Lavastused — Endla Teater

Ameerika kirjaniku Tennessee Williamsi psühholoogiliselt keeruka näidendi peateemaks on ideaalide ja unistuste vastuolu argise tegelikkusega. Kodu ja seltskondliku positsiooni kaotanud Blanche otsib pelgupaika õe Stella ja tema abikaasa Stanley, lihtsa töömehe juures. Ülitundlik naine jääb selles keskkonnas aga võõraks ja üksildaseks ning ajapikku kistakse päevavalgele tema hapra loomuse hämaram külg.

Lavastaja Ingomar Vihmari jaoks on Williamsi näidendi keskne telg kirjeldamatu õdedevaheline side, mis kunagi ei katke ning püsib tugevam kui mehe ja naise vaheline suhe. Kuigi Blanche võib ärritada, äratab ta samas kaastunnet ja soovi ebaõiglusele vastu hakata ning ühelgi mehel pole õigust tema üle kohut mõista. „Just naiselikkuse mahasurumine on viinud maailma praegusesse olukorda – hirmust ja vihast tundmatu vastu surutakse toore jõuga alla kõik, mis ei allu süsteemile,“ arvab Vihmar ning kinnitab, et lavastus võimaldab vaadata ebaõiglust ja võimu kuritarvitamist nii meeste kui ka naiste vaatepunktist. Teda käivitab lootus, et teatri kaudu on võimalik sellelt rattalt maha tulla ning kogu meessoo nimel andeks paluda. Lavastusega tahaks ta tõsta naised kogu oma olemuse stiihiaga au sisse ning Tennessee Williamsi näidend annab selleks ideaalse võimaluse.

1972. aastal Endlas esietendunud „Trammi nimega Iha“ pidas kriitika üheks hooaja parimaks lavastuseks, mida kinnitasid Teatriühingu preemiad lavastajale Kaarin Raidile ja naispeaosatäitjale Tiia Kriisale. Peenpsühholoogiline lavastus juhatas sisse ühe huvitavama perioodi teatri ajaloos.

Tunnustus

Endla publikulemmik 2016
Priit Loog pälvis 2018. aastal Ants Lauteri nimelise näitlejaauhinna osatäitmiste eest Endla Teatri lavastustes „Kangelane“ (Tõnu Truuvel, 2007), „Ballettmeister“ (Joonas, 2009), „Uhkus ja eelarvamus“ (mister Darcy, 2012), „Vares“ (Johannes Semper, 2014), „Woyzeck“ (Woyzeck, 2014), „Meie aja kangelane“ (Grigori Aleksandrovitš Petšorin, 2014), „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“ (mister Darling, 2015), „Tramm nimega Iha“ (Stanley Kowalski, 2015) ja „Surmatants“ (Kurt, 2017).