Lavastaja sõnul võlus „Mullingari kandis“ oma kummalise poeesia ning inimsaatuste salapäraste ja keeruliste käikudega. Näitemäng kinnitab armastuse kõikehõlmavat jõudu. Pauluse sõnadega Korintlastele... „Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik.“ Kahe inimese kokkusaamine läbi armastuse, kõikide takistuste ja vastuseisude kiuste, on selle loo läbiv teema. Naispeategelase jäägitu ja tingimusteta armastus kinnitab usku, et selle läbi on elus kõik võimalik.

Lavastuses mängivad Jaan Rekkor, Carmen Mikiver, Sten Karpov ja Karin Tammaru.

Lavastuse kunstnik Kristiina Põllu, on töötanud aastaid tagasi Endla peakunstnikuna. Uurisime, mis tunne on taas Endlas tööd teha ja kuidas valmib lavastuse kunstiline lahendus.

Olid pikalt Endla peakunstnik, mis tunne on taas Endla meeskonnaga töötada?
Kristiina Põllu: Veidi vara on seda öelda, sest tööprotsess pole veel päris hoogu sisse saanud. Eks ikka on meeldiv siin olla üle pika aja. Võrreldes teiste teatritega, kus olen vahepeal töötanud, on siin tempo hästi rahulik. See võib vahepeal isegi häirida, kui vaadata nt ajakasutust ja optimaalsust tegutsemisel, ent samas on inimesed ise siin tänu sellele vähem stressis minu meelest. Siin on inimlikumat, rahulikumat ellusuhtumist rohkem kui enamuses teistes Eesti teatrites.

Millist väljakutset pakub „Mullingari kandis“ lavastuskujunduse tegemine kunstnikule?
Kristiina Põllu: Olen viimastel aastatel vältinud, kui vähegi võimalik, igasugust olmelist realismi, liikunud tühja lava suunas, ning ka kostüümid on pigem ambivalentsed või veidrad või üldistatud. Pigem nagu moekollektsioon kui tavalised riided. Paljus tuleneb see minu koostööst Ivariga, oleme leidnud siin ühise keele, kuidas läbi teatud nihestatuse või ka läbi puhta esteetika laval mõjuda. „Mullingaris kandis“ on mul ülesanne mahutada väikesesse lavaruumi päris palju olustikku nii, et jääks alles ka kujundlik mõõde selle kõige kohal.

Mis teeb selle töö põnevaks, huvitavaks, millele soovid publiku tähelepanu juhtida?
Kristiina Põllu: Iiri lood on tüüpiliselt traagilise lõpuga ja läbivalt rusuva tundetooniga. See Iiri lugu aga on üllatav nii oma kulgemise, dialoogi mõnusa mahlakuse kui ka lõpplahenduse poolest, mis pole üldse vastav Iiri stereotüübile Eesti teatris. Inimene on hämmastav olend selles mõttes, kui kannatlik ja kui kohanemisvõimeline ta võib olla; ning samas, kui mõttetu võib olla selline kannatlikkus ja kohanemisvõime, kui see on põhjustatud näiteks selliste emotsioonide poolt nagu häbelikkus, kahtlemine endas, kahtlemine teistes, enda vajaduste allasurumine jne. Seda näidendit poleks olemaski, kui tegelased ei vaevleks niisuguste kannatuste küüsis. Terve eluaeg võib mööduda, ilma et elu-olu muutuks, üksnes selliste komplekside tõttu... Kõrvalt võid ju muigega teiste piinlemist pealt vaadata, aga iseenda komplekse on teatavasti kõige keerulisem märgata, need on nii omaks tehtud, omaks ja normaalseks elu osaks saanud, isegi kõige veidramad neist...

Kust leiad oma tööde jaoks inspiratsiooni?
Kristiina Põllu: Mul on üks elumuutev hobi. Olen nimelt Babaji kriya-jooga ja Eestis väljaarendatud Practical Consciousness meetodi praktik. Siin räägitakse muu hulgas teadvuse seitsmest omadusest. Nende seas on täiesti tavalised omadused, mida kõik inimesed kogu aeg kasutavad – märkamine, eristamine, süvenemine ja arusaamine; aga ka kolm veidi erilisemat omadust, milleks on taipamine, intuitsioon ja inspiratsioon. Selle meetodi järgi ei ole taipamine, intuitsioon ja inspriratsioon meid juhuslikult tabavad välgatused, vaid täiesti arendatavad ja teadlikult kasutatavad. Kriya-joogas on spetsiaalsed tehnikad, mille abil saab "vaadata", luua seoseid ja tekitada nii taipamist, intuitsiooni kui ka inspiratsiooni. Põhimõtteliselt ei ole vahet, mida sel viisil vaadata ja luua. See võib olla näiteks retsept, tekst mingil teemal, ruumikujundus, koolituse ülesehitus, lavakujundus, kostüümid või midagi muud. Mind on need meetodid aidanud välja vahepealsest „august“, kui ei tahtnud teatritegemisest kuuldagi ning ideed olidki n-ö otsa saanud.