11. november — Endla Teater

1922 esietendub Franz Arnoldi ja Ernst Bachi komöödia „Hispaania kärbes“, näitejuhiks ja üheks osatäitjaks Aleksander Teetsov. Kuna ka selle lavastuse kavalehte pole säilinud, siis teame ülejäänud osatäitjatest tänu ilmunud arvustusele nimetada veel Olly Teetsovi, Lensi Rackfeldt-Römmerit, Albert Liiki ja Johannes Kuusemetsa.

10. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmub traditsiooniline eeltutvustus:

15. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes aga arvustatakse selle pöörase naljaloo lavastust nii:

„Hispaania kärbes“.

„Endlas“ 11. skp.

Arnold ja Bach on kõdistanud pealkirjaga. Asi enesest polegi nii pikantne. Meil ei tule üldse tegemistki arstiteadlaste poolt tarvitatava mardikaga – lytta vesicatoria –, vaid „Hispaania kärbes“ on hoopis midagi muud. Publikum jagab oma pailastele kergesti meelitussõnu. Isegi mõni meie kelner teenib laiemalt tuntud „Tchichai“ hüüdmine. Miks siis mitte mõnes suuremas Saksa provintslinnas hispaanlasena esinev kabareeprimadonna ei või saada omale meelitavaks liignimeks „Hispaania kärbes“?!
Nii siis – „Hispaania kärbes“ on lihtsalt kabaree-daam, lauljanna, tantsijanna. See „Hispaania kärbes“ ühes oma olematu pojaga ei lenda küll näitelavale (nende pähe arvavad isad hoopis võõriti valjut komblusapostlit – linnanõuniku prouat, „Emakaitse“ juhatajat –, ja selle poega – assürioloogi!), kuid nad on selleks alusmüüriks, millele on ehitanud Arnold ja Bach oma jandi „Hispaania kärbes“, mis pöörasuse poolest ei jäta enam soovida ja kergeks lõbutsemiseks kui „loodud“.
Ajalehe arvustusel tuleb märkida saadud üldmeeleolu, anda üldkarakteristika ja märkused silmatorkavama kohta (ja kõike sedagi arvestades piiratud ruumi), mitte aga tungida temale liigsetesse, teistele kuuluvatesse, üksikasjadesse. Sellepärast ei ole nüüd põhjust eriliselt mainida vähemaid viperusi, olgugi et neid oli küllalt, nagu seda igalpool. Ei tehta „suurt nummert“ sellest, kui mõned pole kindlad Teie–Sina tarvitamises, kui ei teata, milliseks mürakaks võib paisuda 25 aastaga advokaadi mappis üks alimentide asi, kui lapse pildi asemel paistis daam kübaraga, kui Gerlach kõlab kord Jerlach, kord Gäärlach jne. – Ei, – nii väiklane ei olda, vaid konstateeritakse, et ettekanne üldiselt hoogne, tempo küllalt kiire, mäng läks üsna kena „hallooga“, milleks enam-vähem kõik osalised kaasaavitasid. Ei ole põhjust seekord ka igat üksikut eriti karakteriseerida, – kõik kokku andsid siin rahuldava koosmängu. Tuleb siiski allakriipsutada pr. Teetsoffi tormikat ja vaimustavat plikat, pr. Rackfeldt-Römmeri armastusväärset ja ruttu assüüriasse kiindumust ülesnäitajat rahvasaadiku tütart, hra Liiki ilusat „mamma-poega“, hra Teetsoffi „vee peal ujujat“ sinepivabrikanti. Ka hra Kuusemets riigipäevasaadikuna pakkus rohkem seninähtust.
Publikumi õige hõredalt. – Oli ju kodanikkudeklubi saalis lihunikkude maskeraad elus lamba, suitsusingi ja anega!

A. L.

Tundub, et publikut ei jagunud ka lavastuse teisele ja ühtlasi viimasele etendusele väga palju, sest meie statistikatabelid ütlevad, et „Hispaania kärbsega“ antud kahel etendusel oli publikut kokku 558 inimest.

1923 esietendub Georg Jarno ja B. Buchbinderi kolmevaatuseline operett „Metsaülema tütar“. Lavastuse esietendusega tähistatakse ka Mary Kalbeki ja Albert Liigi 10aastase lavategevuse juubelit. Lavastuse näitejuhiks ja evolutsioonide seadjaks ongi Mary Kalbek ning muusikajuhiks Gustav David. Mängivad Albert Liik (kellest on samal sügisel saanud Endla uus näitejuht), August Reiman, Hans Pulst, Voldemar Siig, Elly Kalbus, Marta Ohaka, Johann Kuusemets, Voldemar Laason, Mary Kalbek, Johann Kull ja Angelina Pulst või Mizzi Vorontsova.

Nii Mary Kalbek kui Albert Liik olid Endla perega liitunud alles eelmisel hooajal, kuid mõlemal oli selja taga juba pikk lavastaaž. Laskem sellest kõneleda 17. novembril 1923 Rahvalehes ilmunud artiklil:

Albert Liik ja Mary Kalbek

mälestasid oma kümneaastalist lavategevust.

Kümme aastat ei ole pikk aeg teatri arengus, kuid meie algava teatri juures on see terve edenemisjärk, mis peegeldab mitmeid erisuguseid arenemisstaadiume. Seda enam tuleb see arenemine üksikute lavategelaste juures nähtavale.
Asjaarmastajana oma tegevust alates, astus Albert Liik esimest korda ülesse 1906. a. Hiiumaal J. Mändmetsa „Neljapäevas“. 1912. a. on ta Viljandi „Koidus“ juba kutseline näitleja, hiljem „Estoonias“, peale selle „Draamateatris“ ja mullu sügisest saadik „Endlas“, kus ta tänavu näitejuhiks.
Albert Liik'i peatähtsus näitlejana seisab just ta tüüpide loomisoskustes, nt Esko („Nõmmekingseppades“), Prints Paul („Viimases valsis“), Näitleja („Põhjas“) j.t. olid haruldaselt hästileitud kujud. Ka muidu oma teadliku mänguga ja sobivusega intelligentsesse osadesse erineb Alb. Liik tuntavalt teistest „Endla“ meesnäitlejatest ja omab ses suhtes väärilise koha Eesti meesnäitlejate hulgas üldse. Näitejuhina ei ole Liik siiaajani oma lühikese tegevusaja tõttu veel meistrisõna ütelda suutnud, kuid ka siin on tal rida õnnelikke ja kombinatsioonirikkaid lavastusi.
Mary Kalbek algas vanast „Estooniast“. Juba 1914. a. sõitis ta Saksamaale ennast täiendama, kus ta kaks aastat viibis. 1916. a. astus ta uuesti „Estoonia“ näitelavale, hiljem läks ta sealt „Vanemuisesse“, kust ta suvel 1922 Pärnu „Endlasse“ tuli. Siit käis ta tänavu suvel Saksamaal teatrieluga tutvunemas.
Näitlejannana on M. Kalbek alati võlunud, iseäranis naiivsetes osades (nii „Nukukeses“ nimiosas) oma sügava, puhta ja usaldava tooniga, millele tuleb juure veel ta diktsiooni selgus ja haruldane hääle kõlavus. Tänavusel „Endla“ teatri hooajal on M. Kalbek ka operettide lavastajana esinenud ja on ka sel alal pea alati õnnestunud. Eriti hea oli ta „Lõbusa lese“ lavastus.
Oma kümneaastase lavategevuse mälestuseks olid juubelilapsed valinud B. Buchbinder'i 3-vaatuslise opereti „Metsaülema tütar“, ja selles näitasid nad veel kord oma võimiste ulatuvust. Nii oli M. Kalbek'i lavastus võrdlemisi hea, samuti ka ta esinemine nimiosas ning Alb. Liik'i õnnestunud keiser Joseph II oli üks parematest ta kujude seerias. Kõrvalistest osadest olid simapaistvamad V. Laason metsaülema Langena, H. Pust ülemkojameistri W. Loebenina, M. Ohaka komtess Josephinena j. t. J. Kull'i eluline Valpner tõendas veel kord, kuivõrd sobiv on ta rätsepa ossa.
Juubelilastele annetati rohkesti lillesid. Rahvast oli etendusel keskmiselt.

J.W.

Ka kahes kohalikus ajalehes ilmunud uuslavastuse arvustused kipuvad pigem peaosaliste seniseid teeneid esile tooma ja vähem lavastusest endast rääkima, aga olgu needki siin ära toodud.

„Metsaülema tütre“ 5 etendust vaatas 2175 inimest.

1925 esietendub K. A. Hindrey neljavaatuseline lastetükk „Tuhka Triinu“, mille autor on kirjutanud J. Lehmanni järgi. Lavastajaks taas Endlasse näitejuhiks naasnud Aleksander Teetsov.

Lasteetendustele ei taha arvustus ka tänapäeval eriti tähelepanu osutada, pole siis ime, et me selle „Tuhka Triinu“ kohta ajalehtedest rohkemat ei leia, kui et selle teine etendus toimus 25. novembril (ja selle eel ning vaheaegadel mängis diviisi orkester – aga seda tegi diviisi orkester Endlas tollal alatihti) ning et „Tuhka Triinu“ kolmas ja neljas etendus toimusid Kilingi-Nõmmel ja Mõisakülas. Ka fotosid ega kavalehte pole sellest lavastusest alles, seega jääb veel öelda, et lavastuse nelja etendust vaatas kokku 1212 vaatajat.

Ja olemegi suure hüppega jõudnud aastasse

1989, mil Endla lavale jõuab „Zorbas“ – kahevaatuseline muusikal Nikos Kazantzakise romaani „Alexis Zorbas“ ainetel. Muusika autoriks on John Kander, laulutekstid on loonud Fred Ebb ja libreto kirjutanud Joseph Stein, laulutekstide ja libreto tõlke teeb Endla kirjandusala juhataja Ülev Aaloe. Libreto töötlejaks ja lavastajaks on teatri peanäitejuht Ingo Normet, lavakujunduse teeb teatri peakunstnik Vello Tamm ning kostüümid kujundab Lilja Blumenfeld. Orkestratsioonid teeb Endla muusikaala juhataja Olev Sööt, dirigendiks on Loit Lepalaan ja liikumisjuhiks Elga Drulle Lätist. Etendustes teeb kaasa big-bänd „Pärnu“ koosseisus Tõnu Rein (süntesaatorid ja klaver), Aivo Luhaoja ja Olev Sööt (klarnetid), Boriss Tšipurin, Mati Liiva ja Rein Mäger (saksofonid), Mihkel Haljaste, Ants Jaeger ja Ilmar Kütt (trompetid), Allan Mänd, Märt Kruse ja Tarmo Vallist (tromboonid), Andrus Haugas (kitarr), Toomas Aron (basskitarr) ja Hugo Sontak (trummid). Mängivad Silvi Vrait, Feliks Kark, Aare Laanemets, Lii Tedre, Merike Tatsi, Jüri Vlassov, Heino Uustal, Margus Oopkaup, Elmar Trink, Arthur Ots, Rein Laos, Peeter Volmer, Peeter Kard, Lembit Mägedi, Andres Ild, Aire Johanson, Siina Üksküla, Helle Kuningas, Eha Kard ja teised.

Raamatus „Endla teater 100“ võetakse „Zorbas“ kokku nii:

Pärast pikemat vaheaega otsustas Ingo Normet muusikaližanris tuua lavale maailmakuulsa Broadway muusikali „Zorbas“, mille aluseks on Nikos Kazantzakise romaan „Alexis Zorba“, mis räägib elurõõmsast ja hetkes elavast kreeklasest, kes on noorele intellektuaalile Nikosele giidiks kire ja naudingute maailma. Lavastuses oli algteose osakaal märgatavalt suurem kui originaalmuusikalis, Normet täiendas teksti väljavõtetega Kazantzakise romaanist.

Kui varem oli Endlas muusikalide laulunumbreid esitatud fonogrammi saatel, siis seekord kutsus Normet muusikat tegema bigbändi Pärnu. Põhilisi vokaalpartiisid esitas Mustlanna, keda oli kehastama kutsutud lauljanna Silvi Vrait. Vraidi Mustlanna esindas lavastuses kõrvalpilku, ta laulis ning samas fikseeris olulist žesti ja pilguga, aidates ühendada lavalist tegevust.

„Zorbases“ särasid tooniandva triona Feliks Kark Zorbasena, Aare Laanemets Nikosena ja Lii Tedre Hortense’ina. Suurüllatajaks pidas kriitika aga just Feliks Karki, kes orgaaniliselt, temperamentselt ja suure sisemise vabaduse ning loomulikkusega esines Zorbasena. Eriti isemoodi õhustiku lõid lavale Zorbase ja Hortense’i stseenid: nende esimene kohtumine, liigutavad kihlused ja lõpuks üks lavastuse kulminatsioonistseene: Hortense’i sünnipäevanägemus ja surm, naisrühma metamorfoos õnnitlejaist vehklevaiks surmakaarnateks ning sealt edasi aplateks külamoorideks. Selles oli saavutatud laulu, liikumise, tegevuse ja sõna absoluutne integratsioon.

„Zorbas“ oli haarav lavastus mitte ainult Pärnu teatri kontekstis, vaid tolleaegses kahvatuvõitu Eesti teatripildis tervikuna. Sümbioos Normeti režiist, näitlejate innustunud mängust, bigbändist ja Silvi Vraidist andis tulemuse, millel lisaks kassamenule oli ka märkimisväärne sisuline kaal.

Aga laskem siiski rääkida ka kahel kriitikul – Sven Karjal ja Enn Siimeril:

Kalju Pruuli fotojäädvustused lavastusest on aga siin:

„Zorbast“ mängitakse kokku 59 etendust ja seda käib vaatamas 29537 inimest.

1990 esietendub Endlas aga Astrid Lindgreni „Vahtramäe Emil“. Georg Riedeli muusikaga lastenäidendi on rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman, lavastab Ingo Normet, kujundab Lilja Blumenfeld ja liikumisjuhiks on Laine Mägi. Emili rolli kehastavad kordamööda Mart Normet ja Alan Laanepõld, tema väikeõde Idat aga Liis-Katrin Mägi või Laura Lepik. Teistes rollides Aare Laanemets või Margus Oopkaup, Katrin Nielsen, Liina Tennosaar, Jüri Vlassov, Juta Tints, Heiko Sööt, Ahti Puudersell, Jaan Rekkor või Jaak Hein, Tene Ruubel, Lembit Mägedi või Heino Uustal, Selma Ruubel, Merike Tatsi, Ahti Puudersell, Liina Palginõmm, Kerttu Palginõmm, Kätlin Otti, Marc Teiv, Kert Laanemets, Ingrid Nielsen ning akordionimängijad Asta Jõerand ja Reet Nurming.

Astrid Lindgreni on Eestis ja mitte ainult siin, alati armastatud. Tema Vahtramäe Emiliga aga tutvusid Eesti lapsed esimesena just selle Endla lavale loodud suverõõmsa ja kauni muusikalise lavastuse kaudu, sest raamatuna jõudis „Vahtramäe Emil“ meiekeelsele lugemislauale alles 1993. aastal. Ingo Normetile jäi see aga üheks viimastest töödest Endla peanäitejuhina – 1991. aasta oktoobris lahkus 24 aastat Pärnu teatris lavastajana töötanud ja neist viimased 9 aastat peanäitejuhi ametit pidanud Normet Endlast, et jätkata tööd lavakunstikateedri õppejõuna ja ETV teleteatri pearežissöörina.

„Vahtramäe Emilit“ mängiti kokku 71 etendust ja seda vaatas 34130 inimest.