Hiljuti toimunud töövarjunädalal käis Endla Teatris turundusjuhi töövarjuks Paikuse koolis 3. klassis õppiv Luna Hansson, kes muuhulgas intervjueeris proovisaalis lavastaja Ingomar Vihmarit.

Millisesse maailma satub teatrivaataja, kui ta tuleb „15 meetrit vasakule” lavastust vaatama?  

Ingomar: „Tegevus toimub Soomes ja Saksamaal. Vaataja satub ehk natuke ajas tagasi – umbes 1985. aastasse. Aga ma arvan, et need asjad, mis sellel ajal olid olulised, on ka praegu olulised, et väga palju muutunud ei ole. Seepärast arvan, et ta võib sattuda ka tänasesse aega. See on ühe müügimehe lugu, kes on müünud veevärgitorusid, aga siis ta satub suhteliselt kogemata raamatuid müüma Saksamaale. Soome kirjaniku saksa keelde tõlgitud raamatuid, mida on päris raske müüa."
 
Kuidas sina lavastajana autori loominguga ümber käid? Kas tuntud Soome kirjaniku Antti Tuuri loodud jutustus saab sinu kui lavastaja tõlgendusi ja seeläbi originaalmaterjali muudatusi olulisel määral juurde või püsite trupiga võrdlemisi algse materjali juures?  

Ingomar: „Selle tüki puhul ma arvan, et ma ikkagi püüan võimalikult täpselt anda edasi seda, mida autor on tahtnud. Ilma eriliste liialdusteta. Arvan, et see materjal on nii tugev ja nii mänguline, et seal ei ole vaja ise väga palju lisada. Tuleb leida lihtsalt see, mis seal tegelikult peidus on ja see on võib-olla isegi raskem, kui mõelda mingisuguseid nippe sinna välja. Nii et see saab olema suhteliselt autoritruu lavastus. Antti Tuuri on niivõrd originaalne ja hea autor. Eestis teda keegi peale minu lavastanud ei ole, aga mulle ta tohutult meeldib ja ma arvan, et minu ülesanne on jagada oma vaimustust selle kirjaniku suhtes, kes kirjutab nii nagu ei keegi teine. Ma ei ole teist sellist kirjalikku kunagi lugenud kui Antti Tuuri. Seal on väga eluline ja väga tihe ja täpne ja pingestatud dialoog.“   

Kas selles lavastuses rolle mängivatele näitlejatele on need tüpaažid pigem väljakutsuvad või lihtsad mängida?  

Ingomar: „Mingis mõttes nad ikkagi kattuvad nende näitlejate tüpaažidega ka, aga ega nad tegelikult ei mängigi mingi kindlat tüüpi, vaid pigem otsivad enda seest seda rolli. Arvan, et mingi tüübi mängimine on laval suhteliselt üheplaaniline. Näitlejad pigem otsivad selle inimese enda seest üles ja eks see on alguses võib-olla keeruline selliselt süvitsi minna, kuid hiljem, kui neid aidata ja juhendada, siis õnnestub see hästi.  

Milline peab olema näitlejatöö, et see publikut kõnetaks?   

Ingomar: „Et see kõnetaks publikut, siis peab näitleja olema võimalikult aus. Ta ei tohi teeselda. Nii palju, kui võimalik, peab ta leidma iseendaga kontakti ja kohal olema. Nagu see lugu juhtuks siin ja praegu – ta peab sellesse hetke tulema ja olema selles hetkes ja tegutsema vastavalt sellele situatsioonile. Ja kui see õnnestub, siis ma arvan, et publik on kaasas ja elab sellele peategelasele ja teistele tegelastele samuti kaasa. Siis on seda huvitav ja põnev jälgida.“    

Millised publikupoolsed reaktsioonid sind lavastajana kordaminekut kogema panevad?  

Ingomar: „Kuna ma üsna palju vaatan oma lavastusi, siis eks ma tajun seda saali ja näitlejate vahelist keemiat küll ja kui publik ning näitlejad laval hingavad ühes samas rütmis, siis tegelikult ega seal ei olegi vaja midagi erilist, sellest saab kohe aru. Kuid publik on erinev ja näitlejatel on erinevad päevad, nii et seal võib teinekord tekkida ka mingisugune dissonants, aga seda juhtub ikkagi harva. Võib-olla esimeste etenduste puhul, kui näitlejad ei ole veel nii vabad oma mängimises ja pabistatakse. Või esietendusel, kui ollakse ettevaatlikumad.  Aga publiku poolt lähevad kõik reaktsioonid korda ja mõjutavad – naer isegi ei ole kõige olulisem. Oluline on see, et publik on kaasas.“  

Kuidas sina end lavastaja rollis nö värskena hoiad? Kui palju tunned seda survet või kas üldse, et on vaja pidevalt millegi uuega üllatada?  

Ingomar: „Ei üllatada ei ole vaja, lihtsalt enda jaoks on vaja asi põnev hoida. See ei ole nüüd päris selline tükk, kus ma nii väga midagi nagu kardinaalselt muudan, aga aeg-ajalt tuleb tahtmine uurida hoopis teistmoodi teatri tegemist ja proovida midagi uut, aga see on siis enda jaoks. Ja kui see on minu jaoks põnev, siis kindlasti on olemas ka publik, kellele see on samuti huvitav.“