KEEGI LASKIS KAJAKA MAHA!
MIS SELLEST SAI?
Lavastaja Andres Noormets on rõhutanud, et tegemist on "puhastatud" tekstiga – välja on jäänud vene klassiku üht tuntuimat näidendit tavapäraselt saatvad seosed ja tõlgendused, on püütud avada tekstis endas peituvaid mehhanisme, suhteid ja sümboleid. Laval ei näe „vene hinge“, ei jooda samovarist teed ega kuulata balalaikahelisid, pigemini satub vaataja klaustrofoobiliselt mõjuvasse ruumi, kus tegelastel pole pääsu ei teineteise ega iseenda eest.
Kindlasti võib aga öelda, et see lavastus on väljapaistev ja mitte ainult Noormetsa loomingulises biograafias. (Enn Siimer, Sakala)
Andres Noormetsa lavastuse trumbiks osutusid üllatuslikud näitlejatööd, kogu kontseptuaalne lähenemine tuli esile just rollilahenduste kaudu. Kõik rollid tundusid väga huvitavad: iga inimese kordumatu elutraagika paistis silma ning peaaegu kõik näitlejad näitasid end ootamatust küljest.(Anneli Saro, Sirp)
“Kajaka” lavakujundus on kindlalt üks parimaid mitte ainult läänerannikul, vaid Baltimaades üldse. Ma ei hakka üllatusmomenti rikkuma, seda tuleb ise näha. On tekst, on näitlejad, on lavakujundus, on lavastus.(Kivisildnik, Pärnu Postimees)
Andres Noormetsa lavastuses möllatakse nii vormi kui ka sisu kallal, balansseeritakse «kuidas» ja «miks» piiridel, proovitakse tantsu- ja kuuldemänguteatri väljendusvahendeid. Tulemus on irriteeriv, hetketi lõikab hinge terav äratundmisrahutus. (Pille-Riin Purje, Postimees)