Solvang

Beiruti kristlaste linnaosas parandab palestiinlasest Yasser majade fassaade. Tüli rõdu äravoolutoru pärast viib ta tobeda konfliktini kristlasest Toniga. Sõnasõjast kasvab kiiresti aina süvenev lahkheli, millesse sekkuvad tööandjad, naabrid ja abikaasad. Kui Toni otsustab oma väärikuse säilitamiseks Yasseri kohtusse kaevata, paisub kahe mehe vaheline tühine tüli üleriigilise tähtsusega poliitiliseks skandaaliks. Kogukondade vahelised pinged, mis ulatuvad välja aastakümnete taha, löövad jälle lõõmama ja vaidlus kandub kohtusaali seinte vahelt üle tänavatele.

Tegu on meisterlikult ülesehitatud looga, milles kahe inimese vaheline konflikt illustreerib sügavat ühiskondlikku lõhet. Kristlaste ja sunniitidest Palestiina põgenike vahelise vastuolu juured ulatuvad kaugesse minevikku, kuid võimulolijad ei väsi neid valulisi mälestusi ära kasutamast ka tänapäeval. Vaatamata niigi suurele ebastabiilsusele regioonis leidub alati neid kuulsusejanulisi juriste või poliitikuid, kes ajaloos sonkides üritavad kogukondi vastandava kõnepruugiga toetust koguda ja meediatsirkusest kasu lõikavad. Inimesed aga lasevad end kergesti agiteerida, kättemaks on kultuuri osa ja lumepalliefekt kerge tekkima.

Andekas Prantsuse-Liibanoni päritolu režissöör Ziad Doueiri, kelle „Solvang“ sai Veneetsia filmifestivalil parima näitleja auhinna (Kamel El Basha) ja on tänavu Liibanoni kandidaat võõrkeelse filmi Oscarile, on varemgi Lähis-Idas silma paistnud oma ühiskonnakriitiliste filmidega, nagu „Lääne Beirut“ ja „Rünnak“.