Usutlus „Dip“ lavastaja Toomas Saareperaga
28. jaanuaril Küünis esietenduv uuslavastus „Dip“ on lavastaja Toomas Saarepera esimene töö Endlas. Küsisime lavastajalt, millest lavastus räägib ja kuidas lavastusprotsess on sujunud.
Küsimustele vastab Toomas Saarepera:
See on Sinu esimene lavastus Endla Teatris, millise tundega autorilavastust looma asusid ja kui palju erineb lavastuse ettevalmistusprotsess Sinu varasematest töödest?
Elus on kindlasti üks põnevamaid tegevusi vastuste otsimine. Sama lugu on teatriga. Prooviprotsessi käigus otsime vastuseid küsimustele, kuidas paremini olulisi küsimusi publikuni toimetada moel, mis oleks muuhulgas ka põnev. Ja seni on mul proovides olnud põnev, mis eristabki eelmistest lavastustest, sest mitu korda ei saa üks ja sama asi põnev olla. Selline protsess iseenesest ongi väljakutse - ajada oma asja edasi sealt, kus eelmine kord pooleli jäi, aga selliselt, et erutus säiliks. Kuna eelistan kogemust teooriale selle igas tähenduses, mitte ainult teatris ja lavastajana, siis iseenda kohta saan teada midagi uut lausa igas proovis.
Millele Sinu autorilavastus „Dip“ tähelepanu püüab juhtida?
Loodan väga, et maailmas järjest kasvav hullumaja on inimeste tähelepanu juba sel määral äratanud, et ma ei pea seda hakkama kirjeldama. Eeldan, et see kirjeldus on juba olemas. Minul on vajadus küsida, et mis, kes, kus ja miks? Mis siis ikkagi reaalselt eksisteerib? See on üks nendest küsimustest, mida saab igaüks endalt küsida. Või teistelt. Sellega peame me elama... Nii näib elu olevat.
Milline on olnud senine koostöö näitlejatega? Millised on sinu ootused näitlejatele seda lavastust lavale tuues?
Näitlejatega on koostöö suurepärane. Nendega, kellega varem pole koostööd teinud, olen rõõmuga avastanud, et enamus proovides jutuks tulnud etendusega seotud raamatuid, filme jne on meile kõigile tuttavad, mis hoiab lausa massiliselt aega kokku etenduse konteksti teemal arutamiste arvelt. Samuti on juba näha, et see lugu hakkab mängimise käigus ja ümbritseva maailma muutudes heas mõttes oma elu elama, kuivõrd ükski autorikaitse reegel säärast tegevust ei piira. Tekst on küll olemas, aga piirangud puuduvad. Muusika ja helid loob meie piisavalt hull helilooja enamuses kohapeal ja see vaid toetab näitlejate mängu siin ja praegu. Ilma jutumärkideta.
See on Sinu esimene lavastus Endla Teatris, millise tundega autorilavastust looma asusid ja kui palju erineb lavastuse ettevalmistusprotsess Sinu varasematest töödest?
Elus on kindlasti üks põnevamaid tegevusi vastuste otsimine. Sama lugu on teatriga. Prooviprotsessi käigus otsime vastuseid küsimustele, kuidas paremini olulisi küsimusi publikuni toimetada moel, mis oleks muuhulgas ka põnev. Ja seni on mul proovides olnud põnev, mis eristabki eelmistest lavastustest, sest mitu korda ei saa üks ja sama asi põnev olla. Selline protsess iseenesest ongi väljakutse - ajada oma asja edasi sealt, kus eelmine kord pooleli jäi, aga selliselt, et erutus säiliks. Kuna eelistan kogemust teooriale selle igas tähenduses, mitte ainult teatris ja lavastajana, siis iseenda kohta saan teada midagi uut lausa igas proovis.
Millele Sinu autorilavastus „Dip“ tähelepanu püüab juhtida?
Loodan väga, et maailmas järjest kasvav hullumaja on inimeste tähelepanu juba sel määral äratanud, et ma ei pea seda hakkama kirjeldama. Eeldan, et see kirjeldus on juba olemas. Minul on vajadus küsida, et mis, kes, kus ja miks? Mis siis ikkagi reaalselt eksisteerib? See on üks nendest küsimustest, mida saab igaüks endalt küsida. Või teistelt. Sellega peame me elama... Nii näib elu olevat.
Milline on olnud senine koostöö näitlejatega? Millised on sinu ootused näitlejatele seda lavastust lavale tuues?
Näitlejatega on koostöö suurepärane. Nendega, kellega varem pole koostööd teinud, olen rõõmuga avastanud, et enamus proovides jutuks tulnud etendusega seotud raamatuid, filme jne on meile kõigile tuttavad, mis hoiab lausa massiliselt aega kokku etenduse konteksti teemal arutamiste arvelt. Samuti on juba näha, et see lugu hakkab mängimise käigus ja ümbritseva maailma muutudes heas mõttes oma elu elama, kuivõrd ükski autorikaitse reegel säärast tegevust ei piira. Tekst on küll olemas, aga piirangud puuduvad. Muusika ja helid loob meie piisavalt hull helilooja enamuses kohapeal ja see vaid toetab näitlejate mängu siin ja praegu. Ilma jutumärkideta.