Millest uuslavastus „Merrevaade” räägib, miks see materjal sind kõnetas?

Märt Pius: Kuna ma olen ametilt peaasjalikult näitleja ja lavastamine on ka selline põnev asi, mida ma veel liiga palju teinud ei ole, siis ma aeg-ajalt ikka loen näitemänge, et leida materjale – peamiselt selliseid, kus saaks ise osaleda, ise mängida. Aga enamjaolt satuvad ette ikkagi sellised tekstid, kus huvitavana tunduvaid endavanuseid rolle ei ole. Ja „Merrevaade” oli üks nendest – leidsin ta, lugesin teda ja mind kuidagi väga kõnetas selle tegelastepaari pika armastuse teekond ja see, kuhu nad lõpuks välja on jõudnud. Ma lugesin seda näidendit kordi ja kordi, selles oli midagi, mis panin teda uuesti ja uuesti lugema. Tekkis mingi uudishimu, tahe seda materjali rohkem lahti harutada ja enda jaoks veel veel elusamaks tuua. Ja ainuke viis ta nii-öelda päris elusaks tuua oligi leida head näitlejad ja teater, kus seda teha ja siis anda talle lavaline vorm.

Kuidas lavastusprotsess on sujunud, kas ja millised väljakutsed selle juures on olnud?

Märt Pius: Lavastusprotsess on minu meelest väga toredasti sujunud, natuke isegi hirmutavalt toredasti –lavatagune elu on tore ja lavapealne elu on tore, kõik on tore. Näitlejad on väga head, väga tööaldis ja tundub, et materjal meeldib neile väga ja mina vist ei tundu ka liiga ebasümpaatne. Nii et selles mõttes meil klapib kenasti. Mulle meeldib, kui proov on töine ja samas mänguline, kui kõik on üksteise suhtes lugupidavad ja kui otsingulisus on igas proovis olemas, sest nii kui see ära kaob, siis tuleb proovile lõpp ka. Sest ega kellaajast kellaaega pole mõtet proovis tiksuda – mõnikord on vaja asjad kuidagi läbi seedida ja tihtipeale järgmises proovis on nad juba lihtsalt intuitiivselt kraad paremas kohas, kui olid eelmises proovis. Mingis mõttes on lavastuse proovid nagu tantsusammude õppimine – esimesel päeval on selline tunne, et mõlemad jalad on vasakud jalad, järgmisel päeval juba avastad, et oo, näe, üks on ikka parem jalg ka ja kolmandal päeval avastad juba, et need sammud on tegelikult juba täitsa mingile tasemele selgeks õpitud. Ja siis saab sealt edasi uurida, et kuhu veel on võimalik nende sammudega minna või kui filigraanseks mingisugused asjad on võimalik lihvida.

Milline on selle loo sõnum, mida „Merrevaade“ publikule võiks anda? Või millele soovid publiku tähelepanu juhtida...

Märt Pius: Loo sõnum ... Niimoodi naljaga pooleks – kuna selles materjalis on niisugune tore väike asi peidus, millest praegu mu vastust lugedes ilmselt keegi aru ei saa – aga naljaga pooleks võib ütelda, et me saame teada, mis hakkab juhtuma ühe mererannas päikese käes aega veetva keskeast vanema abielupaariga siis, kui nad on ära söönud võib-olla halvaks läinud maksapasteedivõileivad. See on selline naljaga pooleks vastus. Tõsisemalt rääkides on see aga minu meelest ürgselt universaalne lugu mehe ja naise armastusest, nende suhtest, kahe inimese erinevusest, koos vanaks kasvamisest, lugupidamisest üksteise vastu. Ja mingisugustest peegeldustest ja virvendustest, mida me kohtame selles materjalis ja lavastuses läbi muude tegelaste. Liiga palju ei taha reeta, aga see on selline põnev, absurdne, maagiline, naljakas, tõsine, natuke kurb ja fantastiline lugu.