Ühes suures majas, mis mitte kunagi valmis ei saa ja mille labürintlikes koridorides askeldavad pidevalt ehitustöölised, elab poiss, kelle nimi on Hamlet Anderson. Ta elab seal koos emaga, kelle nutt öösiti poisi unerahu häirib ning isaga, kes tundub olevat tähtis mees, aga keda ta peaaegu mitte kunagi ei näe
Andres Noormets kirjutas Shakespeare’i „Hamleti“ ainetel loo, mis räägib inimestest meie ümber. Ja sellest, kuidas suured lood, olgu siis muinasjuttude, ajaloosündmuste, ajaleheartiklite või tragöödiate kujul, paratamatult meie elu ja arvamusi mõjutavad. Iga sündmus viitab tagasi millelegi, mis on kunagi juba juhtunud. Kõik on kõigega seotud. Igal lool on lõpp juba enne algust. Kas inimesel saab üldse olla oma isiklikku lugu? Kui sinu nimi juhtub olema Hamlet Anderson, siis on sinu saatus justkui juba ette määratud. Või kas ikka on?
See lavastus on kõike muud kui verest kleepuv tragöödia. „Hamlet Anderson“ on lugu inimestest, kes tahavad täiel rinnal oma elu elada ja ise oma teed käia. See on soov olla vaba ja sõltumatu maailmas, mis on üles ehitatud kordumisele, vastandumisele, konkurentsile ja looduslikule valikule.