Eesti näitekirjanduse minimalismimeistri Kruusvalli seni lavastamata näidend maalib valusa pildirea inimlikust otsingust, igatsusest kaaslase ja kodu järele.
Naise juurde tuleb mees. Töökas ja aus inimene, kes ehitab uuesti üles laokile jäänud talu, parandab, talitab, hoolitseb ja hoolib. Kuidas saada kõrvuti töö ja olmega sujuma ka suhted? Kas me teame, mida me tahame elult, lähedastelt, iseendalt? Kas oskame näha – tõeliselt näha ja hoida – teist, kallist, enda kõrval?
ROOSA: Oled alles kõva töömees, Gerhard. Aga ütle! Kus sa ka vahepeal elasid siis... Enne meile tulemist.
GERHARD: Proovisin siin, proovisin seal – kusagil polnud meeltmööda. Kas ei meeldinud inimesed või ei meeldinud loodus, maastikud – emb-kumb. Muudkui aga jalad jälle selga, ja edasi!
ROOSA: Ja igal pool oled nii rahmeldanud.
GERHARD: Igal pool! Kõikjal, kus midagi viltu või logises – panin käe külge.
ROOSA: Kas mõni inimene vähemalt aitäh ütles?
GERHARD: Mõni inimene ei ütelnud aitäh kah mitte. Aga ongi mul seda aitähhi vaja.
LEONTIINE: Kas kohtasite oma teel ka palju ilusaid lesknaisi?
GERHARD: Ega ma... ainult ilusate lesknaiste pärast maailmas kola. Ma olen otsinud kodu, oma kodu – kus võiks rahulikult töötada. Ja kui aeg niikaugel – kustuda.
NB! Lavastuse pealkirja on autor laenanud Hendrik Adamsoni samanimeliselt murdekeelselt luuletuselt, näidend aga on eesti kirjakeeles.