Milline on sinu nägemus Ibseni "Nukumajast" ja kas/kuidas see erineb traditsioonilistest tõlgendustest? 

Laura Jaanhold: Traditsioonilist tõlgendust on selle materjali puhul ehk keeruline näha kuna tegu on igas ajas väga erinevaid tõlgendusi võimaldava teosega. Ka omas ajas kirjutati ja sunniti Ibsenit kirjutama näidendile alternatiivseid lõppe, läbi aastate on ilmunud väga palju "Nukumajast" tõukuvaid edasiarendusi - mulle tundub, et juba see üksi annab mingi tunnetuse teksti väärtusest. Miski selles jääb kaasa käima, tõmbab inimesi ikka ja jälle nende probleemidega tegelema. Räägitud on feminismist, aga minu arvates ei juhi see
tegelikult mitte feminismi vaid pigem vaimse vägivalla teemade juurde. See on see, millega Ibsen on
tegelenud, mis on selle üdi ja mis püsib olulisena, ükskõik mis ajahetkel seda materjali teha võetakse. Kui nii mõelda, ei oma enam tähtsust, mis soost on vaimse vägivalla osapooled, valus on see, millisesse seisu saab üks inimolend teise viia ja seda vaid sõnadega. 

Milliseid teemasid soovid selle lavastusega eriti esile tuua ja miks on need tänapäeval aktuaalsed? Kuidas peaksid lavale toodavad teemad tänapäeva inimesi kõnetama?

Laura Jaanhold: Kuidas suhestub tänapäevaga? Ma küsiks, et kuidas ei suhestu? Tekst on täis hämmastavalt läbinägelikke tähelepanekuid inimloomuse kohta, selle kohta, mis võim on sõnadel, ka pealtnäha leebetel. Laenuvõtmine on aja jooksul muutunud, aga mulle tundub, et seegi on aktuaalne tänases kiirlaenude käes heitlevas maailmas. Samuti tundub, et oleme ühiskonnana muutunud ehk väikekodanlikumaks, need olud, milles Nora elab - ta on lastega kodus, majapidamises on lapsehoidja ja teenija, ollakse heal järjel - pole meie jaoks enam võõrad. Tihti tundub, et pahed hulguvad ainult vaesusega käsikäes, aga siin näeme, kuidas pealtnäha väga ilusas ja hubases kodus toimub midagi õõvastavat.

Mis on olnud sinu jaoks lavastuse loomise juures kõige suurem väljakutse?
Laura Jaanhold: Kuidas sobitada töövoogu ja perfektsionismi paratamatustega.

Illimar Vihmar ütleb, et on lavakujunduse loomisel võtnud aluseks mugavuse ja hubaselt pehme tunde edasiandmise, sidudes lavakujunduse tegelaste tekstis korduvalt esinevate tõdemustega oma kodu mugavusest. Kuid need mugavus ja hubasus on vaid pinnapealsed efektid, mis loo arenedes isegi häirivalt mõjuda võivad.
Lavakujunduse algne visioon on kunstniku sõnul protsessi jooksul muutunud täpsemaks ja saanud juurde visuaalseid detaile, mis loo narratiivi toetavad. Illimari sõnul on ta lavakujunduses lähtunud märksõnadest "Panoptikum", "metronoom", "kuusk", "pehmus“, ning samuti kunstnik Vilhelm Hammershøi ja L'Inconnue de la Seine ("Seine'i tundmatu"), mis kõik on mänginud olulist rolli, et luua emotsionaalselt puudutav ja tähendusrikas lavalahendus.
Lavastuse kunstilise terviku loomisel on siiski ülioluline sujuv ning üksteise töist panust väärtustav koostöö lavastaja Laura Jaanholdi, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, valguskunstnik Karmen Tellisaare, muusikalise kujundaja Feliks Kütti ja kõigi teiste meeskonnaliikmete vahel, mis on aidanud valmis saada selle loo jutustamist võimaldav terviklik lahendus.

Fotodel Laura Jaanhold ja Illimar Vihmar, fotograaf Priit Loog
Fotod proovist Kalev Lilleorg