu eemaldamist, lisa tükeldatud häbi, kooritud kurbus, riivitud unistus, 10 raevutera, supilusikaga huumorit ja näpuotsatäis hirmu. Kui kogu kupatus näeb välja sama sogane ja pulbitsev nagu süldikeeduvesi, võid olla kindel, et valmimas on täisväärtuslik elu. Serveerida sinepi, äädika või mädarõikaga. *Aitäh Sulle, Peeter Kard! Ilma „Kehva aja kokaraamatuta“ poleks seda näidendit sündinud! Tunnustus Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas nomineeriti lavastuse „Nagu süldikeeduvesi“ muusikalise kujunduse ja laulude eest Eesti Teatri sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika aastaauhinnale 2021. 

Aktsioon: Eesti teatri päästmine

följeton ühes osas Reedel, 8. mail kell 19.00 otseülekanne Pärnust, Viljandist, Tartust, Rakverest ja Tallinnast elektron.live platvormi kaudu. Ühel septembrikuu päeval 2019, kui räägiti veel teatri üleproduktsioonist, kirjutasid 4 näitekirjanikku Draama festivalil lühinäidendi düstoopilisest õhtust, kui kõikide teatrite uksed on ootamatult suletud. Sel päeval koguneb Pärnus Endla teatri ees 4 inimest, kes otsustavad head kriisi mitte raisku lasta ning Eesti teatri uuesti luua. Alustades ideaalsest näitlejast. Nüüd, kus teatrid on tõepoolest suletud ja elu pole enam endine, on meil hea võimalus see koosloomises sündinud tekst koos, aga ülimalt turvaliselt, lugemisteatrina ette kanda. Autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Mart Aas ja Ott Kilusk Esitavad Tartu Uue Teatri, Endla, Ugala, Rakvere Teatri, Vanemuise, Tallinna Linnateatri, Vene Teatri, Kanuti Gildi SAALi, Sõltumatu Tantsu Lava, VAT Teatri, Piip ja Tuut Teatri ja e⁻lektroni ühendatud jõudKoordinaator Ivar Põllu Ainult üks kord, ilma järelvaatamiseta!

Hotell laibaga

mõrvakomöödia autor Die Acht (Peter Godazgar, Kathrin Heinrichs, Carsten Sebastian Henn, Jürgen Kehrer, Tatjana Kruse, Ralf Kramp, Sandra Lüpkes, Sabine Trinkaus) lavastaja Enn Keerd Mõrvarite eneseabigrupi viis liiget - endine baaridaam Pretty, koleeriline kokk Horst, idealistlik Jayashree, koristamisraevus Ingolf ja hajevil Tädike - sööstavad oma elu suurimasse seiklusse. Nad avavad hotelli Õnnelik Viis, millele loodavad hotelliliidult saada viis tärni. Avamisärevusele lisab vürtsi tõsiasi, et hotelli esimesteks külastajateks on eneseabigrupi endine psühholoog ja tema abikaasa, aga tõeliselt läheb olukord üle käte siis, kui tärnide arvu üle otsustava inspektori saabudes avastatakse fuajeest laip. Järgneb tempokas peitusemäng, kus igaüks on mõrvarina kahtluse all, kuid ühise eesmärgi nimel tuleb siiski kokku hoida!„Hotell laibaga“ autoriteks on kaheksa saksa krimikirjanikku, kes selle mõrvakomöödia 2018. aasta suvel kaheksapäevases loomelaagris välja mõtlesid ja üheskoos kirja panid. Sama meetodiga on nad varem loonud kaks kriminaalromaani. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2021

Tango

draama autor Sławomir Mrožek lavastaja Ingomar Vihmar Artur: „Ma lähen hulluks! Tuled koju, leiad eest mingid kahtlased tüübid, moraalse laostumise, kaose, kahemõttelised vahekorrad, ja nüüd tuleb välja, et ema ka ... Ei, ei, millest see ometi tuleb, ja kuhu see kõik viib ...“Kui miski pole enam võimalik, sest kõik on võimalik, siis läheb raskeks, tunneb Artur. Väga raskeks. Eriti, kui sa oled noor, andekas ja paljutõotav mees, kelle soontes pulbitsev veri lausa nõuab mässamist kõige seniolnu vastu. Aga mille vastu mässata siis, kui maailm on juba uueks loodud, kui su enda vanemad on juba purustanud kõik sotsiaalsed normid ja ühiskondlikud konventsioonid? Kui su onu on veidrik, vanaema kirglik kaardimängusõltlane ja Edek ... Noh, Edekile tuleb lihtsalt peale passida. Ei, sellisel maailmal pole Arturile midagi pakkuda ning nii jõuab ta ainuvõimaliku lahenduseni, mis vastuseisu võimalikuks teeb – ta otsustab taastada maailma, milles kehtivad taas kõik need reeglid, mille peal tema vanemad oma noorusmässu teostasid.Või nagu ütleb Edek: „Mitu pauku ühte auku!“ TunnustusIngomar Vihmar nomineeriti „Tango“ lavastusega Eesti Teatri lavastaja aastauhinnale 2021. Peeter Tammearu Stomil nomineeriti Eesti Teatri meeskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2021.

Onu Remuse jutte

lastelavastus autor Joel Chandler Harris lavastaja Peep Maasik (TEMUFI) Ükskord ammu aega tagasi elasid Rebaseonu, Jänkuonu, Opossum, Kilpkonnapreili ja paljud teised toredad loomad kõik kenasti mestis metsas. Onudeks, preilideks ja emandateks kutsuti neid sellepärast, et nemad olid enese arvates kõik hirmus tähtsad. Ja seda juba päris pisikesest peale, kui nad veel kõik kenasti Mägraemanda juures koolis käisid. Mägraemand armastas piimast ja suhkrust koorekompvekkisid keeta, kui kõik väikesed onud ja preilid oma koolitükkisid hästi teadsid ja tundsid. Kui keegi aga miskit ulakust tegi või narritempusid harrastas, siis oli Karuemanda juurde minek kindel. Karuemand nimelt oli karmi käpaga koolijuhataja ja tema juurest ilma suurema pragamiseta pääsu polnud. Kui Karuemand muidugi just poole pragamise pealt tukkuma ei jäänud, mida ka õige tihti ette tuli.Üks on aga üsna kindel – koorekompvekkisid ja pragamist jagus metsaloomade maailma üsna võrdsel hulgal ning just neist juhtumistest, mis kompvekikeetmise või pragamiseni viisid, täna juttu tulebki.

Kummitused

draama autor Henrik Ibsen lavastaja Ingomar Vihmar Homme on leskproua Helene Alvingu elu üks õnnelikem päev, sest homme avatakse pidulikult tema elutöö – lastekodu Helene abikaasa kapten Alvingu mälestuseks. Aga juba täna on Helene rõõmus ja õnnelik, sest üle pika aja on taas kodus tema poeg Osvald, kellest on kodust eemal kasvades saanud andekas ja suure tulevikuga kunstnik. Juba täna jätab Helene hüvasti kõige olnuga, heidab endalt mineviku taaga ning homme, pärast lastekodu avamist, hakkab ta elama just sellist elu, nagu on alati igatsenud – õnnelikku ja iseseisvat elu, millest õhkab samasugust elurõõmu nagu kõigist Osvaldi maalitud piltidest. Aga Helene eilsel on juba täna tema homsega hoopis teistsugused plaanid. Minevikku maetud saladused ning kõneldud ja kõnelemata valed tulevad kummitustena tagasi ja nõuavad oma osa ka Helene ja Osvaldi tulevikust. Tunnustus Priit Loog nomineeriti tisler Engstrandi rolli eest Eesti Teatri meeskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2020.

Pidusöök

ajalooline komöödia lavastaja Kinoteater (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik) Mis juhtub, kui kokku saavad kuus pohmeluses vaevlevat Vana-Kreeka meest? Nad hakkavad veini jooma ja armastusest rääkima. Või nagu ütleb Sokrates, üks pidulistest: „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi." Ajal, mil arvamusliidritele meeldib rääkida sadu ja tuhandeid aastaid kehtinud tavadest ja väärtustest, lähevad Endla Teater ja Kinoteater tagasi kõige algusesse – lääne tsivilisatsiooni ja demokraatia hälli Ateenasse aastal 416 eKr. „Pidusöök“ on ajalooline komöödia, mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr).

Daamid

draama autor Justīne Kļava lavastaja Enn Keerd Läti teatriauhindadel 2016. aasta parima algupärase näidendi preemia võitnud „Daamid“ toob vaatajate ette ühe ebatavalise õhtu kolme täiesti tavalise naise elus. Õhtu, mis on täis dramaatilisi ja valusaid hetki ning väga äratuntavat igapäevast koomikat. See, kui sa oma igapäevarutiinis põrkud mõne keerulise või pettumust tekitava teemaga, on alati ootamatu. Ka siis, kui sa tegelikult tead, et millalgi see juhtub. „Daamid“ on lugu just sellisest ootamatust hetkest ühe pere naiste – vanaema, ema ja hilisteismelise tütre – elus. Õhtust, mis muudab nende kõigi elusid.

Ihu paradiis

suurte sündmuste eelõhtu autor Loone Ots lavastaja Kaili Viidas Seda lugu ei ole kunagi juhtunud. Aga selle toimumata loo võimalikkus on enam kui võimalik, peaaegu et vajalik. See juhtus 1838. aastal – ajal, mil ...... elektrit ei olnud.... päevapiltide tegemist veel ei osatud.... eesti kultuur ei olnud sündimas, vaid suremas. ... eestlaseks olemine oli häbiasi.... ärkamisajast ei nähtud veel undki.... aga kuurortlik rannaihalus vallutas Euroopa noorte mässavaid südameid. Suure Vene impeeriumi serval igatseb õidepuhkemist väike provintsilinnake Pärnu, mille veerel asub vastvalminud askeetlik supelasutus. Nõnda vilets, et kõrgseltskonna supelsaksad seda lausa mudaauguks sõimavad. Ja just siin, veel avamist ootavas vannimajas, satuvad juhuse tahtel kokku Vändra kirikuõpetaja verinoor kutsar Johann Voldemar Jannsen ja Riia teatri skandaalne dirigent Richard Wagner. See kohtumine vallandab kaelamurdvate ja elumuutvate sündmuste ahela. Iseloomult vastandlikud, kuid ideaalidelt ohtlikult sarnased härrasmehed pistavad rinda nii vananenud mõtteviiside, isepäiste naiste kui ka raevuka ilmaga. Ja polegi selge – kumb on raskem, kas saksast sakslast või orjast eestlast teha. Selles kultuuriliste ideede põrkumiste virvarris jäävad ellu vaid tugevad! 2019. aasta on Eesti kultuuriloos väga märgiline: kokku langeb palju olulisi tähtpäevi, millest nii mõnigi on seotud just Pärnuga: Jannsen – 200, pärisorjuse kaotamine – 200, I laulupidu – 150, Pärnu muul – 150, Pärnu kuurorti algus – 180, Tallinna värav – 350 aastat. See toimumata lugu saab jutustatud just nende kokkulangevuste hõllanduses ning mõeldes kõikidele Eesti ja eriti Pärnu patriootidele.

Windsori lõbusad naised

komöödia autor William Shakespeare lavastaja Ingomar Vihmar Maailmakuulus komöödia viib publiku väiksesse Windsori linnakesse ning räägib loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Väikelinnas peatuv härra John Falstaff otsustab oma kahaneva pangaarve täitmiseks võrdselt võrgutada kaks linnakese jõukaimat naist. Millega veetlevalt vananev alkohoolik aga arvestada ei oska, on naiste abikaasade armukadedus ning prouade endi ettevõtlikkus. Nutikate naiste osavate niiditõmmetega kaasneb paras ports jama Falstaffile ning rohkelt naeru nii naistele endile kui publikulegi. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2020!

Elvis oli kapis

Endla Noortestuudio sürreaalne komöödia autor Urmas Vadi lavastaja Ingomar Vihmar Kas suudad ette kujutada hommikut, mil lähed tööle, astud uksest sisse ja avastad, et kõik on kadunud – pastakad, telefonid, printerid, terve kontor koos kolleegidega ... Kadunud on ka su enda nimi ja identiteet, sa ei mäleta oma muresid ega rõõme, sa ei mäleta midagi! Kõik on kadunud nagu vits vette ning ainus, mida sa tead, on see, et sinu käes on pooleldi kasutatud karp juuksevahaga ja sinu ees seisavad kolm Elvist. Endla Ärklisaalis lahtihargnevas loos põrkuvad sellise situatsiooniga kaksteist noort inimest, kaksteist pealtnäha täiesti erinevat isiksust, kel kõigil on väljaspool seda ruumi oma elud, oma tunded, oma lood. Aga siin – teatris – on nad koos, siin on nad kõik Elvised. Elvised, kes seisavad silmitsi küsimuste ja vastuste, otsimiste ja leidmistega. Silmitsi Elvise ja iseendaga.Tule ka sina ja unusta, kaota ning leia end koos nendega!

Oliver Twist

muusikal autor Charles Dickens / Peep Maasik / Jarek Kasar / Olavi Ruitlane lavastaja Peep Maasik (TÜ VKA 12. lend) Charles Dickensi ühe tuntuima romaani värske lavaversioon viib vaatajad 1830. aastate Inglismaale ning vaatab selle põhja- ja pealiskihtide elu vaestemajas kasvanud 11-aastase orvu Oliver Twisti silmade kaudu. Salapärase päritoluga Oliver on sõnaosav ja nutikas poiss, kelle seiklused ja tee õnnele saavad alguse hetkel, mil vaestemaja hooldaja ta surnumatjale abiliseks müüb. Saatusel on poisi jaoks varuks aga mitmeid keerdkäike ning nii jõuab Oliver peagi Londonisse, kus kohtub taskuvaraste jõugu ja nende juhi Faginiga ning tunneb esimest korda elus, et ka tema on midagi väärt. Londoni tänavail õnne otsides puutub poiss kokku erinevate ühiskonnakihtidega ning lõpuks selgub tõde ka tema päritolu kohta.„Dickensi romaani üle lugedes tundsin selles ära mitmeid meie tänaseski elus kõnekaid teemasid. Mul on ülimalt hea meel, et ka meie lavastuse helilooja Jarek Kasar on selle kaasaegsuse üles leidnud ja omal nutikal moel laval kõlavasse muusikasse valanud,“ ütleb lavastaja ja dramatiseeringu autor Peep Maasik. „Ja kuigi „Oliver Twisti“ peetakse tänapäeval pigem lastekirjanduseks, on sellel lool väga palju öelda just täiskasvanuile – Dickens räägib ju mõtteviisidest ja sellest, et meie ise kujundame oma ühiskonna. See, milline saab olema meie laste elu nende täiseas, on otseselt seotud meie praeguste otsuste, tegude ja mõtteviisidega. Oliver Twist on väike poiss, kes erineb oma saatusekaaslastest selle poolest, et ta julgeb ja oskab unistada hoolimata keskkonnast, milles ta kasvab. Ja elus tuleb unistada! Tänases Eestiski on tuhandeid vanemateta kasvavaid lapsi, kelle puhul nende unistused ja igatsused jäävad esmavajaduste varju. Aga ka väikeste unistuste täitumine teeb lapsed õnnelikuks ja sisendab neisse jõudu võidelda parema tuleviku nimel isegi siis, kui see tundub keeruline või raske. Suured heateod saavad tihti alguse väga väikestest märkamistest.“Väikese heateo saavad teha ka kõik, kes „Oliver Twisti“ vaatama tulevad – iga ostetud pileti hinnast annetatakse 50 senti Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskuse tegevuse toetuseks."Oliver Twist" on Peep Maasiku neljas diplomilavastus.

Me armastame ja ei tea midagi

stseenid kahest abielust autor Moritz Rinke lavastaja Enn Keerd Ajutise korterivahetuse käigus kohtuvad kaks paari – Hannah ja Sebastian ning Roman ja Magdalena. Edukas karjäärinaine Hannah peab mõneks kuuks Zürichisse kolima, et sealsetele stressis pankuritele hingamiskursusi korraldada. Tema sõber Sebastian, tundliku hinge ja mitte eriti eduka kirjanikukarjääriga kultuuriajaloolane läheb temaga kaasa. Nende korterisse kolivad selleks ajaks IT-karjääri tegev Roman ja tema naine Magdalena, kes lisaks paari koduse elu korraldamisele töötab loomade füsioterapeudina.Lihtsast võtmete üleandmisest saab kiirelt absurdseid mõõtmeid võttev humoorikas draama, milles löövad lõõmama pikalt välise pinna all hõõgunud suhtekriisid ning põrkuvad nelja inimese maailmavaated ja elueesmärgid.

Doktor Dolittle

seikluslik lastelavastus autor Liis Aedmaa (Ugala Teater) dramatiseering Hugh Loftingi jutustustest lavastaja Oleg Titov (Ugala Teater) Doktor John Dolittle on auväärne ja lugupeetud arst, kõige targem mees oma kodulinnas. Varem seisid inimesed tunde järjekorras, et tema vastuvõtule saada. Aga nüüd on kõik teisiti, sest doktoril on üks veidrus ja linnaelanike meelest on see veidrus pisut üle piiri läinud. Doktor nimelt armastab väga loomi ja terve tema kodu on neid täis – sahvris elavad jänesed, klaveris valged hiired, arstikabinetis jalutab siga ning aiatiigis elab alligaator. Aga kellele meeldiks arsti vastuvõttu oodates kogemata siili peale istuda? Puddelby-on-the-Marshi elanikele igatahes mitte! Nii jätavadki patsiendid doktor Dolittle'i juures käimise ning õigupoolest sobib see doktorile üsna hästi, sest nüüd saab ta minna otsima Suurt Klaasmeretigu – kõige vanemat elusolendit maailmas. Algab seiklus, mille käigus loomade keelt oskav doktor ja tema karvased ja sulelised sõbrad satuvad nii Hispaania härjavõitlusareenile kui kaugel lõunameres asuvale Ämmalahvi saarele.Lavastus sobib kogu perele – ootame lapsi alates 5. eluaastast ja usume, et ka emadel-isadel on põnev.Aitäh, ecoscooter.ee!

Elu ja armastus

draama autor Andrus Kivirähki näidend A. H. Tammsaare romaani järgi lavastaja Aare Toikka (VAT Teater) Irma Vainu on üheksateistkümnendat eluaastat käiv neiu, kelle ees on lahti kogu maailm. Ta on äsja oma kodualevikus gümnaasiumi lõpetanud ja nii head lõputunnistust kui temal polnud mitte kellelgi. Nii hea lõputunnistusega inimese ees peab maailm lahti olema, isegi kui ta ema on vaid vaene popsieit, usub Irma. Sellise lõputunnistusega võib sõita kasvõi Inglismaale või minna linna kursustele, õppida ja saada haritud naiseks.Ja just seda Irma teha kavatsebki, kuigi Kalmu Eedi pakub talle oma südant ja roose ja lubab teda kasvõi mitu aastat oodata. Aga Irma ei ole nagu teised tüdrukud, kes muust ei mõtle kui poistest ja armastusest ja on kanges mehelemineku valus. Nemad muidugi ehiks end roosidega, paneks neid rinda just südame juurde, aga nendel polnud ka sugugi nii head lõputunnistust kui Irmal. Irmal pole tarvis roose ega armastust, temal on hoopis teine tee!Nii lähebki üheksateistkümnendat eluaastat käiv Irma Vainu linna ja kohtub seal Rudolf Ikkaga. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2019!

Märter

draama autor Marius von Mayenburg lavastaja Ervin Õunapuu Üksikemaga kasvanud Benjamin on esmapilgul täiesti tavaline teismeline – käib koolis, joob sõpradega õlut, piilub tüdrukuidki. Aga siis keeldub ta ujumistunnis osalemisest. Õpetajad peavad seda teismelise kapriisiks, ema kahtlustab narkootikume ja omal moel on mõlemal õigus – Benjamin on leidnud Jumala. Vastused kõigile tema küsimustele on varjul Piiblis ning tänu pühakirjale teab poiss, mis on õige ja mis vale. Jumala sõnast saab vahend, millega võidelda kogu maailma puhtuse eest. Kuidas aga tulevad noormehes tärganud usufanatismiga toime tema sõbrad, ema ja õpetajad?Lõbusast pahaendeliseks arenev „Märter“ uurib, kui kaugele ulatub meie tolerants kokkupuutel ekstremismiga.Aitäh, Sütevaka Humanitaargümnaasiumi secunda sotsiaal 2018/2019!

Vedelvorst

igihaljas komöödia autor Hugo Raudsepp lavastaja Ingomar Vihmar Ühel kenal suvisel päeval saabub Laisavere kroonuvalla Näsnäruda tallu suur õnnesõnum: Sarve Mats, see suur vembumees ja kaaberjaan, kes hobustega parseldas ning linade ja takuga laatadel raha kokku ajas, on ära surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele Kustavile suure päranduse jätnud! Aga nagu igal õnnel, on ka sellel oma konks küljes – päranduse pälvib Kustav vaid juhul, kui ta naise majja toob ja pisipere hakkama paneb ... Igale teisele mehele poleks see probleem, eriti kui pruudikandidaat koos õnnesõnumiga kaasa tuuakse, kuid Näsnäruda Kustav pole mingi tavaline mees. „Vedelvorst ja venimus viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvavad temast teised. Kustav ise aga näeb oma pidevas pikutamises midagi sootuks suuremat kui lihtne laisklemine, või nagu ta ise ütleb: „Muld ja materjaan on, mis meis tagasi ihkab magama, nagu ta magas enne maailma loomist."Kas ja kuidas Sarve Matsi saadetud õnn siiski Näsnäruda õuele jõuab ning millist rolli selles mängivad Kustavi ema Mari, saarlasest sulane Joosep, atsakas teenijatüdruk Maali, karjapoiss Eedo, Ristmetsa peremees Tanel ja tema tütar Tiiu, seda tuleb publikul aga juba teatrisaali vaatama tulla.

Tantsutund

romantiline komöödia autor Mark St Germain lavastaja Enn Keerd Ühel õhtul koputab noor ja edukas Aspergeri sündroomiga maateaduste professor naaberkorteris elava tantsijanna uksele ning pakub talle ühe tantsutunni eest ulmelist rahasummat. Karjääri lõpetavast jalavigastusest taastuv tantsijanna avabki ukse ning alguse saab eneseületamist nõudev ning humoorikaid, ootamatuid ja südamlikke avastusi täis suhe, mis seab uude valgusse nii mõndagi sellest, mida me oleme harjunud „normaalseks“ pidama. See on lugu ühest ebatavalisest suhtest ja armastuse tervendavast jõust.

Pulli kirves

[komeedia del norte] autor Andri Luup lavastaja Andri Luup Ühes linnas on üks kena aed, kuhu tuleb kenale prouale kostiline Soomest ja proua annab talle lahkesti rendile oma pööningu ja aia suvitamiseks. Aga naise salapärased sugulasedki ihuvad magusale krundile hammast ja keeravad sellise sousti kokku, et vähe pole. Asi võtab kiiresti koomilised mõõtmed ja hea, et aed üldse püsti jääb. Sugulased tahaksid soomlase pealt kasu lõigata ja talle igasuguseid mõnusaid teenuseid müüa. Ja kuna hõimuvennal tundub raha olevat, siis läheb see kõik väga kalliks maksma. Vend ei tunne venda ja kirves lastakse käiku.

DreamWorks

muinasjutt armastusest, sõprusest ja surmast autor Ivan Võrõpajev lavastaja Ingomar Vihmar „DreamWorks“ on lugu masendusse langenud Davidist ja tema sõpradest, kes teda aidata püüavad. Kasutusele võetakse kõik sõpruskonnale teadaolevad teraapiavõtted budismist viskini, kuid miski ei aita. Siis aga kingivad sõbrad Davidile naise, kes teab erilist saladust – ta teab, kuidas unistused töötavad.

Itk

elu lugu autor Krzysztof Bizio lavastaja Madis Kalmet Ühe pere kolme põlvkonna naised – töötuks jäänud ja abikaasa tähelepanu kaotanud ema, igapäeva igavusest tüdinenud ja paremast elust unistav tütar, lotovõitu planeeriv ja surnud abikaasaga mõtteid jagav vanaema. Monoloogide intiimsuses avanevad nende naiste lood, kolm versiooni eludest, mida ühendavad inimese igipõline üksindus, poolpime kass Tiitus ja teadmine, et me kõik unistame ja tahame saada õnnelikuks, aga õnnestub see vaid vähestel. Nii nagu elu isegi, on „Itku“ naiste lood valus-helged ja naljakadki.

Operatsioon Kintsutükk

muusikaline lastelavastus autor Helju Rammo lavastaja Enn Keerd Me kõik unistame millestki. Mõni unistab uuest nukust või muust toredast mänguasjast, mõni vahvast suvevaheajast maal vanaema juures, mõni hoopis heast seenesaagist või lumistest jõuludest. Oma unistused on ka meie seekordse lastelavastuse värvikatel tegelastel. Vapper jänkupoiss Nöps unistab kaugetest maadest ja reisimisest, tema õde Topsu aga sellest, et ema ja isa juba koju jõuaksid. Metsseaneiu Röh-Rõõsk unistab imeilusast kapsapeast, orav Nik-Näk mõistlikest sõpradest, rebane ja hunt aga maitsvast kõhutäiest. Ja ühel kenal päeval satuvad nende kõigi unistamised samale metsalagendikule kokku. Tulemuseks on pöörane ja lustlik seiklus koodnimetusega operatsioon Kintsutükk.

{Sajandi lugu}: Kaarnakivi perenaine

pildike 1950ndate Eestist autor Andrus Kivirähk lavastaja Peeter Tammearu Viiekümnendad aastad. Kõik on pahupidi ja katki, justkui oleks Eestimaast üle käinud keeristorm. Suur osa endisest maailmast on õhku haihtunud, vanad ajakirjanumbrid kõneleksid otsekui elust teisel planeedil. Inimesed peavad õppima elama sootuks uut moodi. Ja ometi on mingid asjad endised - need kõige iidsemad, kõige varjatumad. Ja see annab lootust, et ka kurjad ajad õnnestub siiski üle elada. Lavastus esietendub Eesti teatrite suurprojekti „Sajandi lugu“ raames. Tegemist on Eesti teatrite ühise kingitusega Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks. Selle raames mängitakse läbi kogu Eesti Vabariigi senine ajalugu. Nii osalevate teatrite arvu kui sarja kestust arvestades on see Eesti teatriloo suurim lavastus. „Sajandi loos“ osaleb 22 teatrit, kes toovad lavale 12 lavastust, millest iga lavastus käsitleb ühte aastakümmet Eesti ajaloost. Sari vältab augustist 2017 kuni juulini 2018. Rohkem infot kogu sarja kohta leiab siit. TunnustusAgo Anderson pälvis Harald Kuremeri rolli ja Maie osatäitmise eest lavastuses "Säärane mulk" Eesti teatri meeskõrvalosatäitja aastaauhinna 2018

Mehed, meri, maa ja naised

estraadietendus autor Martin Algus lavastaja Ingomar Vihmar Ühes mereäärses linnas elavad mehed ja naised, ühes ajas ja ühes tunnetuses, tülitsedes ja armastades, rõõmustades ja valutades ja muidugi lauldes. Lauldes ja mängides muusikat, nii et argised toimetused otse kiirgavasse kosmosesse hajuvad.Varem oleme neid laule kuulnud Georg Otsa, Helgi Sallo, Gunnar Grapsi, Silvi Vraidi, Vaiko Epliku, Jaak Joala, Eda-Ines Etti, Chalice’i, Code One’i, Smilersi, Jää-ääre ja teiste esituses, nüüd jõuavad need kuulajate ja vaatajateni Endla näitlejate vahendusel.See on üks omamoodi kontsertlavastus, milles vaadatakse maailma läbi kummalise tunnetuseakna, koos naerdes ja koos imestades, see on lavastus inimeseks olemise saladusest ilma saladust ennast reetmata.

Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola

õpetlik lustimäng autor Lydia Koidula lavastaja Kaili Viidas Näidendi „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ loomishetk asub eesti rahvusliku teatri sünni eesotsas ja sestap – võta-või-jäta, nuta-või-naera – on tegemist tüvitekstiga, olgugi et lihtsa külajandiga. Aga s***a sellega!Tüvitekstid – nii nagu riigi hümn ja lipp või eestlaste endeemilised haigusedki – on meie identiteedi lahutamatu osa. Nende olemasolu tekitab samaaegselt nii imetlust kui ka õudu. Imetlust, sest need on meil olemas; ja õudu, sest enamasti pole keegi nende sisudega päris täpselt kursis. Üsna vähesed meist võivad detailselt kirjeldada, mis toimus Erastu Ennu eraelus või millega tegeles Kure-onu, kui ta veel noor oli.Tüvitekstide tegelased oleksid justkui kivistunud stereotüübid, nagu džinnid pudelites, kes raamaturiiulite tardumuses oma aega ootavad. Nagu uinuvad koletised lösutavad nad kohustusliku kirjanduse nimekirjades ja näitavad oma hambaid katkenditena kooliõpikutes. Nii nagu iga inimene peab aeg-ajalt enese sisse vaatama, tuleb vahel ka see tukkuv pentsik tegelaskond kaante vahelt valla päästa ja taaskord ära kuulata. Sest järeltulevad põlved peavad neid ikka ja jälle tundma saama, sest muidu poleks me need, kes me oleme.Nii nagu iga jutuvestja esitab varem kuuldud lugu oma mätta otsast ja oma suuvärki appi võttes, ilmuvad selgi korral „Säärase mulgi“ tegelased vaataja ette pisut uues kuues ja justkui äratehtult. Ei saa midagi ära võtta, mida Koidula neisse karakteritesse on pannud, küll aga saab nende iseloomu, tundeid ja tegevusi värvida üha uute ja uute omadustega, mis jutustajale pähe tulevad.Olgu sellega kuidas on, üks asi on imelik ja naljakas – vaatamata meie hämaratele teadmistele, mis puudutavad loo lineaarset kulgemist, teame enamasti väga hästi, kuidas see lõpeb ja seda hämmastavam on asjaolu, et elame lugedes ikka tegelastele südamest kaasa, just nagu poleks me päris kindlad selles, kas Maie ikka saab oma Mulgi, kas Peeter oma lolluste lõksu langedes ka midagi õpib, kas Anne, nii kange kui ta ongi, oma rumalast mehest jagu saab? Ja lõpuks kõige tähtsam – kas Erastu Enn, see neetud kaabakas ja pöidlapurustaja, see kõige selle õnnetuse kokk ja kobrutaja, see rõugearmiline punapea, see libekeelne tigepõis, ikka saab oma teenitud karistuse või pääseb viimati...? TunnustusEndla publikulemmik 2018Ago Anderson pälvis Maie rolli ja Harald Kuremeri osatäitmise eest lavastuses  „Kaarnakivi perenaine“ Eesti teatri meeskõrvalosatäitja aastaauhinna 2018Sander Rebane pälvis Kristallkingakese auhinna 2018 nimiosa eest lavastuses „Werther“, Peeter Paani osatäitmise eest lavastuses „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, eri rollide eest lavastustes „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ ja „Öös on asju“, Jütsi osatäitmise eest  lavastuses „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ning monolavastuse „Ei tao“ eest KinoteatrisKaili Viidas nomineeriti lavastustega „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ja „Midagi on viltu“ (Tallinna Kammerteater) Eesti teatri lavastaja aastaauhinnale 2018

Surmatants

romantika/komöödia/draama autor August Strindberg lavastaja Ingomar Vihmar August Strindbergi 1900. aastal kirjutatud „Surmatants“ on pingeline lugu oma hõbepulmadeks valmistuvast mehest ja naisest. Tegemist on maailmakuulsa rootsi näitekirjaniku kõige julmema abieludraamaga. Autor ise on mõista andnud, et kirjeldab oma õe Anna abielupõrgut, kuid ilmselt on suurim kaal kirjaniku enda kogemusel. Näidendi Kurt on tema alter ego. TunnustusPriit Loog pälvis 2018. aastal Ants Lauteri nimelise näitlejaauhinna osatäitmiste eest Endla Teatri lavastustes „Kangelane“ (Tõnu Truuvel, 2007), „Ballettmeister“ (Joonas, 2009), „Uhkus ja eelarvamus“ (mister Darcy, 2012), „Vares“ (Johannes Semper, 2014), „Woyzeck“ (Woyzeck, 2014), „Meie aja kangelane“ (Grigori Aleksandrovitš Petšorin, 2014), „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“ (mister Darling, 2015), „Tramm nimega Iha“ (Stanley Kowalski, 2015) ja „Surmatants“ (Kurt, 2017).

Peaaegu armastus

romantiline komöödia  autor John Cariani lavastaja Enn Keerd Ühel kargel ja selgel talveõhtul, kui virmalised helklevad taevas ja tähed langevad, seisavad vaikse põhjamaa nurgakese elanikud kõige kummalisemal viisil silmitsi oma tunnetega. Südamed purunevad ja paranevad, lootus tärkab ja kaob, armastust leitakse ja kaotatakse, suhted algavad ja lõppevad. Võõrastest saavad sõbrad, sõpradest armsamad ja armsamatest võõrad. Igatahes pole kellegi elu pärast seda pealtnäha tavalist reede õhtut enam päris endine.

Väljast väiksem kui seest

dokumentaallavastus inimlikkusest autor Maria Lee Liivak ja Mari-Liis Lill lavastaja Mari-Liis Lill Väljast väiksem kui seest on iga inimene, keda oma argitoimetusi askeldades juhuslikult kohtad – poes, tänaval, bussis. Ta on sinu rahvuskaaslane, võib-olla ka lihtsalt kaaskodanik. Või kui ta ka kodanik ei ole, siis vähemalt on ta sinu liigikaaslane. Sa ei pruugi teada, mis temaga eile juhtus või kuidas tema lapsepõlv möödus, aga kui sa küsiksid, võiks ta sulle sellest rääkida. Ja võib-olla ta on nõus sulle rääkima ka sellest, millisest tulevikust ta unistab ja miks ta pooldab surmanuhtlust, mis ta arvab teistest rahvastes või sellest, kas geisid on võimalik terveks ravida või mille pärast teda koolis narriti. Võib-olla saad temast piisavalt teada, et teda mõista. Võib-olla ei saa. Võib-olla läheb sõjaks, aga võib-olla õnnestub Eestist ehitada hoopis täiuslik riik. Kas sinu täiuslik ja tema täiuslik on üldse sarnased?Mari-Liis Lille lavastus „Väljast väiksem kui seest“ tugineb eluloointervjuudele, mis tehti Pärnumaal elavate inimestega 2016. aasta jooksul. Intervjuude põhjal kirjutatud tegelased kohtuvad ühel kaunis kitsal territooriumil, kus nende elu sõltub sellest, mil moel nad üksteisega toime tulevad. Nad lahkavad oma probleeme, millest mitmed on meie kõigi ühised probleemid tänases Eestis. Kas me kõik ikka mahume siia ära? Mida teha, kui keegi sulle nii hirmsasti närvidele käib, et tahaks karjuda? Miks ei ole kunagi piisavalt palju raha, aga samas riik raiskab nagu jõuab? Miks hoolitsetakse teiste eest, aga mind jäetakse hooletusse? Miks ajakirjandus valetab ja miks ma ei tunne ühtegi inimest, kes oleks hääletanud Euroopa Liidu poolt? Miks mulle öeldakse, et see on vihakõne, kuigi ma tahan lihtsalt halvimat ära hoida? Ja miks osad inimesed tahavad Eesti lihtsalt ära rikkuda? Eriline tänu: Kahu & Kahu Ehitus OÜ, Akzo Nobel Baltics AS, Espak Pärnu AS, Lincona, Vaas & Vaas OÜ, Pärnumaa Kutsehariduskeskus ja Silva Maruse ja Getter Mäehunt.

Libahunt

tragöödia, Endla Noortestuudio lavastus autor August Kitzberg lavastaja trupp Ingomar Vihmari juhendamisel August Kitzbergi „Libahundi“ esietendusega avati 1911. aastal Endla teatrimaja. Kutselise teatri 25., 50. ja 75. aastapäeva tähistati näidendi uuslavastusega. Tragöödia on olnud avatud mitmesugustele tõlgendustele. Lavastajad on kujutanud etnograafiliste elementide abil rahvuse minevikku, lisanud psühholoogilist läbielamist rõhutava laadi kõrval ka müstilist ja sümbolistlikku värvingut, analüüsinud inimese ja aja vahekorda, rääkinud eetikaprobleemidest ning vastandanud vabadusiha orjameelsusele ja vaimupimedusele. Olulise teemana jääb kõlama ka kompromissitu nooruse võitlus kõige tardunuga, mis sageli peitub näilise elutarkuse taha. „Libahunt“ on kujunenud üheks menukamaks eesti algupärandiks. Kevadhooajal jõuab lavale Endla Noortestuudio õpilaste nägemus.

Et sa kaotaksid kõik

tume põnevik autor Jaanika Juhanson, Jan Kaus ja trupp lavastaja Jaanika Juhanson Sügis inimtühjal Eesti saarel. Mahajäetud ja räämas mõisahoonesse saabub seltskond noori, kes siia uut elu plaanivad. Vana maja peidab endas aga saladusi, hämaruses vilksatab minevikuvarje ning öösel hakkab mõisa kinni jäänud lugu end tasapisi ilmutama. Miski pole nii, nagu esmapilgul näib ..."Et sa kaotaksid kõik” on üleloomulike sugemetega tume põnevik, mille tõukepunktiks on lavastaja soov katsetada teatrilaval põnevus- ja õuduslugudest pärit motiive.

Minu vana daam

tragikomöödia autor Israel Horovitz lavastaja Enn Keerd Eluga ummikusse jooksnud keskealine Mathias lendab viimaste säästude eest New Yorgist Pariisi, et müüa isalt päranduseks saadud luksuslik korter. Kohale jõudes avastab mees oma suureks nördimuseks, et korter on viager – kinkekomplekti kuulub ka igakuist tasumist vajav 2400-eurone kommunaalmakse ning korteris elav vanaproua ja tema vaenulik tütar. Olude sunnil korterinaabriteks saanud kolmikul on üksteiselt nii mõndagi õppida, et minevikuga lepitust teha ning lootusrikkamalt tulevikku vaadata.

Mitte praegu, kallis!

tragikomöödia autor Ray Cooney ja John Chapman lavastaja Ingomar Vihmar Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini ähvardab aga pea peale paisata tema äripartneri Gilbert Bodley liiderlikkus. Abikaasade ja armukeste värvika seltskonna lootusetult sassis armusuhted ja arusaamatused kallihinnalise naaritsakasukaga tekitavad kaose, milles korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2017

See asi

reis ümber maailma autor Philipp Löhle lavastaja Laura Jaanhold Kõik on omavahel seotud. Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi sajanditetagune ümbermaailmareis ja rumeenia sealihalõigud. Aafrikas toimunud kodusõjas kõveraks keeratud revolver ja Argentiinas kasvatatud sojaoad. Vana Agfa Clacki kaameraga tehtud foto ühest lastetoast ja hiinlaste koristusbisnis. Umbes saja-aastase koikala Euroopa-reis ja värske saksa abielupaari armuheitlused.Kõik on omavahel seotud. Aga kuidas? On see maagia? Üksindus? Või armastus? Saksa näitekirjaniku Philipp Löhle „See asi“ viib vaatajad rännakule, kus ülemaailmne kriis kinnitub sügavalt isiklike probleemide külge. Kaelamurdvalt ja koomiliselt valgustab Löhle meie globaliseerunud, tehnologiseeritud ja kiireltmuutuva maailma ilu, valu ja elu.

Kopsud

ökoloogiline armastuslugu ühes vaatuses autor Duncan Macmillan lavastaja Taago Tubin Kolmekümnendates paar, haritud ja keskkonnateadlikud inimesed, soovivad last saada, kuid otsustamisel tuleb arvestada kõigi aspektidega - nii isiklike kui globaalsetega. Milline on õige käitumine ökoloogilise kriisi, ülerahvastatuse ja hübriidsõdade ajajärgul? Kell tiksub ja valikute tegemine on üha keerulisem. Kui kaalul on elu põhiküsimused, põimub intiimne globaalsega ja huumor tõsidusega. Mis lõpeb esimesena - maailm või suhe? Lavastuse digitaalse kava leiad siit. TunnustusMärt Avandi pälvis Mehe osatäitmise eest lavastuses „Kopsud”, Gilbert Bodley rolli eest lavastuses „Mitte praegu, kallis” ja Ivani rolli eest lavastuses „Aadama õunad” (Nargen Festival ja Kinoteater) Eesti teatri meespeaosatäitja aastaauhinna 2017

Olga, Irina ja mina

olmeline tragikomöödia autor Ralf Långbacka lavastaja Ingomar Vihmar „Kolme õe“ esietendus oli täpselt kakskümmend aastat tagasi. Ka siis sadas lund … Tookord olid nad Olga, Maša ja Irina – kolm lootusrikast õde, kolm noort näitlejannat. Ja oh kuidas nad igatsesid – armastust, Moskvasse, lavale, telesse, kuulsaks.Nüüd on nad Berit, Maria ja Liisu – inspitsient, koduperenaine ja näitleja. Kolm keskealist naist, kelle elu on üksteisest kaugele viinud. Aga täna saavad nad taas kokku, et meenutada kunagist koostööd, rääkida elust, teatrist, armastusest, lastest, tööst, igatsustest ja saladustest.Ja siis liitub nendega Olga, Maša ja Irina kunagine Veršinin – kuulus ja armastatud näitleja Kalle. Beriti, Maria ja Liisu isiklik Don Juan.Šampuseklaasid kõlisevad, päevavalgele tulevad üha uued saladused ja väljas sajab lund … Tunnustus Carmen Mikiveri  Olga nomineeriti Eesti Teatri naiskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2022.

Alice Imedemaal

muusikaline koguperelavastus autor Lewis Carroll lavastaja Laura Jaanhold Sa ju tead Alice'it? Seda hea fantaasiaga tüdrukut, kellele täiskasvanud alatihti ütlevad, et ta on juba piisavalt suur, et mingit asja teha ja teinekord jälle, et ta on veel liiga väike, et mingit teist asja teha. Nii ei tea Alice vahel ise ka, kas ta on nüüd piisavalt suur või parajalt väike või et kas ta parasjagu kasvab või kahaneb või et millises suuruses ta siis olema peab. Kõik see on üpris segadusseajav ja natuke imelik.Ühel päeval, kui Alice parasjagu nende imelike asjade üle järele mõtleb, näeb ta Valget Küülikut, kes hirmsasti kuhugi kiirustab. Alice järgneb küülikule, aga kukub auku. Seal kuskil all või kaugel kohtab Alice paljusid naljakaid ja erilisi tegelasi. Näiteks Kübarseppa, Märtsijänest, Irvikkassi, Kuningaemandat, Unihiirt … Kõigil neil on Alice'iga jagada mõni veider lugu või esitada mõni kummaline küsimus ning selgub, et imelik võib vahel olla päris imeline.

45 339 km² raba

dokumentaallavastus eestlusest autor Andra Teede / Laura Jaanhold lavastaja Laura Jaanhold Kui sa oled eestlane, kes elab välismaal, siis kus on su kodu? Kas sa igatsed musta leiba? Kas sa näed unenägusid kamast ja lapsepõlvemaastikust? Kas sa tahaksid tagasi paksu metsa ja laia rabasse? Kas sa kannatad, sest sa pead elama võõral maal, või oled rõõmus mugavuspagulane ja mujal ongi parem? Eestis on väga külm, talv on pime, november on pikk, palk on pööraselt väike ja sotsiaalsüsteem ei kannata kriitikat, poes ei müüda paljusid asju ning peale selle on eestlane kuri. Ainult et isamaa ei saa ju olla vaid palganumber ja must november. See on midagi head ja sooja, midagi turvalist. See jääb, isegi kui lähed. See on ilus sõna – isamaa. Ja su isamaa on ikka siin, kuigi sina oled ammu läinud. Erinevatel hinnangutel on Eestist välismaale elama läinud umbes 200 000 eestlast ja see arv kasvab koos iga lahkujaga. „45 339 km² raba” on dokumentaallavastus nendest inimestest. Me oleme teinud intervjuusid väga paljude lahkujatega, kellelt küsisime, kuhu nad läksid, miks, kas nad mõtlevad Eesti peale, kas nad tulevad tagasi, kas nad on veel Eesti jaoks olemas. Vastused on väga erinevad, sest inimesed on väga erinevad, aga midagi on neis kõigis ka ühist. „45 339 km² raba” võtab ühise kokku ja mõistab erinevusi. Tunnustus Andra Teede pälvis lavastuse „45 339 km² rabaˮ teksti eest Eesti teatri algupärase dramaturgia aastaauhinna 2017Laura Mets pälvis 2016. aastal Kristallkingakese aastaauhinna lavastuste „45 339 km² raba“, „Werther“, „Eedeni aed“ ja „Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid“ eest Endla teatris ning lavastuse „Korduma kippuvad küsimused" eest Eesti Muusika- ja TeatriakadeemiasIllimar Vihmar pälvis Endla Teatri lavastusele „45 339 km² raba“ ning Eesti Draamateatri lavastustele „Laulud halli mere äärest“ ja „Romeo ja Julia“ loodud kujunduste eest Eesti teatri kunstniku aastaauhinna 2016

Tramm nimega Iha

draama autor Tennessee Williams lavastaja Ingomar Vihmar Ameerika kirjaniku Tennessee Williamsi psühholoogiliselt keeruka näidendi peateemaks on ideaalide ja unistuste vastuolu argise tegelikkusega. Kodu ja seltskondliku positsiooni kaotanud Blanche otsib pelgupaika õe Stella ja tema abikaasa Stanley, lihtsa töömehe juures. Ülitundlik naine jääb selles keskkonnas aga võõraks ja üksildaseks ning ajapikku kistakse päevavalgele tema hapra loomuse hämaram külg.Lavastaja Ingomar Vihmari jaoks on Williamsi näidendi keskne telg kirjeldamatu õdedevaheline side, mis kunagi ei katke ning püsib tugevam kui mehe ja naise vaheline suhe. Kuigi Blanche võib ärritada, äratab ta samas kaastunnet ja soovi ebaõiglusele vastu hakata ning ühelgi mehel pole õigust tema üle kohut mõista. „Just naiselikkuse mahasurumine on viinud maailma praegusesse olukorda – hirmust ja vihast tundmatu vastu surutakse toore jõuga alla kõik, mis ei allu süsteemile,“ arvab Vihmar ning kinnitab, et lavastus võimaldab vaadata ebaõiglust ja võimu kuritarvitamist nii meeste kui ka naiste vaatepunktist. Teda käivitab lootus, et teatri kaudu on võimalik sellelt rattalt maha tulla ning kogu meessoo nimel andeks paluda. Lavastusega tahaks ta tõsta naised kogu oma olemuse stiihiaga au sisse ning Tennessee Williamsi näidend annab selleks ideaalse võimaluse. 1972. aastal Endlas esietendunud „Trammi nimega Iha“ pidas kriitika üheks hooaja parimaks lavastuseks, mida kinnitasid Teatriühingu preemiad lavastajale Kaarin Raidile ja naispeaosatäitjale Tiia Kriisale. Peenpsühholoogiline lavastus juhatas sisse ühe huvitavama perioodi teatri ajaloos. TunnustusEndla publikulemmik 2016Priit Loog pälvis 2018. aastal Ants Lauteri nimelise näitlejaauhinna osatäitmiste eest Endla Teatri lavastustes „Kangelane“ (Tõnu Truuvel, 2007), „Ballettmeister“ (Joonas, 2009), „Uhkus ja eelarvamus“ (mister Darcy, 2012), „Vares“ (Johannes Semper, 2014), „Woyzeck“ (Woyzeck, 2014), „Meie aja kangelane“ (Grigori Aleksandrovitš Petšorin, 2014), „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“ (mister Darling, 2015), „Tramm nimega Iha“ (Stanley Kowalski, 2015) ja „Surmatants“ (Kurt, 2017).

Kahe lugu

poeetiline tragikomöödia autor Eduardo Galán lavastaja Madis Kalmet Lola on noor ja harimatu naine, kes töötab supermarketi kassapidajana, Ortiz aga pahur kirjandusõpetaja, kes loeb kannatamatult päevi pensionini. Nende väga ebatõenäolise kohtumise põhjustab käitumisprobleemidega Daniel, Lola poeg ja Ortizi õpilane. Püüdes koos teismelist aidata, hakkab mõlema hall argipäev ootamatult erksamaid värve omandama. See on lugu õppimisest ja õpetamisest nii koolis, elus kui ka tundemaailmas – kui kedagi armastad, siis võtad ka vastutuse.Hispaania kirjaniku sotsiaalselt tundlik tekst on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega.

Kõik naistest

südamlik komöödia autor Miro Gavran lavastaja Kaili Viidas „Kõik naistest“ on eluline, lõbus ja üllatusi pakkuv lavastus, kus kolm näitlejannat kehastavad viitteist tegelaskuju ja toovad vaatajani viis omavahel põimunud lugu. Kõigil naistel alates lasteaiatüdrukutest kuni soliidses eas prouadeni vanadekodus on kõrged väärtushinnangud ja selge maailmapilt. Paraku takistavad elu pisiasjad neil ideaalide järgi elamast. Armastust ei ole vihkamiseta, sõprust konkurentsita, vabadust sõltuvuseta ega andestamist reetmiseta. Sõbralikult enesekriitiline lugu naiseks olemisest toob samaaegselt silmanurka pisara ja suule naeratuse.Miro Gavran on tänapäeva üks populaarsemaid Horvaatia kirjanikke, kelle mitmekülgse loomingu hulka kuulub ligikaudu 40 näidendit. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2015!

Svueöö unenägu

Endla Noortestuudio lavastus autor trupp ja William Shakespeare lavastaja trupp Kleer Maibaum-Vihmari juhendamisel Näidend ja päris elu. Kaks mõistet, mille vahele tõmbame mõttes võrdusmärgi. Ja õigesti teeme, sest üks ei saa sündida ilma teiseta ja esimene täiustab teist. Näidend on looming. Nagu iga looming, sünnib see elu põhjal ja jutustab läbi autori emotsiooni mingi loo. Nii võtsime ka meie julguse kokku ning tahame jutustada oma loo. Jutustada läbi enda emotsiooni. Läbi enda emotsiooni, kuna nii on sõnum ka päriselt ehe ja aus. Meie eesmärk oli luua keskkond, kus igaüks saab ennast väljendada haavatavalt. See tähendab usaldusega kuulaja vastu ja usaldusega enda tunde vastu sisimas. Eesmärk oli luua vabadus, kus igaüks julgeks ise luua ja rääkida. Tahtsime välja tuua meie haavatuse ja tooruse, kuna siis läheb lugu ka päriselt korda, puudutab ja paneb mõtlema ning sellel on mingi sõnum. Nii oma lugusid jutustades leidsime paralleele „Suveöö unenäoga“. Me tegime näidendi tükkideks ja panime sinna tagasi killukese endast. Sidusime näidendi enda lugudega. Tulemuseks on meie lavastus „Svueöö unenägu“. Aitäh, Ingomar Vihmar ja Elisabeth Kužovnik!

Inimesed akendel

ühe armastuse lugu autor Arvo Valtoni novelli "Mustamäe armastus" ainetel lavastaja Laura Jaanhold Õhtu elamurajoonis. Hämardub. Korrusmajade akendes süttivad tuled. Ühel aknal seisab naine, Maire Look, ja vaatab. Vastasmaja aknal seisab mees, Mihkel Jürimäe, ja vaatab. Elu on mitmekesine, korduv oma uuenemises ja tundub üsnagi venitatuna, kirjatükis ja laval aga pannakse kordumist pahaks, iga püss peab tulistama, juhused peavad klappima, tegelased omavahel kohtuma ja elu sõlmpunktidest läbi käima mõne lehekülje, mõne tunni kestel. Selline on kirjatüki ja lava seadus ja vähe, kes seadust meelega rikkuda tahab. Kui siin on tehtud juttu ühest mehest ja ühest naisest, siis teab iga taibukas lugeja ja vaataja kohe, mis edasi saab, huvi võib talle pakkuda vaid see, kuidas kõik saab just toimuma. Niisiis seisavad Maire Look ja Mihkel Jürimäe vastamisi akendel, teineteise suhtes pisut nurga all, ja siit ei saa üks tunne kaugel olla.

Öös on asju

mänguline draama autor Mati Unt lavastaja Ivar Põllu „Öös on asju“ on Mati Undi samanimelisel romaanil põhinev lavastus, mille toob lavale kunagine endlakas, nüüdne Tartu Uue Teatri loominguline juht Ivar Põllu. Kui Undi kollaažromaan 1990. aastal ilmus, elektriseeris see kogu eesti kirjandusvälja. Teosele heideti ette nii ülimat keerulisust kui liigset lihtsust, räägiti modernismist, postmodernismist ja selle ületamisest, iroonilisusest ja filosoofilisusest jne. Arutleti, vaieldi, püstitati teooriaid. Millest romaan räägib, selles kokkuleppele ei jõutudki. Ühes olid ja on lugejad siiski üksmeelel – kuigi segane, on tegu väga huvitava teosega. Ja siit alustame oma teekonda ka meie. Hetkest, mil üks mees läheb seenele, aga seeni ei ole. On hoopis Sirmiku tänaval elav Lennart Meri, kortermajad, öö, pimedus, elektrijaam ja inimsööja. Elekter on ka. Vähemalt alguses. Ja nagu ütleb lavastaja: „Lavastust tehes suhtume Undi romaani sama vabalt kui Unt suhtus oma lavastusi tehes teistesse klassikutesse.“

Pao-Pao. Kuldse Trio lood

elav ajalugu Paikuse-Reiu vabaõhulaval autor Ivar Põllu lavastaja Ivar Põllu Kuldne Trio. Pole vist eestlast, kes Kuldset Triot ei teaks. Smeljanski, Vlassov ja ... noh, see kolmas. Just enam-vähem täpselt samamoodi nagu karnevali kõikelubav tolategemine oli keskajal vastureaktsiooniks kiriku karmusele, oli kultuslik pulliansambel Kuldne Trio paljudele leevenduseks nõukogude Eesti hallis ja absurdses karmuses. Tagantjärele võib arvata, et tegemist polnud kvaliteethuumoriga. Ajal, mil vabastavaks naeruks piisanuks ka väiksest vihjest, ei hoidnud Kuldne Trio värvide ja rõhkudega kunagi kokku. Kuldse Trio nali pole kunagi olnud pooltoonides, kunagi pole jäänud selgusetuks, kus see nali tehti. See kas meeldis või mitte. Aga lähemalt vaadates on pilt sootuks leebem ja Kuldne Trio siiski väga naljakas ja veetlev. Või lihtsalt tundub see nii, sest kõik sealt ajast tulnud inimesed on Trio loomingust läbi imbunud ning helged lapsepõlvemälestused ei kuulu arvustamisele ... Selle suve kaheteistkümnel õhtul elustab Endla Teater Paikuse-Reiu vabaõhulaval Kuldse Trio tekkimise ja üleliiduliseks kuulsuseks saamise uskumatu loo. Ja et Kuldse Trio elu ja saavutused olid tihedalt seotud Endla Teatri inimeste ja tegemistega, tuleb „Pao-Pao“ tegevusse ja tegelasteringi ka palju teatriloolist Endla lavalt, garderoobist ja isegi aksilaost.

Uhkus ja eelarve

komöödia autor Mehis Pihla lavastaja Mehis Pihla Läbi pohmelli vasardava peavalu meenus Stjopale Maša. "Neetud virtsane tänavakõuts, kuidas võisid sa unustada Mašakese?" ütles ta endale, püüdes end käppadele ajada. Vurre pooltühja pudeli poole sirutades, nägi ta enese ees Mašakest – ta oli kaunim kui kunagi varem. "Anna andeks, anna mulle, roojasele andeks, Sina ilus, Sina puhas, Sina kõik, mis mul on!" nuuksus Stjopa Mašakese ees näoli. Maša ei osanud midagi öelda. Sest ta ei olnud inimene. Ta ei olnud isegi mitte kass. #absurd„Uhkus ja eelarve“ on EMTA Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mille tekst on valminud trupi ühistööna ning inspireeritud nii Eesti tänasest elust kui 1920. aastate vene absurdistidest. Tulemuseks on tempokas absurdidramöödia täis nooruslikku energiat, musta huumorit, kalambuure ning ootamatuid süžeepöörakuid. Koos näitlejatega on laval Noor Muusik 2014 tiitliga pärjatud andekas pianist Johan Randvere. Lavastajaks on lavakunstikooli 27. lennu üliõpilane, Panso preemia laureaat Mehis Pihla.

Valged heteromehed

tõsine komöödia autor Young Jean Lee lavastaja Enn Keerd Mänguline tögamine, sõbralikud maadlusmatšid, kiirtoit televiisori ees, plastikkuusk ning arvutimängud – sellised on jõulud ühes tavalises meesperes, mille isa on hiljuti lesestunud, üks keskealistest poegadest naisest lahutanud, teine tagasi lapsepõlvekoju kolinud ning kolmanda arusaam püsisuhtest tähendab kaht kuud sama naisega. Esimesed ilma naiste ja lasteta ehk päris omapäi veedetavad pühad annavad aja ning võimaluse päriselt rääkida ja päriselt kuulata ning nii mureneb rõõmsa pealispinna alt nähtavale valgete heteromeeste tundlikum ja haavatavam külg. Aina enam vähemuste õiguste eest võitlevas ühiskonnas vaid näiliselt privilegeeritud, peavad nad oma koha eest seisma ja edu saavutama, ent ühtlasi selle pärast piinlikkust tundma. Vaatamata rassipoliitika, sooidentiteedi, privilegeerituse ja teiste tõsiste teemade käsitlemisele avaneb Ameerika kaasaegse avangardteatri kõrgelt hinnatud näitekirjaniku Young Jean Lee  (sündinud 1974) näidendis tavaliste meeste igapäevaelu, mis on täis arvukaid koomilisi situatsioone, meelelahutuslikke laulu- ja tantsukavasid ning jaburaid poisikesetempe.

Prime Mover

koostöölavastus Külli Roosna ja Kenneth Flakiga autor Külli Roosna, Kenneth Flak lavastaja Külli Roosna, Kenneth Flak Prime Mover on ajend, mis tõukab meie tegusid. See on hiiglaslik keskkonda, tehnoloogiaid, ajalugu, aistingud ja unistusi siduv masinavärk, mille osa me oleme. Pealtvaataja saabub hingavasse maailma, kus puuduvad algus ja lõpp, kus mäng ja tõsidus saavad üheks, kus mõte ja liikumine on seesama.Roosna & Flak käsitlevad liikumist nii põhjuse kui tagajärjena, nii vabaduse kui paratamatusena. Kaasproduktsioon: Bærum Kulturhus/Regional Arena for Samtidsdans, Endla Teater, Sõltumatu Tantsu Lava, Scenekunst SørToetajad: Norwegian Arts Council, The Audio and Visual Fund, Eesti Kultuurkapital, Pärnu linnavalitsus, Kristiansand Municipality, Vest-Agder Province"Prime Mover" etendustele kehtib grupisoodustus (alates viiendast piletist 5 € / in).
Copyright © 2024 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika