Kuidas juhtus, et sa otsustasid lavastada Jean Cocteu „Inimese häält“ ja miks just Ene Rämmeldiga?

Aastate jooksul on meil Enega olnud mitmeid plaane, aga alati on midagi vahele tulnud. Viimatine vaat et juba täiesti kindel koostöö jäi katki teise peategelase ootamatu surma tõttu. Aga kunagi tuli jutu sees välja, et „Inimese häält” tahtis ta juba kolmkümmend aastat tagasi mängida. Jätsin selle meelde.

Miks just see materjal?

Mulle meeldib „Inimese hääle” idee. Lugu on lihtne ja reaalne. Tõingi selle reaalaega. Kõik toimub siin ja praegu. Kaks aastat tagasi oli mul kindel plaan tuua see lavale Jeruusalemmas. Ooperina. Jutt on siis Francis Poulenc’i lühiooperist „Inimese hääl” Jean Cocteau näidendi põhjal. Sealne solist, kellele ma oma ideest rääkisin, vaatas mind paar sekundit imelikult, siis puhkes naerma ja andis nõusoleku. Tänaseks on päris mitu põhjust, miks „Inimese hääl” Jeruusalemmas lähiajal välja ei tule, aga Pärnus tuleb.

Lavastuse žanrimääratluseks on „valetamise meistriklass” – miks?

Silmakirjalikkus ja valetamine, igasugused udujutud on alati minu teemad olnud. Päriselt või mängult, selles on küsimus. Mida uskuda ja mida mitte ja miks? Kuidas vahet teha? Maailm ja inimeste vahelised suhted kubisevad valedest. Vale on tihti parem ja helgem kui tõde. Aga valed võivad olla ka kohutavad, tõeliselt jubedad ja vastikud. Valemängijatest ma üldse ei räägigi. Mängult või päriselt – see on küsimus, mida olen tüütuseni esitanud, teen seda ikka ja jälle. Ka selle lavalooga.

Kas (ja kui, siis kuidas) on selle lavastuse prooviprotsess erinenud teistest su lavastuste protsessidest?

Tegelikult ei ole, minu jaoks pole erilist vahet, kas arutada asju siinsamas silmast silma või ekraanil. Internetis. Jaanuari alguses tegime Pariisis esimesed proovid. Seal märkisime piirid maha ja otsustasime, kus on mets ja kus on meri.