Intervjuu "Rocco ja tema vennad" helilooja Robi Salumetsaga
15.märtsil esietendunud suurlavastusele "Rocco ja tema vennad" on helipildi loonud noor muusik ja helilooja Robi Salumets. Uurisime Robilt, kuidas läks nii, et ta esmakordselt teatrile muusikat looma sattus.
- Kuidas sattusid lavastusele „Rocco ja tema vennad“ muusikat looma?
2023. aasta septembri lõpupoole ühel päikselisel päeval helistas mulle Kaili ja ütles, et tulemas on itaaliateemaline lavastus, kuhu ta sooviks jazzilikku ja filmilikku muusikat - kas ma oleksin nõus kirjutama muusika? Mina, kellel polnud mingit aimu, millest tükk üldse räägib ja ma polnud ka varem teatrile muusikat kirjutanud, ütlesin Kailile kohe, et olen käsi ja teeme ära. Kui kõne lõppes, jõudis mulle kõik alles päriselt kohale, istusin pingile ja mõtlesin: "Mida ma just tegin? Kas ma saan hakkama? Peab vist saama!" Nädal hiljem sain tekstiraamatu ja armusin sellesse teosesse täielikult.
- Milliseks kujunes koostööprotsess lavastaja Kaili Viidasega?
Helistasin Kailile tagasi ja ütlesin lõplikult: "Jah, olen kindel - teeme ära!" Me tegime Kailiga paar korda video chat'i ning ta rääkis, mis asjad on selles tekstis/tükis peidus, mida ta tahab laval kindlasti välja tuua ning mida võiks muusika toetada. Mingil hetkel hakkasin saatma Kailile muusika juppe, mis oli kõige hirmsam osa üldse - kas talle meeldib? Kui ei meeldi, mis siis saab? Siis ma ei saagi ju hakkama? Aga kõik juba loodavad minu peale?
Kui Kaili oli mu saadetu ära kuulanud, siis noogutas ta ning palus mul jätkata samas vaimus. Ta tundus olevat väga rahul. See oli nii hea tunne, sellest rääkides läheb siiani süda soojaks!
Kui teatrimajas toimusid proovid, hakkasin ma vaikselt kõlaritest laskma Kailile oma muusikalisi ideid. Kui ta noogutas, siis see sobis. Kui ta ütles, et ei toimi, tegin kodus midagi uut ja mängisin järgmises proovis ette. Oli ka aeg, kus ma oma väikse klaveri ja arvuti vedasin saali ja koha peal kirjutasin ning salvestasin.
- Kuidas võiks või peaks loodud muusika vaatajaid saalis mõjutama?
Loodud
muusika võiks publiku viia õigesse ajastusse, riiki ja meeleolusse, aga seda
märkamatult. Mõned stseenid muidugi vajavad rohkem seda, et muusika sisse või
välja juhataks, kuid üldiselt toimetab see inimese alateadvuses.
- Millised on Sinu varasemad kokkupuuted Itaalia muusikaga?
Ma ise
armastan tohutult Itaaliat - kultuur, muusika, toit, kunst, arhitektuur. Sealne
muusika töötab nii hästi, tuleb südamest ja jääb kummitama päevadeks. Mängin
ise klaveril Itaalia filmimuusikat ja tuntumaid palasid ooperitest. Itaalia jazz on alati olnud üks minu lemmikuid.
- Mis Sind selle lavastuse puhul ennast enim puudutab?
Inimestel
on raske leida lootust ja positiivsust. Kui miski läheb halvasti, jääme me
sellesse kinni. Selles tükis on aga jube hästi näha, kuidas ka kõige süngemal
ajal saab (ja tuleb) leida see lootus ja rõõm. See õpetab ja ühtlasi puudutab
mind selle lavastuse juures kõige rohkem.