6. november
Tänastki päeva saame alustada täiendusega Endla aja loo üleskirjutuses:
1911 esietendub Adolph L’Arronge rahvatükk „Doktor Klaus“, näitejuhiks Aleksander Teetsov.
Eeltutvustus Postimehe Pärnu väljaandes 4. novembril ütleb:
„Doktor Klaus“ ja teisi L. Aronge töösid nimetatakse „rahvatükkideks“, sest et nad igale ühele, noorele ja vanale arusaadavad ja armsad on.
8. novembri Postimehe Pärnu väljaandes ilmub esietendusest pikk arvustus, mille esimeses pooles kirjutaja tüki ümber jutustab ning teises pooles lavalt nähtud tagasisidestada-peegeldada võtab:
„Doktor Klaus“ on etendamiseks tänulik tükk. Kujud on väljapaistvate omadustega ja lihtsad, keerulisi ja raskeid hingevõitlusi ei tule ette; nii siis noortele jõududele üsna kohane.
„Endla“ näitlejad saivad temaga pühapäeval ka üsna rahuloldavalt valmis, mõned kujud olivad päris hääd, nagu Griesinger (J. Kurrikoff) ja Julie (pr O. Teetsov), kõrvaliste osades kare pereemand Marie (A. Kadak) ja Lubovski (A. Teetsov) olivad üsna meeldivad kujud. Dr. Klaus (A. Konarik) ei olnud ka halb, ainult rohkem südamlikkust kareda koore all ja rohkem painduvust hääles oleks temalt oodanud. Klausi tütar Emma (A. Kartseva) ja kohtuameti kandidat (J. Tamm) ja teised väiksemad osad olid päris kenad. Kes aga kuidagi oma koha pääl ei olnud, see oli Maks v. Boden (Wold. Toffer), keda küll kuidagi paruniks ei võinud tunnistada, sest et ta rohkem kellneri meelde tuletas. See kuju nõuab palju elumehe osavust, seltskondlist peenust, kerget ja rutulikku tunnete vahetust. Kõige tema kergemeelsuse taga peab tublisti jõudu ja tüsedust varjul olema, mis iseäranis viimases vaatuses nähtavale tuleb. Nüüd jäi aga mõistatuseks, mis tubli ja tõsine Julie selles kergemeelses ja hooplevas mehes armastuseväärilist leidis. Raske oli ka pr. v. Schlingenil (E. Uuehendrik) kõrgi vana mõisnikuproua osaga valmis saada.
Mis aga iseäranis silma torkas, olivad ühe talupoja riided. Ma ei ole veel ialgi näinud, et talupoeg trikoos põllule läheks.
Päältvaatajaid oli hää hulga. Meeleolu oli hää ja kiitust jagati tublisti, mis ka tõesti ära oli teenitud.
Teist korda mängitakse „Doktor Klausi“ Endlas alles järgmise aasta 4. märtsil ning sellegi etenduse järel saame ajalehest tagasisidena lugeda:
Üleeilane rahvaõhtu „Endlas“ oli õige lõbus. Rahvast oli rahuloldavalt mägniti üsna hästi. On ju „Doktor Klaus“ üsna tänulik tükk. Kui üleeilase mängu sellesama tüki esimese etendamisega võrrelda, siis on edenemine silmanähtav. Palju edenenud oli M. v. Boden (W. Toffer) ja iseteadvamaks muutunud. Dr. Klaus'i osa oli seekord A. Teetsovi käes, kes temast väga meeldiva kuju lõi. Kuid selle eest oli jälle Lubovski liig kahvatu, vähe oli temal iseteadvust. Julie ja tema isa rikas kullasepp Leopold Griesinger olivad ka seekord hääd. Üleüldse avaldas üleeilane etendus väga hääd mõju. Tundus, et tublisti tööd on tehtud.1920 esietendub Pärnu Näitlejate Ühingu ettekandel Charles Renn Kennedy „Teener“.
Enne esietendust ajalehes ilmunud kuulutusest saame lugeda, et näitemängu tarvis ka uued näiteseinad on valminud:
9. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes võetakse kohalike teadete rubriigis Endla nädalavahetus – „Teenri“ esietendus ja järgmisel õhtul etendatud „Mängumehe laulude“ teine etendus – lühidalt kokku nii:
Pühapäeval libises üle näitelava sama trupe poolt Rud. Kneiseli 7 pildis laulumäng „Mängumehe laulud“ sinfoonia orkestri saatel.
Ettekanded olid võrdlemise hääd ja võeti soojalt vastu. Rahvast oli laupäeval, kus lõpus tantsu ei olnud, vähevõitu. Pühapäeval aga õige rohkesti.
11. novembri Postimehe Pärnu väljaandest aga leiame „Teenri“ arvustuse:
Lancashire kõrgeaulise lordpiiskopi herra osas oli H. Puls kaunis kodus, oleks siiski rohkem välist, variserlikku pühadust näinud. Kuuldetoru kerkis tihti alles siis kõrva juurde, kui teise sõnad öeldud, kuid kuulis siiski ka tasast häält. Praosti osas oli A. Reimann muidu kodus, kuid oli väga ühetooniline, kuna abikaasa Martha lõpu osas, kus tema senine jumalus, mõtteilm jne. kõik murdusid, neid liiga pääliskaudselt kandis, nagu ei oleks mitte midagi juhtunud. Miimika ja meeleolu muutus jäid ära. J. Kull lõi põhjavajunud „Bobi“ osas omapärase tähelepanemiseväärt kuju, näidates, et temale see „maailm“ kättesaamata ei ole, kuna ta varemalt ülekeevaid nooruse vallatusi ja ülemeelikuid noori hää humoriga ette toob, kuigi vast ülepiiri minnes. Monsoni osas oli R. Siig oma külmaverelises osas kohane, kuna E. Ernits Marie osas omal kohal oli.
Selle tüki jaoks oli ka uued dekoratsioonid valmistatud.
1934 esietendus lastenäidend „Väike punamütsike“, lavastajaks Henn Aare, kujundajaks Uko Halla.
Lavastuse eelteade Vaba Maa Pärnu väljaandes 5. novembril:
Teisipäeval, 6. nov. k.a. kell pool 5 p. l. tuleb lasteetenduseks „Väike Punamütsike“. Muinaslugu „Väikesest Punamütsikesest“ on kindlasti kõige rohkem levinenud lastejutt. Ei ole last, kes seda ilusat lugu põnevusega kuulanud poleks. Laval saab aga see lugu elavaks ja lapsed näevad oma silmaga armsaks saanud jutu kangelasi.
Lastetükki on põimitud tantse väikestelt tütarlastelt, esineb okariinide orkester jne., mille tõttu tükk muutub veelgi huvitavamaks. Teisipäevastetendust tuleb lastele soovitada kõige soojemini. Odavad pääsetähed – 10, 15, 20 ja 25 senti on kõigile kättesaadavad. Eelmüük „Esto-Muusikas“, Rüütli 41.
Vaba Maa 7. novembri Pärnu väljaanne võtab esietendusel nähtu kokku aga nii :
Teisipäeval „Endla“ teater mängis lasteetenduseks tuntud mudilaste muinaslugu väikesest tüdrukust Punamütsikesest ja kurjast hundist. See lastetükk oli leidnud väikeste teatrisõprade ja nende vanemate poolt nõnda rohket osavõttu, et saal oli vaatajaid kiilutud täis. Paljud pidid koguni etenduselt tagasi minema, sest et ei leidunud enam ruumi. Teatri juhatus tahab siin vastutulelikult asja parandada niimoodi, et juba tuleval kolmapäeval sama lastetükk võetakse teistkordsele mängimisele „Punamütsikese“ oli lavastanud näitleja-näitejuht V. Laason ja etendus kujunes lastele üsna rohket lõbu ja huvi pakkuvaks. Kuri, põlevale silmadega hunt, vilepillipuhuvad päkapikumehed, tantsivad seened ja metsalilled – siin oli esitatud kõigiti kordaläinult tükike lastemaailma, pealegi mudilaste eneste ettekandel suurelt jaolt. Lavastaja heal hoolel ja väikeste esinejate (9. algkooli kasvandikkude) tublil püüdmisel etteasted õnnestusid kenasti ja ka kiiduavaldustega ei oldud sugugi kitsi. Punamütsike ise (nime ei tea kahjuks märkida) oli kujutatud toreda lapseliku vallatuse ja rõõmuga, samuti ka teistes osades pakuti rida huvitavaid lastetüki-kujusid, millest küll menukamaks vastuvõtult noorte poolt kujunes H. Malmsteni potivaar. See, kuidas tolle vaari süda kukkus saapasäärde suures hundipelgamises ja kuidas võsavillem talle jalad alla tegi, meeldis lastele väga – saal aina kahises heast meelest ja naerust. R Siia möldrist paksmees lisas omakorda head tuju etendusele.Dekoratiivselt lastetüki kohta küll mitte midagi erilist, aga pildid siiski üsna meeldvad. Ja laulu – kas seda ei oleks võinud olla siiski natuke rohkem?
Nii tulebki „Väike punamütsike“ teist ja viimast korda ettekandmisele 14. novembril kell neli pärast lõunat. Lavastusest endast on aga säilinud mõned fotod:
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
1960 uue hooaja avalavastusena esietendub Galina Nikolajeva romaani „Võitlus teel“ samanimeline dramatiseering S. Radžinskilt. Lavastajaks Artur Ots ning kunstnikuks Uno Uibo. Mängivad Eduard Ralja, Uno Loit, Ellen Alaküla, Lembit Kees, Artur Ots, Arnold Sikkel, Roland Engman, Maimu Pajusaar, Eero Tari, Ilmar Toomla, Arnold Ebrok, Õie Maasik, Mihkel Smeljanski, Niina Kuzmina, Milvi Koidu, Kustav Sepp, Eduard Järs, Henn Jaaniste, Karl Lehiste, ilmar Märks, Lia Tarmo, Olli Ungvere, Maret Simmo, Tõnu Ende, Jaan Soone, Tõnu Ots, Hilja Varem, Astrid Pirn, Veera Luur, Heino Tölp ja Agate Hiielo. Kuna dramatiseeringus on rohkem tegelasi, kui teatri trupis tol hetkel näitlejaid, siis teeb lavastuses kaasa ka lavataguseid jõude ja külalisi. Oma esimese rolli Pärnu teatri laval mängib just selles lavastuses ka kümneaastane Mihkel Smeljanski, kes kehastab peategelase punapäist poega Borjat.
.jpeg "Eduard Ralja ja Mihkel Smeljanski lavastuses „Võitlus teel“.")
Teatrikriitik Lea Tormis kirjutab 25. novembril ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud artiklis „Teatrimuljeid Pärnu sõidult“ lavastusest nii:
Paljuks siis lühikesest pärastlõunast puhkuseks jätkub — aga õhtul on kavas „kogu trupi tükk“.
Rajooniteatrite töötajad teavad hästi, mida see tähendab. Lavastus, kus tegelasi on just samapalju (või veidi rohkemgi) kui trupis näitlejaid, nõuab kogu kollektiivi jõudude äärmist koondamist. G. Nikolajeva ja S. Radzinski „Võitlus teel“ on keerukas lavateos, mis kõrgete kunstiliste nõudmiste kõrval esitab suuri nõudmisi ka teatri lavatehnikale, valgustuspargile jne. Äsja instituudi lõpetanud kunstnik Uno Uibo sai selle lavastusega esimesed tuleristsed. Tehasemiljöö, lühikesed stseenid korterites, pargis – vahetpidamata paigast teise kanduv tegevus – kõik see tuli mahutada väikesesse lavakarpi ilma pöördlava või teiste lihtsamategi tehniliste seadmete abile lootmata. Vahe-eesriideid, lava poolitamist ees- ja tagalava süsteemi rakendades tuli kunstnik koos lavastaja Artur Otsaga sellega põhiliselt toime, saavutades nappide vahenditega nii mõnigi kord päris väljendusrikka ja meeleoluka lahenduse (konstruktorite ruum, Vassili Vassiljevitši kodu, nurk tehaseõuest). Kujunduse lihtsuse ja kammerlikkusega, suure tehase mastaapide puudumisega polnud raske harjuda seal, kus see ei toonud kaasa sisulist valet. Kunstnikul ja lavastajal tuleb aga midagi ette võtta direktori kabineti praegu liiga juhusliku lahendusega. Valgani kabinet mängib oma välise hiilgusega, paraadlikkusega kaasa peainseneri ja direktori vahelises võitluses. Ta iseloomustab neid jõude lavastuses, kes asja välist külge taga ajades peidavad selle varju oma ükskõiksuse rahva huvide suhtes, rutiini ja hingelise laiskuse.Dramatiseeringu kavvavõtmine toob paratamatult teatrile rohkem raskusi kui harilik näidend. See, et kollektiiv nende raskuste ees kartma ei löönud, näitab valiku läbimõeldust. „Kogu trupi tükk“ on tavaliselt ikka teatri loominguline kreedo, kus räägitakse sellest, mida ei saa ütlemata jätta. „Võitlus teel“ on üks kirglikumaid ja rikkamaid romaane meie tänapäevast. Ta paelub eelkõige oma elavate, mitmekülgsete, jõuliste karakteritega. Ta räägib neist inimestest, kes oma pea ja kätega ehitavad kommunismi – raskustega võideldes ja neid võites. Ühe sõnaga – siin on materjal, mille suhtes tänapäevateemalised näidendid teatrile ja publikule kõige rohkem võlgu jäävad.
Kogu lavastuse kõlavuse suhtes on otsustava tähtsusega peategelaste kolmiku kehastamine. Traktoritehase peainseneri Bahhirevi mängib Eduard Ralja. Kui romaanis antud Bahhirev on veel selgelt meeles, siis on algul väga raske harjuda Bahhirev-Ralja välise olemusega. Vastavalt näitleja faktuurile mõjub kuju nooremana, liikuvamana; osatäitja ja lavastaja ei näe „tutiga jõehobu“, kelle tõelised väärtused murravad aegamööda teed inimesteni läbi veidriku-kesta. Ometi pole harjunud kujutlusest kuigi raske lahkuda, sest stseen-stseenilt hakkab ikka rohkem haarama kuju sisemine tõde. E. Ralja Bahhirevis on selle inimese väsimatust, sirgjoonelisust, põlemist ja võitlusvaimu. Ja siiski – vahest maksaks veidi rohkem mõelda neile iseloomujoontele, milledest on tingitud Bahhirevi esialgsed vead, miks ta algul ei leia kollektiiviga ühist keelt, äratab umbusku. Asi pole niivõrd välises karakteersuses endas, kui selles, et Bahhirevi mõnede koomiliste joonte taga on varjul iseloomuomadused, millest ta alles hiljem teiste abiga ja küllalt valuliselt üle saab. E. Ralja Bahhirev räägib liiga vaba tooniga, suhtleb inimestega kergelt – temas pole seda endassesuletust, piinavat oskamatust õigeid sõnu leida, oma vigu tunnistada, mis iseloomustab Bahhirevi romaanis.
Uno Loidile sobib direktor Valgani osa hästi. Temas on Valgani tiigrihaaret, karmi jõudu, mis alguses näib kommunisti kindlusena, töömehe asjalikkusena ja alles pikapeale pöörab õige külje, näidates egoisti, rahva huvidest irdunud inimest. Valgan-Loidis on ka omajagu pehmust – meenutagem tema osavat „rahvamehelikku“ käitumist eesrindliku noortöölise Sugrobiniga 1. v. 3. pildis. Ent nagu Bahhirevi puhul, nii tahaks ka siin soovitada värvigamma laiendamist. Ka dramatiseeringu piirides saaks rohkem näidata seda Valgani, tema vastupandamatu naeratusega, suurepärase kõneosavusega, kes nii pika aja kestel suutis „ära petta“ mitte ainult juhtivaid töötajaid, vaid ka tehase kollektiivi.
Tehnoloog Tiina Karamõši, Bahhirevi võitluskaaslase, seltsimehe ja armastatu kuju on dramatiseeringus romaaniga võrreldes eriti palju kaotanud. Kuid Ellen Alaküla suutis siiski luua puhtahingelise, tervikliku, päikeselise inimkarakteri, eriti haarates suure taktitunde ja hingestatusega antud lahkumisstseenis.
Peaosade õnnestumine – see on suur osa lavastuse õnnestumisest. Ent kaugeltki mitte kõik – eriti antud teose puhul, kus tehase kollektiivi veenev kujutamine on väga oluline. Tuleb hinnata lavastaja Artur Otsa tööd noorte osatäitjatega. Tuleb arvestada raskusi, mis tekkisid tekstilt küll episoodiliste, kuid mõtteliselt tähtsate osade kehastamisel (kaugeltki nende kõigi jaoks ei jätkunud vastavate võimete ja individuaalsusega näitlejaid). Kuid seejuures ei saa märkimata jätta puudusi, mis lavastuse üldist taset alla kisuvad.
Dramatiseeringus on kaks väga olulist koosolekustseeni. Ja kui koosolek vabrikus on näitlejate vähesusele vaatamata lahendatud usutavalt, siis koosolek Keskkomitees jääb praegusel kujul liiga nõrgaks. Lavastuses on teisigi selliseid sõlmpunkte, millede lavaline lahendus nõuab veel täpsustamist ja teravdamist. Tõsi – Bahhirevi võitlus tootmise ümberkorraldamise eest tõuseb lavastuse peateemaks ja jääb ka praegusel kujul päris tugevasti kõlama. Ent veel rohkem tähelepanu tuleks osutada kõigi stseenide lõplikule väljatöötamisele, kogu dramatiseeringu materjali sihikindlamale allutamisele lavastuse ideele. Selles mõttes on näiteks iseloomulik, et proloogina antud esimene pilt seisab lavastuses praegu nagu eraldi, pole sisuliselt seotud kogu järgneva tegevusega. Samuti tuleks teatril mõelda ka viimase pildi lahenduse üle. Nähtud etendusel olid kaks sellele eelnevat pilti – Bahhirevi viimane kohtumine Tiinaga ning dramaatiline stseeni kodus – antud suure emotsionaalse pingega, mis aga viimases pildis langes ja deklaratiivseks muutus. Bahhirevi perekonnale pühendatud stseenide erikaal on praegu niigi suhteliselt küllaltki suur. Tema naise Katja lühikese osa piirides toob Õie Maasik olulisemad jooned esile – viimane stseen mõtteliselt midagi uut ei lisa; selles aga, et Bahhirev perekonna juurde edasi jääb, ei teki niigi kahtlust. Seda arvestades oleks võib-olla pidanud kodu-pildist hoopiski loobuma, nagu on tehtud selles dramatiseeringuvariandis, kus Bahhirevi sõnatu jumalagajätt Tiinaga toimub kaastöötajate juuresolekul – lühikesel, kuid paljukõneleval viivul, mil armastatuga kaugele kihutava rongi vile korraks katkestab peategelase ettekande tehase tuleviku kohta. Viimatiöelduga võib teater nustuda või mitte nõustuda – kuid igal juhul tuleb tal arvestada, et dramatiseeringu autoritele oli kirjeldatud stseen vajalik Bahhirevi töökaaslaste suhtumise lõpliku kujunemise esiletoomiseks, selleks, et näidata, kuidas nad Bahhirevi valu mõistes veel sügavamalt hindavad tema ennastunustavat andumust tööle, tema loomingulist põlemist. Finaali tugevus ei olene ju niivürd Bahhirevist, kui just neist, kes teda ümbritsevad, ja sellest, kuidas nad teda kuulavad. Kõigi n.-ö. Episoodiliste osaliste karakterid, vahekorrad, suhtumised pole aga lavastuses praegu veel küllalt välja töötatud ja see põhjustabki pinge langemise etenduse lõppstseenis.
Tööd peaks jätkama ka selliste küllalt oluliste tegelaskujude, nagu Sergei Sugrobin (R. Engman), Daša (M. Pajusaar) ja -partorg Tšubassov (L. Kees) juures. Sergei ja Daša osatäitjatel on õnnestunud stseene, ent mõlema puhul häirib pealiskaudsesse välisesse karakteersusesse takerdumine. Tuleks otsustavalt loobuda „ulja poisi“ ja „naiivse tüdruku“ trafaretist ning lähtuda nende toredate noorte inimeste sisemistest omadustest: siirusest, hingepuhtusest, armastusest oma töö vastu.
L. Keesi partorg jääb liiga sirgjooneliseks ja kuivaks moraalilugejaks, romaani Tšubassovit aga iseloomustab just ääretu inimlikkuse ja pehmuse ühendamine järjekindluse ja printsipiaalsusega. Kuid noore näitleja osatäitmises on kaks momenti, mis näitavad kuju rikastamise võimalusi ja suunda: südamlikkus ja rõõm, millega Tšubassov võtab vastu Bahhirevi soovi iga hinna eest tehasesse jääda ning ootamatu jõulisus kokkupõrkes Valganiga.
Istun vaatajatest tulvil saalis, rõõmustan etenduse tugevatel kohtadel ja tunnen tuska nõrkuste üle. Ja hea on tajuda, et lavastus kõigist puudustest hoolimata sind lahti ei lase, vaid paneb kaasa elama.
... Malmivalutsehhi vana meister (Arnold Sikkel) on solvunud peainseneri ennatlike sõnade üle. Kuid viimase teod ei lase tal koju ahjule jääda – haigus ununeb, kätes ja jalgades on veel käbedust küllalt ...
... Võimukas Valgan on rahutu ja tülika peainseneri mahavõtmise juba ära otsustanud. Ent tagasihoidlik naistööline (Olli Ungvere) astub kaaslaste poolehoiuhüüete saatel rahulikult tehase aktiivi nõupidamise ette – ning ta lihtsad ja kaalukad sõnad annavad koosoleku käigule teistlaadi suuna ...
... Ühine mõttepinge seob peainseneri töökaaslastega tehase konstruktoribüroo öises keskendunud vaikuses. Ja kui palju on väärt ühine rõõm, kui oodatud lahendus lõpuks kujunema hakkab ...
Bahhirevi-taolised inimesed ei jää üksi – nende võitlus muutub masside võitluseks .
Ma ei saa seda lavastust eeskujulikuks kiita, kuid igav ja kiretu ta pole. Ei saa ka ta lahendust veel lõpetatuks nimetada – kuid ta lööb õiges suunas. Puudusi on siin võib-olla rohkemgi kui mõne keskpärase reatüki puhul. Ent saavutatud on samuti rohkem. On öeldud oma, südamest tulev sõna kaasaja oluliste probleemide arutamisel. On rikastatud ennast ja vaatajat. Sellepärast olen seekordse Pärnu-sõidu muljetega rahul. Ja kui jällegi peaks tõusma küsimus, kas maksab väikesel teatril nii nõudlikku teost kavva võtta, siis vastaksin: kindlasti maksab. Loominguline võitlus sellise teose täisverelise kehastamise eest on võitlus teel õige eesmärgi poole. Ta on viljakas isegi siis, kui tulemused pole sajaprotsendilised.
Lavastus „Võitlus teel“ püsis repertuaaris järgmise aasta lõpuni, sellega anti 20 etendust, mida vaatas 4337 inimest.
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_huge.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
1982 uue hooaja avalavastusena esietendub Stephen Poliakoffi menukas näidend „Superdiskor“ („City Sugar“). Lavastaja ja muusikaline kujundaja on Ingo Normet, kunstnikutöö teeb Vello Tamm. Mängivad Mihkel Smeljanski, Jaan Rekkor või Arne Järvesaar, Katrin Nielsen või Maret Mursa, Laine Mägi, Villem Indrikson ja Aire Johanson.
Triinu Ojalo võtab raamatus „Endla teater 100“ „Superdiskori“ fenomeni ja selle ümber tekkinud poleemika kokku nii:
Inglise draamakirjaniku Stephen Poliakoffi näidendis „Superdiskor“ jookseb mitu sisulist ja sotsiaalset liini: esiteks illusioone ja fantaasiat pakkuva popkultuuri mõju noortele inimestele, teiseks diskotümpsu taustal raadioeetris lustlikult juttu veeretava raadiodiskori tegelik hingeline üksindus ning kolmandaks raadiošõude inimesi üksteisest võõrandav olemus.
„Superdiskor“ kujunes Ingo Normeti käe all särtsakaks ja efektseks lavastuseks tabava muusikalise kujunduse ning värvikireva lavakujundusega, mis demonstreeris mitmesugust läänelikku atribuutikat – tuldplinkivast võimendusaparaadist, püramiidsest kaubamaja müügiletist kuni hambapastareklaamini. „Superdiskor“ pälvis suure publikumenu, kolme mängukavas oldud aasta jooksul käis lavastust igal etendusel vaatamas keskmiselt 535 inimest, mis on omas kategoorias üks kõrgemaid arve Endla ajaloos.
Ka kriitikute hulgas kutsus „Superdiskor“ esile terava poleemika, mille sisuks oli peamiselt küsimus, kas lavastuse näol on tegemist kriitilise või kommertsliku lavateosega. Arvamusi oli seinast seina: leidus neid, kas soovinuks lavastuses näha teravamat sotsiaalset kriitikat ning neidki, kes kiitsid Ingo Normetit selle eest, et ta ei olnud teinud üdini satiirilist lavastust ega andnud sündmustele ühest hinnangut.
Lavastus oli sisuliselt ja vormiliselt, eriti Mihkel Smeljanski DJ Leonard Brazili osas, oma ajast ees. Disko oli küll juba populaarne, ent aastal 1982 ei teatud Eesti NSV-s mitte kui midagi raadiomängudest, kus jagati kuulajatele tasuta kingitusi või reise lemmikmuusikutega. Alles 1990. aastate alguses ilmusid Eesti raadioruumi kommertskanalid koos ühtses maneeris süüdimatult lobisevate raadiodiskoritega.
Kuigi toonases Eestis diskor Brazilile kohalikku prototüüpi veel ei leidunud, suutis Mihkel Smeljanski luua usutava ja tervikliku kuju, pälvides rolliga ENSV Teatriühingu meesnäitleja preemia 1983. aasta loomingu eest. Paul Pii kirjutas Sirbi ja Vasaras rolli iseloomustades: „Ta on nagu väepealik või isevalitseja seal ülal stuudiopuldi taga, ümber uusimad asjad ning suure valjuhääldi must aupaiste. Ta võtab mikrofoni, liigutab nuppe, teeb nalja, sosistab sulle kõrva, räägib jämedusi ja paneb peale uue plaadi, pasundab, madaldab häält, lülitub ise välja ning sõimab läbi oma abilise Rexi, sülitab lõdvalt kõigele: „Oksele ajab!“ – ning hakkab taas voolava kergusega leierdama oma kinnimakstud „ajuvaba šokolaadi“... “
Kõiki poleemikas osalenud artikleid sõrmeotste kauguselt internetist ei leia, kuid saagu need, mis kättesaadavad, siin viidatud:
Hans Luige arvustus Sirbis ja Vasaras 24. detsembril 1982 (lk 10-11)Paul Pii rolliportree Sirbis ja Vasaras 21. oktoobril 1983 (lk 10)
Mihkel Muti arvustus „Diskori kättemaks“ ajakirjas Teater Muusika Kino nr 6 1983 (lk 57-61)
Lavastuse salvestuse leiab aga Rahvusringhäälingu arhiivilehelt.
„Superdiskorit“ mängiti kokku 56 etendust ja seda käis vaatamas 29948 inimest.
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
1999 näitlejanna Helle Kuninga benefissina ja tähistamaks tema 50. sünnipäeva esietendub teatri ärklisaalis Rootsi kirjaniku Kristina Lugni näidend „Öö on mu õitseaeg“. Helle Kuninga partneriks selles juubelilavastuses on Siina Üksküla, näidendi seab lavale Raivo Trass ning kujundab Andrus Jõhvik.
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)