Lavastaja Enn Keerd: „Minu jaoks räägib see näidend eelkõige sellest, kui ehmatavalt hoolimatult me vahel oma eluga ümber käime, suutmata uhkusest ja valehäbist tingituna enda eksimusi tunnistada ja valeks osutunud arusaamadest loobuda, riskides seeläbi rikkuda nii enda, kui lähedaste inimeste elu.

Köidab eelkõige näidendi teema ja tema sisemine rütm, mida ma kirjeldaksin kui kulgemist. Meie ees hargnevad lahti kahe kunagi väga lähedase inimese elud, keda saatus üle pikkade aastate jälle kokku viib. Selle ootamatu kohtumise käigus otsitakse vastuseid paljudele minevikus painama jäänud küsimustele, mis peaksid valgust heitma segastel põhjustel toimunud lahkumineku tagamaadele. Vägagi valusatel teemadel räägitakse aga liigselt emotsioneerimata, abilisteks sageli huumor ja eneseiroonia. Selle loo rääkimine ei eelda plahvatuslikke tundepuhanguid ning mängulaad on pigem delikaatselt vaoshoitud. Lisaks on autor läbi tegelaste vahetu suhtlemise publikuga loonud lava ja saali vahel väga intiimse, usaldusliku õhkkonna.

Selle loo sõnum on minu jaoks üheselt selge ja lihtne. Kui ahvatlev ka ei tunduks elamine mingeid vaimseid ja moraalseid õpetusi ja eeskujusid järgides, tuleb alati ja kõiges usaldada eelkõige oma südame häält.

Suurimaks väljakutseks on selle näiliselt lihtsa, kuid siiski üsna komplitseeritud materjali paremaks avamiseks õigete mänguvahendite leidmine, et ei läheks kaduma emotsionaalne nüansirikkus, ega saaks rikutud ka selle loo habras, karge struktuur.“