5. detsember — Endla Teater

1920 Pärnu Näitlejate Ühing etendab Endlas August Kitzbergi ja Juhan Simmi „Kosjasõitu“. Kuigi meie tabelites nii seisab, ei julgeks ma siinkohal küll täie kindlusega väita, et tegu on esietendusega, sest sama aasta 31. juulil on Endlas „Kosjasõitu“ juba korra ja suure publikuhuviga ette kantud ning võib arvata, et detsembris esitatav „Kosjasõit“ on selle suvise lavastuse kordus. Lihtsalt suvel ei mängita veel Pärnu Näitlejate Ühingu nime alt. Kordusettekandele näib viitavat ka 4. detsembri Pärnu Postimehes ilmuv eelteade:

„Kosjasõit,“

A. Kitzbergi 4. vaatusline naljajant J. Simmi muusikaga, kantakse pühapäeval, 5. detsembril, „Endlas“ Näitlejate Ühingu poolt jälle ette.
„Kosjasõit“ on üks kõige parematest algupäralistest naljajantidest, mille muusikas väga ilusaid rahvaviisisid käsitatakse.
Ajaleht on Kariste vallavanema Volmer Vommi kohta teate toonu, et see valijate jootmise läbi ametisse saanud ja kõrtsitütre kohta laulu lehte pannud. Kariste-mehed avatlevad kõmulehe toimetajad maae rikka poissmehe tütrele kosja, kus neile saun palavaks köetakse ja – neid passita „hulkujatena“ puuri pistetakse, kust neid kommissr peastab.
Mäng on kõiksugu kohaliste naljadega läbi põimitud.
Seda janti kuulatakse igal pool nagu mõnda „Lustilist leske“ ehk „Lõbusat talupoega“. Kes kord heasüdamliselt naerda tahab – ilmugu teaatri.

Pärast ettekannet ilmuvad kirjutised on aga üsna kurjad. Nii ütleb 7. detsembri Vaba Maa Pärnu väljaanne:

Pühapäevane „Kosjasõidu“ ettekanne oli nõrk, tükati jäi õige kahvatuks.
Ka oli näha, et mitmed oma osa tarvilikult ei teadnud.
Nii imelik kui see ka on – mida rohkem mängitakse („Kosjasõit“ on igatahes juba õige mitu korda Pärnu näitelaval olnud.) seda halvemaks muutub ettekanne.
Peaks ettekande peale küll rohkem rõhku pandama, kui tahetakse teaatri vastu lugupidamist tõsta.

Laitusega ühineb ka 9. detsembri Kaja Pärnu väljaanne:

Pärnu Näitlejate Ühingu

pühapäevane ettekanne, Eesti rahvatükk, „Kosjasõit“ jättis oma headuse poolest pea kõikide osaliste juures väga palju soovida. Iseäranis olivad osad puudulikult ära õpitud, mispäeast mitmed igavad vaheajad ette tulivad j.n.e.
Niisama on meie teaatri etendustel üks alaline halb nähtus see, et etendused suurte hiljaks jäämistega ja mitte väljakuulutatud ajal ei alga.

„Kosjasõitu“ mängitakse kriitika pragamisest hoolimata aga veelgi. Nii toimub etendus näiteks teisel jõulupühal ning järgmise aasta 10. aprillil. Viimase kohta on Vaba Maa Pärnu väljaande 11. aprilli numbris ka pikem ja nimeline arvustuski leida:

Teaater.

A. Kitzbergi operett „Kosjasõit“, mis 10. skp. Endlas Näitlejate-Ühingu poolt ette kanti.
Mängu üksikosaliselt arvustades võiks järgmist ütelda:
Kutsiku kõrtsinaene (n. A. Kask) oli tüüpiline ja mängis ladusasti.
Liisil (n. A. Reimann) polnud kohane osa ja ta ei suutnud isegi nutu ajal naeru pidada. Üksikute hääikute väljarääkimise peale peaks n. Reimann rohkem rõhku panema.
Mats Mürgiga (is. H. Pulst) võib rahul olla.
Vallavanem Volmer Vomm (is. R. Siig) oli kuju poolest tabav ja mängis võrdlemisi hästi.
Ööpikul (is. A. Reimann) oli kohane osa, mille tõttu ta seekord elavalt ja hästi mängis.
Kägu (is. J. Holsmann) peaks harjutama väljarääkimises ja oma miimikat kontroleerima.
Lõoke (is. J. Kull) mängis osakohaselt, hästi.
Räästal (is. Sirvinsky) oli väikene osa, kuid siiski oli ta vaade alati etteütleja kastil.
Miili (n. E. Ernits) oli meeldiv ja tabas kuju.
Jaan (is. Lenk) mängis rahuloldavalt.
Kokkumäng oli konarline ja mõnes üksikus stseenis (trükipoisid toimetuses, vallavanema väljaviskamine j.t.) liig unine.
Tahaks veel Näitlejate-Ühingu eestseisusele meelde tuletada, et sarnaste operettide lavastamine Ühingul üle jõu käib, sest laulmiseks on nii vähe jõudusod, et isegi takti pidamise puudulikkus valus kuulda. Ka sisu poolest tuleks enam väärtuslisemad ja reaalsemad mängud valida.

–au.

1926 meie tabelites on kirjas, et sel kuupäeval esi- ja ainuetendub Endlas Max Mölleri lastenäidend „Printsess Rukkilill“, aga taas saame teha vigade paranduse – see esietendus toimub 15. detsembril.

Siiski ei jää 5. detsember 1926 ilma sündmuseta Endla aja loos. Nimelt toimub sel päeval Endla teatrikomisjoni ettevõttel pea tervet Pärnu linna hõlmav sündmus:

Veelgi täpsemalt kirjutab plaanitavast pulmapeost 4. detsembri Vaba Maa Pärnu väljaanne:

Suur rahvapidu homme „Endlas“
Eeskava laialdane.
Kaasaaitajateks noored ja vanad.

Tänavatel on karbikorjandus. Diviisi irkester mängib kella 12–1/2 2 Vanaspargis, tuletõrje orkester ülejõel kella 2–3. eesti pulmasõit algab p. l. ülejõelt, Laadaplatsilt kell 3 p. l. Samal ajal sõidavad peiupoisid ratsa kasarmute juurest Riia tänavalt. Langulised ja peiupoisid kohtavad Esplanaadi platsil umbes k. 1/2 4 p. l. Kui lumi ei takista, siis on seal tantsu ja muid lõbustusi. Esplanaadi platsilt sõidab pulmarong uuesti teele ja jõuab kella 1/2 5 „Endlasse“.
Pruuti ja pulmalisi võetakse „Endlas“ vastu pidulikult, millele järgneb pulmatants orkestri saatel. Laulab tuletõrje segakoor „Vanemuine“, „Pidulaul“ ja „Tõnni kosjasõit“. Kes tahab näha ja osavõtta sellest tseremooniast, see ostku pääsetäht aegsasti.
„Endlas“ on selleks ajaks talutared, restoraanid ja muud asutused korras. Mulk oma kooriga ja neegrite muusika ettekandjad ootavad pidulisi ülimas tujus. Isegi Chaplin on jõudnud ringreisult „Endlasse“. „Endla“ teatri lavategelased on sellel päeval vabad töömuredest ja selle tõttu on neil hinge, vaimustust külluses, mis aitab hoida pidutuju kõrgemas kraadis. Siin on meie tuntud humorist A. Teetsov oma „ja“ sõna annud ja see juba midagi maksab.
Kui pulmalised on hinge juba pisut tagasi saanud, „Endla“ piduruumid võõraid täis, siis algavad ettekanded laval. Eeskava on rikkalik. Seal on raskemaid ja kergemaid palasid. Ühesõnaga – Pärnu muusika-, laulu- ja teatrikunstnikud teevad mis nad võivad. Külalistena esinevad mitmed kutsutud võõrad.
Peiupoisid ja pruutneiud paluvad pidulisi pruudikotta ja peigmehe majjakülla. Saalis kestavad lõbustused kuni pruudile pärg päha pannakse. Sellele järgnevad uued sündsad meelelahutused.
Korjanduse ja peo sissetulek on määratud „Endla“ teatri võlgade katteks. Peo kordaminekuks on tehtud palju tööd. Rahvas toetab seda kahtlemata.
–du–

Ja juba järgmine lehenumber 6. detsembril teeb ka ülevaate, kuidas pidustused läksid:

Ühiste mõtete teostamisel.
Eilne suurejooneline rahvapidu.
Märkidemüük, pulmasõit, rahvapidu „Endlas“.

Eile hommikune kaitseliitlaste häire signaalide puhumine oli nagu sissejuhatuseks päevasele suurejoonelisele rahvapeole. Ka ilus lumekord, mis hommikuks kattis maapinda, andis talvekuu pidupäevale nagu suurema pidulikkuse, seda enam, et päeva tähtsam punkt – pulmasõit pidi sündima regedel.
Hommikul kell 11 alati pidumärkide müügiga, kus kooliõpilaste, kaitseväelaste ja teiste virgad käed oma nobedust näitasid. Lõuna ajal mängis vanaspargis diviisi orkester. Rahvapeo oodatum osa oli pulmasõit. Sellega tehti algust kell 1/2 3 ülejõe laadaplatsil. Tuletõrje ork. mängis Eesti viise. Rahvast oli koos murruna. Ja siis, kui tehti algust pulmasõiduga, tõusis pidulistel tuju ning kihutati, ees vahvad ratsapeiupoisid, läbi Jänesselja, Vee ja Rüütli tänavate „Esplanaadi“ pl. Siin ühineti teiste ratsapeiupoistega, lasti mõned paugud vastamisi õhku ja sõideti veel mõned tiirud. Siin oli alles pidu ja põlve ... hõissa pulmad, hõissa ... käis üle kõige. Kuna sügav lumi ja rahvas, kes vahepeal platsile valgunud ning tegelased täiesti ümber piiranud, olid takistuseks ja ei tulnud tantsust suurt välja ja peale mõne mängutüki jatkati pulmasõitu endise hooga. See läks nüüd mööda Aleksandri, Kuninga, Akadeemia ja Rüütli tänavaid „Endlni“. Seal võttis pruutpaari vastu pulmaisa ja mindi pulmapeole.
Tänavad, kust läbi sõideti, olid rahvast enamasti täis, iseäranis aga Rüütli tän. Kaasa sõitis meie lugupeetud hra kindr. Tõnisson oma pojaga.
„Endlas“ algas mitmekülgne rahvapidu. Siin olid energiline Naisselts, hrad Rodionov, Möldro ja teised juba hoolitsenud saali dekoreerimise ja sisseadmiste eest. Nii ei puudunud mulgitare, pruudiõnne lunastamine, esimene elusõidu-koht, restoraan j. t. Pillist ega tantsust polnud puudu kusagil, mängis vana eesti viiul, puhkusid pasunamehed ja „bandi“ lõi „neegrite“ jazzi.
Tuletõrje seltsi laulukoor hra Prantsu juhatusel kandis ette ilusad laulupalad ja „Endla“ näitlejad kostitasid pidulisi varietees rea numbritega.
Üldiselt oli publikut rohkesti ja võttis osa lõbustustest jõudumööda. Kes aga ilmumata oli jäänud, oli suurem osa mete jõukamast kihist.
„Endla“ end. teatrikomisjon, ühes väga hoolsate seltskonnategelaste ia lugupeetud väledate ning heatahtlikkude kaitseväelastega, andsid ilusa eeskuju algupärase rahvapeo teostamisega, ja näitasid, et midagi pole ühisel jõul võimata.

Hna.

1947 esietendub Aleksandr Kroni neljavaatuseline draama-komöödia „Sügavuurimisel“. Lavastaja Berta Mesilane, lavastaja assistent Jullo Talpsepp. Dekoratsioonid ja kostüümide kavandid Rein Remmel, muusikajuht Voldemar Taggo. Mängivad Arnold Sikkel, Ero Tari, Hannes Kelder, Alexius Sagor, Bruno Mitt, Jullo Talpsepp, Uno Loit, Friedrich Tilk, Priit Manavald, Karin Ruus, Mare Voog, Veera Luur, Herta Elviste, Irene Raiend.

Selle Azerbaidžaani kauges rajoonis asuvas naftauurimistööstuses 1941. aastal sotsialismi ehitamist käsitleva näitemängu lavastuse kohta polegi muud eriti teada, kui et seda mängiti 11 etendust, mida vaatas 1543 inimest.

1982 esietendub Vladimir Arro näidend „Näete, kes tuli!“. Näidendi tõlgib ja lavastab külalisena Merle Karusoo. Kunstnikuks on Vello Tamm. Mängivad Arvi Hallik, Helle Kuningas, Paul Mäeots, Maimu Pajusaar, Merike Tatsi, Margus Oopkaup, Andres Ild, Peeter Kard, Enn Keerd ja Lembit Mägedi.

Kogumikus „Teatrielu 1982“ avaldatud Pärnu teatri aastaülevaates kirjutab Leida Talts sellest lavastusest nii:

Nõukogude dramaturgia nn. uuest lainest, mille üle jätkub poleemika nõukogude dramaturgide ja teatrikriitikute ringkonnas (ajalehes „Sovetskaja kultura“ 21. V. 1983 arutatakse järjekordselt, milline on põhimõtteliselt „väikese maailma“ piirides püsivate dramaturgide loomingu koht kirjandusprotsessis ja kas nende loomingu kohta üldse sobib kasutada terminit „uus laine“), lavastas Eesti NSV Noorsooteatri režissöör Merle Karusoo (kunstnik Vello Tamm) Leningradi dramaturig V. Arro „Näete, kes tuli!“. Nagu „uue laine“ autoritele omane, on Pärnus esmalavastusele tulnud V. Arro näidendi tegelased tavalised, keskpärased inimesed oma väärikus- ja alaväärsuskompleksidega. Peategelaseks selles loos on oma tööga rikastunud andekas juuksur King. Kingil on küll raha, kuid ta igatseb enamat – intelligentide seltskonda pääsemist, nende vaimsusest osasaamist. Selleni loodab ta jõuda, ostes tuntud kirjaniku Tabunovi leselt suvila, mida senini on kasutanud Tabunovi vend oma perega. King (Margus Oopkaup) ei nõuagi pere väljakolimist, vaid teeb naiivsevõitu ettepaneku kooselamiseks: „Kas teil oleks raske naeratada, kui ma tulen, ja öelda: „Näete, kes tuli!““ Kuid ometi ei tule sellest midagi välja, sest ... olgugi ta andekas ja huvitav inimene, on ta ikkagi ainult juuksur...
M. Karusoo ütleb selle sügavalt sotsiaalse loo lavastamisel: „Ma soovitan mõelda sellel, kes läks, kelle tulijad välja tõrjuvad.“ Ta avaldab arvamust, et „seda teost on võimalik interpreteerida mitmeti, tahtmatult tekivad paralleelid Tšehhoviga. Autor on need sisse toonud teadlikult. Ilmselt hea dramaturgia peabki tšehhovlik olema. Näidend on mind pannud sügavamalt mõtlema paljude asjade üle: kes-mis on haritlane, mis selle määrab, sest ei haridus ega töökoht tee seda...“ („Pärnu Kommunist, 1982 4. XII).
Kes/mis on haritlased ja lavastuses tegutsevate inimeste väärtus üldse, avaneb ennekõike nende suhtumises Kingisse, alles siis omavahelistes suhetes. Vana Tabunov (Paul Mäeots), kes on Teise maailmasõja läbi teinud, elab nüüd oma kunagiste teenete ja venna aupaiste varal. Tabunov/Mäeots on ja jääb jäigalt oma arvamise juurde: „Ühiskond oleme meie! Aga nemad on parasiidid. Mingi katk on lahti läinud – habemeajajad on etteotsa trüginud.“ Ta ei näe Kingis inimest. Maimu Pajusaare Tabunova on eluvõõras ja väärikas daam, kes kauplusigi tsaariaegsete nimedega kutsub (Jelissejevi, Filippovi kaubamajad). Ta suhtub Kingisse leebemalt, kuid heatahtliku üleolekuga. Kui tahab, olgu metseen! Gorkigi sõbrutses vabrikant savva Morozoviga. Arvi Halliku Tabunovi väikesepalgaline teadurist väimees Šabelnikov, kes oma kesisele palgale peab võõraid kortereid remontides lisa teenima, on äärmiselt irooniline ja nördinud, kui kuuleb, et King soovib lisaks oma rikkusele veel ka nende, intelligentsete inimeste sõprust! Tabunovi tütar, Šabelnikovi naine Alina Helle Kuninga kehatuses, suhtub alguses äärmiselt üleolevalt „kõrgemat sorti pügajasse“, kuid... tema on esimene, kes tulijate mõjul üha enam hakkab kahtlema – kas ta ikka on oma elus teinud panuse õigele kaardile... Sellisele kokkuvõttes tühisele perekonnale on vastandatud teenindajad/tulijad.
Kui Margus Oopkauba Kingis näeme tehtult uljast, mitte küll kõige paremate kommetega, kuid siiski siiralt millegi poole pürgivat, teisi inimesi mingil määral arvestada püüdvat noormeest, siis teised Tabunovide/Šabelnikovide ellu tulijad on tema antipoodid, nn. kõlbuluseta ja kompleksideta inimesed, keda ei huvita vaimsus, vaid raha ja elumõnud. Andres Ildi baarimees on oma ala meister nagu Kingki, kuid meister viinavalamises, lauakatmises ja ... nagu oletada võimb – meister baarileti taga rahategemises; „meister“ võtma kõike seda (stseen koduabilise Merike Tatsiga), mis hetkeks meeldima hakkab. Peeter Kardi Levada näeb elu ainult saunamehe pilgu läbi. Ta uhkustab sellega, mida kõike ta oma klientidele juubelitel, väitekirjade kaitsmisel jne. saunas pakkunud on, ja kui paljude kirjanike, kunstnike jt. kuulsustega klaasi kokku löönud. Sattudes Tabunovide suvila õuel kokku poeet Ordõntseviga (Enn Keerd), laseb ta eluvõõral, purjus poeedil endale armulikult värsse deklameerida. Stseenid nende vahel on värvikad ja leiduderohked. Neis on üheaegselt koomikat (Odõntsevi/Keerdi püüe purupurjus olekus säilitada eneseväärikust, kuid sealsamass alistub lapselikult Levada/Kardi robustsele jõule) ja traagikat (lüürilise /poeet/ ja banaalse /saunamees/ kokkupõrge, inimese naeruvääristamine).
M. Karusoo kindlakäeliselt paikapandud struktuuriga sotsiaalselt kõnekas lavastus sunnib vaatajat mõtlema intelligentsi ja teenindajate üle, mõtlema uustõusiklusest ja selle toitepinnasest ning sellest, kas vilepillimängija (Lembit Mägedi) kutse headusele ja ilule jõuab inimesteni...

Viktor Menduneni fotod lavastusest:

„Näete, kes tuli!“ püsib repertuaaris 27 etendust, mida külastab 11754 inimest.

1983 esietendub belgia dramaturg Fernand Crommelyncki näidend „Kuum ja külm ehk härra Domi idee“. Lavastaja Vello Rummo, külaliskunstnik Aime Unt. Mängivad Tiia Kriisa, Helle Kuningas, Eha Kard, Merike Tatsi, Aare Laanemets, Jaan Rekkor, Arvi Hallik ja Peeter Kard.

Oskar Kruusi arvustus Sirbis ja Vasaras:

Viktor Menduneni fotod lavastusest:

„Kuuma ja külmaga“ antakse 26 etendust, mida vaatab 11974 inimest.