Tulekul lavastused

Salemi nõiad

draama autor Arthur Miller lavastaja Katrin Pärn (külalisena), Janek Savolainen (Teater Vanemuine)  Ameerikas Massachusettsis asuv Salem on väikene linnake, kuid kired, ebaõiglus ja ahastus on siin kõike muud kui väikesed. Väike ei ole ka siinsete inimeste uhkus ja hulljulgus oma riivatud au kaitsmisel. Pealtnäha lihtne olukord kasvab pimeda kambahüsteeria tagajärjel laviiniks, mille peatamine osutub võimatuks. Toimuv seab kahtluse alla ning pöörab pea peale arusaamad õiglusest ja seadusest, võimust, ustavusest, aususest, armastusest ja süüst. Majad jäävad inimestest tühjaks, lootus kipub ahtaks jääma, igal pool luurab hirm, et järgmisena keegi just sinu peale näpuga näitab, ja see su elu lõpetab. Päike aga tõuseb ikka ja paistab kõigi inimeste peale ühtmoodi ... „Salemi nõiad“ (The Crucible) on ameerika näitekirjaniku Arthur Milleri (1915-2005) 1953. aastal kirjutatud draama, allegooria ja kriitika erinevatel aegadel toimunud „nõiajahtidele“. Näidendi aluseks võetud 1690. aastail Salemis toimunud nõiaprotsessid olidki just nii lootusetud ja hirmutavad nagu nad näidendis paistavad. Ent massihüsteeria ja teistsuguste seisukohtade või eluviiside hukkamõistmine ja sildistamine ei ole inimeste hulgast tänapäevani kuskile kadunud.

Suvekool

draama autor Vaino Vahing lavastaja Ingomar Vihmar See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul, kui ühe mereäärse linnakese teatris esietendus ühe psühhiaatri esimene näidend, mis rääkis Mehest, kes pärast pikka eemalolekut koos Naisega oma isakoju saabub, et seal tiiki kaevata.Inimesed tulid ja vaatasid. Ja kõnelesid pärast maa ja linna, vanade ja noorte vastuolust, jõhkrusest ja skisofreeniast, olmerealismist ja perekonnadraamast.Aastaid hiljem, kui näidend uuesti teatrilavale jõudis, kõneldi teatraalsest uurimusest ja spielist, tõe ja vale, mängu ja tegelikkuse, iroonia ja siiruse hämaratest üleminekutest.Siis läks veel natuke aega mööda ja näidendi lavastas autori sõber, suur kirjandus- ja teatrimees. Kõneldi 60ndate aastate intelligentsi mässust ja vabadusihast, ideaalidest ja nende purunemisest, pungist ja labidast.Nüüd jõuab näidend taas mereäärse linnakese teatrilavale. Miks? Millest see räägib?Lavastaja ütleb, et eelkõige millestki, mille kokkuvõtmiseks on kõige täpsem laenata ühe teise kirjaniku, autori põlvkonnakaaslase, ridu:Armastus on kõige all.Tema kannab isamaja,raskusi, mis eluks vaja.Armastus on kõige all. (Lavastuse tutvustustekstis on tsiteeritud A. H. Tammsaare ja Hando Runneli teoseid ning Ingo Normeti, Kalev Kudu ja Mati Undi lavastuste tutvustusi ja kajastusi.)

JULIA, JULIA!

teekond päikesesse autor Jari Juutinen lavastaja Laura Jaanhold “Me näeme pinda, millel lamab õudus,kuid tõelist pinda, millest õudus võrsus,me nõnda selgelt näha veel ei või.”(W. Shakespeare “Romeo ja Julia”) 90ndad.Kitsikus.Hingekitsikus.Ruumikitsikus.Rahakitsikus.Midagi on, aga samas on see kohe otsas.Maailm avardub. Vabaneb.Aga ainult mingil määral.Sest jah, kitsikus.  Aga 14-aastane Porvoo-Julia ei hooli kitsikustest, tema unistused ei erine Verona-Julia omadest. Jah, neid kaht lahutavad sajandid, aga kui Shakespeare on meile midagi eriti ihaldusväärseks teinud, siis on see tuld täis armastuslugu, mille traagiline lõpp ülendab meid kõiki. Nii ootabki Porvoo-Julia, et keegi sosistaks talle kõrva: “ [---] sa teed kirkaks öö…”. Ootab, et üks Porvoo-Romeo viiks ta ära vanematekodu kitsikusest ja kui neil olekski muresid, siis oleks needki värsis (ja seetõttu ikka kuidagi helged), nad armastaks palavalt, ühel päeval sünniks lapsed, Julial oleks rinnad nagu Pamela Andersonil (kas või imetamise ajaks), neil oleks oma maja, mõnikord peaks laenama, aga muidu saaks ehk reisilegi minna, soojale maale, äkki Itaaliasse, vaataks korra Veronasse, kümne aasta jooksul korra ju võiks. Puhata. Inimene võib ju unistada. 20 aasta pärast ongi Julial see kõik. Romeo. Või noh, Raimo. Lapsed. 6 ja 8. Väike punane maja. Liivakast. Aed. Aga ühel ööl võtab Julia jahipüssi ja tapab oma mehe ära. Ja siis oma lapsed. Ja siis poeb ta oma Raimo kaissu ja tapab ka enda. Miks?- - -Põhjanaabrite näitekirjaniku ja lavastaja Jari Juutineni näidend “Julia, Julia!” seob kokku 2004. aastal Porvoos juhtunu ja Shakespeare’i õnnetu armastusloo Romeost ja Juliast. Materjali tõukepunktiks on lama-aastate* lõpul Soome ühiskonda vapustanud tragöödia: neljaliikmelise pere surm Soome väikelinnas. Näidendit on lisaks kodumaale varem lavastatud ka Prantsusmaal ja Gruusias.*lama - 1990. aastate Soome majanduskriis.

Juulikuu lumi

teater autor Juhan Ulfsak ja Eero Epner lavastaja Juhan Ulfsak (külalisena) Lavastus on inspireeritud Quentin Dupieux’ filmist Yannick (2023) Saabume teatrisse ja ootame õhtuselt lavastuselt meelekosutust. Näitlejad annavad parima. Nad proovivad oma mänguga puudutada hingekeeli ja vastata tähtsatele küsimustele. Aga tunneme, et see lavastus ei kõnele siiski piisavalt olulisest piisavalt hästi. Me otsustame sekkuda sündmuste käiku. Rulluvad lahti juhtumised, millel on tagajärjed kõigile: tõsised ähvardused ja sõbralikud vestlused, kriitiline nüanss ja naljakad episoodid, isiklikud pihtimused ja avalikud sõnavõtud. Juhan Ulfsaki debüütlavastus Endla teatris kombineerib komöödia draamaga. Senistes lavastustes on Ulfsak loonud laval atmosfääre, milles põimuvad grotesk ja eksistentsialism, lihtne nali ja aeglaselt liikuvad hobused. Oma viimaste aastate lavastuste eest on Ulfsak pälvinud mitmel korral lavastajaauhinna.
Copyright © 2024 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika