Intervjuu „Mäeküla piimamees“ lavastajaga
28. oktoobril esietendub Suures saalis valusalt koomiline draama „Mäeküla piimamees“, mis on Andrus Kivirähki julge tõlgendus Vilde samanimelisest romaanist ja mille lavastab Aare Toikka (VAT Teater). Küsisime lavastajalt, miks ta on otsustanud selle materjali lavastada ja seda just Endlas teha.
Eduard Vilde „Mäeküla piimamees“ ilmus 1916. aastal. Mis teeb sellest nii ajatu loo, et see praegugi vaatajateni tuua?
AARE: Mu esmane vastus on – ajastuülesed lood on mind alati paelunud. Vilde tegelaskujud, kes tegutsevad 19. sajandi 90ndatel aastatel on ära tuntavad tänagi, aeg pole Vilde lugu rappinud. Andrus Kivirähk on andnud loole värske hingamise ja intriig on paeluv. Kuigi loo tegelastel on võimalus oma saatust vaba valikuga mõjutada, hakkavad loo käigus mängima mitmed juhuste kokkulangemised ja isikuomadustelgi pole vähetähtis roll. Kirjutab ju Vilde ise, et kuigi loo põhiprobleem on sotsiaalne, täidab tema kirjanikuna endale seatud psühholoogilist ülesannet. Loo lõpplahendus aga näitab, kuidas tegelased, kes tahtsid enda meelest parimat, tegid kõik eelarve valesti. Tuttav lugu.
Mille poolest erineb Andrus Kivirähki näidend Eduard Vilde romaanist?
AARE: Andrus Kivirähk tõhusa draamadoktorina on võimendanud patsient Vilde eluvõimekust ja lõiganud ülearuse taaga välja, pannud loo mõjusalt haakima inimlike allhoovustega aastal 2023. Kivirähki näidend on wellmade play, millele Vilde romaan on olnud inspiratsiooniallikaks. Samas on dramatiseering autoritruu, sest kui lugeda romaani (mille keel vajaks täna ümberkirjutust), siis on tajutav autori armastav, kuid tegelasi ka kummastusega jälgiv kõrvalpilk. Näiteks Leida Laiuse filmis (milles Tõnu Prillupi osa mängis Jüri Järvet) on huumorit vähe, kuid nali ja kurvastus sisalduvad teineteises.
Miks otsustasid selle materjali just Endlas lavastada?
AARE: Kui tegime koos Kivirähkiga Tammsaare lugu „Elu ja armastus“, siis esietendusel vist kõnelesime, et mis järgmiseks Endlas teha. Nii see läks, kuigi vahepeal oli koroona ja tekkis viivis. Mina olen lavastanud kunagi ühe loo Vilde eluloost, Mart Kivastik kirjutas ja mängisime Viinistul, aasta oli 2010. Siis uurisin ja puurisin Vildet ning „Mäeküla piimamees“ on ju eesti romaanikunstis tase omaette. Suurepärane lugu, lihtne ja võimas. Aga kui vastata sellele, et miks just Pärnus, siis esiteks olen ma Pärnu poiss ja mul on tore oma lapsepõlvelinna teatris tööd teha ja teiseks andis Ingomar mulle üsna ideaalse trupi selle loo jaoks.
Mis Sinu jaoks on selle loo sõnum või millele sooviksid vaatajate tähelepanu juhtida?
AARE: Enesepettusel on piirid.
(Foto Endla Teater, fotol Aare Toikka)