Lavastused — Endla Teater

Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed, hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka naljakas, õudne, ootamatustest tulvil ja tumemeelselt erootiline.

Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat Eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Vastab lavastaja Helena Kesonen.

Miks otsustasid Endla Teatris lavale tuua just Peter Nilsoni „Valgusingli“?

Peter Nilsoni jutukogu "Puujalaga Messias ja teisi jutte" köitis mind oma tumemeelse pärimusmaailmaga. Tegemist on justkui Rootsi maagilise realismiga. Mind võlub, kuidas Nilsoni tegelased toimetavad omaenda loodud maailmades, tehes meie jaoks ebamaiseid toiminguid ülima loomulikkusega. Taolisi omaenda loogika põhjal toimivaid maailmu sooviksin teatris sagedamini näha, need justkui annavad lootust, et kõik ei pea sobituma lääneliku narratiivi loogikasse.

Sama paeluv kui Rootsi tasandikkude tumemeelsus on ka Peter Nilsoni isiksus. Tihtipeale leian end mõtlemast, kuidas leidis astronoomiaprofessor tee ilukirjanduse juurde ja mis pidi ta peas valitsema, kui tema novellide põhiteemaks on inimese püüdlus surma poole. Lisagem sinna törts budismi, Hesse klaaspärlimängu ja vanatestamentlikku sümboolikat ning sissejuhatus Nilsoni maailma on tehtud! Ma mõtlen, mida võis see mees nende 13 000 galaktika, mille ta oma väitekirja jaoks üles tähendas, vahel näha, mis pani teda niivõrd surma ja kadumist igatsema. Kuivõrd nukker või siis vabastav võis taoline kogemus olla. Võimalik, et ka "Valgusingli" lavastus kannab osakest sellest müstikast.

Mida see lavalugu publikule anda võiks?

Soovitan seda lavastust kõigile, kes hindavad mängulist teatrilaadi ja kes ei pelga pisukest musta huumorit. "Valgusingel" on magus kompott eksistentsiaalsetest küsimustest, tumemeelsest erootikast, süsimustast huumorist ja jumalikust ettemääratusest. Tänasel päeval on taolist kompotti soovitatav mekkida iseend liiga tõsiselt võtvate otsustajate, lokkava rumaluse ja ülepingutamise puhul.