Ükskord ühes paigas oli. Oot! Võib olla hoopis kakskord kahes paigas… See oli ammu! Ei, ikka väääääga ammu! Või hoopis tulevikus!? Igal juhul ühes korteris ja teisel juhul ikka majas. Aga võibolla hoopis õues. See oli üks isevärki perekond: Isa, Ema, Vanaisa ja Vanaema. Nad oleksid täiesti tavalised, kui maailmas oleks olemas tavalisi asju. Nad oleks väga erilised, kui maailmas oleks miskit erilist.

Kuidagi, mingil kummalisel viisil, arvatakse, et inimesed saavad kunagi suureks. Väikestest poistest saavad tõsised isad ja väikestest tüdrukutest asjalikud emad. Ja korralikku nalja siis enam nagu justkui ei saakski! See on muidugi täielik jama! Inimene võib elada saja aastaseks ja kasvada kolme meetri pikkuseks, aga lapseks jääb ta ikka!

Isegi kui Isa saab tähtsa töökoha ja Ema unistab kallitest lõhnaõlidest, jätkub neil aega väikeseks viguriks. Jälle jama! Ikka suurteks lapsikuteks vaidlusteks, pöörasteks mängudeks, kraaplemisteks ja muidugi lollusteks! Ja lahendama peavad seda muidugi Vanaema ja Vanaisa – nemad on ju vanemad ja targemad. Aga kas ikka on? Kas aeg-ajalt ei tule välja, et Vanaema käitub nagu väike plikatirts ja Vanaisa jällegi nagu üks üleannetu poisiklutt? Kes on siis suur ja kes on väike? Kes peaks kelle sõna kuulama? Ja kas pole mitte nii, et vahest on väiksemad targemad kui suuremad?

Isa ajas teetassi ümber. Ema lõi teda saiapätsiga. Isa sikutas ema juustest. Ema hammustas isa kõrva. Isa viskas ema kokaraamatuga. Ema jooksis vanaemale kaebama. Vanaema sai kurjaks ning ei lubanudki isal-emal õhtul televiisorist armastusfilmi vaadata. Vot nii!