Endla Teatri dramaturg Ott Kilusk vestles lavastaja Tiit Palu ja näitleja Piret Laurimaaga "Üle noatera" lavale toomise teemadel. Thornton Wilderi näidend, mis on kirjutatud 1942. aastal, peegeldab inimkonna jõudu ja püsivust.

Vestlus lavastaja Tiit Paluga:

Kui meie teatrikülastaja kuuleb Thornton Wilderi nime, siis meenub talle muidugi näidend „Meie linnake“, mida siin-seal kena publikumenuga mängitud. Ja teatrivaatajate mälus istub see lugu kui sentimentaalne, nostalgiline ja romantiline kogukonnalugu.

„Üle noatera“ on sootuks teistmoodi näidend. Seda nii ülesehituselt, sisult kui tõlgendusvõimaluste poolest.

Millisesse žanrisse selle näidendi paigutaksid ja milliste sõnadega selle mitte just traditsioonilist ülesehitust kirjeldaksid?

Wilder on ameerika kirjanduse klassik ja žanrite uuendaja, seda nii teatris kui proosas. Eesti keeles on temalt ilmunud ka mõned romaanid. Näidend on kirjutatud 1942. aastal, kui USA oli just sõtta astunud. Nii on näidendi teemadeks maailma hukk ja uuesti ülesehitamine. Wilderile ei piisanud traditsioonilise teatri vahenditest, seepärast on näidendis elemente, mis mõjuvad julgelt ja moodsalt ka tänapäeval. Näidendi tegelasteks on näitlejad, kes mängivad tegelasi näidendis, kuid aegajalt ka kommenteerivad oma era- ja rollielu. Tunda on Shakespeare´i , Pirandello ja Brechti vaimu. Wilder oli intellektuaal ja humanist, ta uskus sellesse, et inimkond suudab end kokku võtta ja edasi minna. Mina usun ka! Näidendis ja lavastuses on olemas kõik žanrid, lihtsuse huvides oleme selle nimetanud komöödiaks.

 Peale selle, et lavastad teiste autorite tekste, oled tuntud ka kui kirjanik, kes oma tekste ise lavale paneb. Võibolla on see ametisaladus, aga küsin ikkagi, kuidas leiavad erinevad materjalid tee sinu töölauale?

Teatris me jutustame lugusid, millel heal juhul ka mingi mõte sees on. Sellest mõttest saabki kõik alguse: on mingi ruum, midagi on õhus, mingid inimesed ajavad igaüks oma asja. Olen kirjutanud endale selgemaks oma vanemate elusid ja pääsenud nii ka endale lähemale. Eriti huvitavad on mulle olnud dokumentide ja elulugudega tegelemine, sellest on sündinud näiteks „Klarissa kirjad“, mis oli Pärnu Suveteatri avalavastus ning on kuuldemänguna praegugi kättesaadav. Kuressaare teater mängib praegu minu „Unistust“, milles elustuvad omaaegsed näitlejad ja olukorrad. Kavandan ka praegu uut elulool põhinevat lavastust. Vanemuises mängiti veel hiljuti „Soomusrong nr 7“, milles sain öelda meie elu ja ideaalide kohta asju, mida tähtsaks pean.

 Thornton Wilder kirjutas näidendi „Üle noatera“ 1942 aastal, siis kui Euroopas möllas sõda. Usun, et autori mitmedki teemavalikud selles näidendis on sellest asjaolust tingitud.

Milline võiks olla selle loo kõnetus tänasesse päeva?

 Me oleme proovides neist asjust rääkinud. Andrus Vaarik ütles, et tema põlvkond on ainulaadne, sest on saanud elada oma elu sõjata. See on olnud ainulaadne pikk periood, sest mõne määratluse järgi ajalugu koosnebki peamiselt sõdadest. See pikem rahuaeg Euroopas pole sündinud ilma pingutusteta, milleks sundis maailmasõdade häving. Ma ei taha olla mingi näpuga näitaja või ajalehtede ümberjutustaja. Aga ütleme siis nii: me oleme piiri peal, ja mõnikord ei tea, kummale poole see asi nüüd siis kukub. Wilder jagab veendumust, et inimkonnal on see jõud ja tahtmine alustada ikka ja jälle otsast ja teha seda paremini kui eelmisel korral. Ei tohi väsida, peab leidma üles selle mõtte, milleks seda teha. Ja nii on kas või viimasel hetkel, üle noatera, võimalik päästa terved maailmad.

Oled olnud pikka aega peanäitejuht nii Endla- kui ka Vanemuise teatris. Kui neid kahte teatrit omavahel võrrelda, siis millised on peamised erinevused/sarnasused?

Tõepoolest, kahe teatri peale kokku 20 aastat kunstilise juhina. Teatris on kõige tähtsamad inimesed, majade ja lavade suurus on teisejärguline. Trupid muutuvad, aeg ja ruum meie ümber samuti, inimesi valdavad uued ideed, info liigub suurtes mastaapides. Kõik on pidevas muutuses, ja nii peabki olema, Endlas on praegu huvitav periood, Ingomar Vihmar on teinud julgeid otsuseid ja lavastusi, mis on teinud teatri omanäoliseks. See maja, kus olen kunagi töötanud, on mulle nii tuttavlik kui üllatusi pakkuv. Ütleme siis nii, et maja on sama koha peal, aga koht on teine.

 Usun, et Thornton Wilderi tekst on üsna unikaalne ja ajatu, kirjeldamaks inimese kohta ja seisundit maailmas. Milline on käesoleva maailma seisund sinu hinnangul? Kas meil on veel lootust?

Ma küll loodan. Ah, mis: ma olen selles kindel! Olgem ikka humanistid!

 Vestlus näitleja Piret Laurimaaga:

 Oled kunagi ühes usutluses öelnud, et sulle meeldib mängida räsitud tiivaga inimesi. Mida pead silmas räsitud tiivaga inimese all ja kas näidendis „Üle noatera“ proua Antrobuse roll pakub selleks piisavalt võimalusi?

Pidasin silmas ehk elukogemust. Armid kaunistavad inimest ja annavad sügavust. Mulle meeldivad saladusega inimesed ja rollid, on mida lahti muukida.

See tuleb vanusest või praegusest ajast, aga kui kunagi meeldis selline tumedam pool inimeses, siis nüüd otsin rollist rohkem rõõmu.

Proua Antrobust ei räsi miski. Tema on Naine, kes on väga tugevast tõust, räsimatu ja väsimatu. Selles tugevuses on oma saladus.

Kuna viimased aastad oled olnud Vanemuise trupi näitlejanna ja meil siin Endlas praegu kui külaline, saab seda küsida: kuidas ennast Endla näitlejatega koos proovis ja laval tunned?

Kõik on vana ja uus korraga.

Armsad inimesed, kes olid enne ja uued.

Proovisaal, kus sai proovitud ja proovitud.

Trepiastmed, mille kõrgus on ikka veel jalgades.

Võibolla on põhjus selles, et käes on sügis, aga filosofeerin elust ja olemisest, minemistest ja tulemistest.

Väga soe ja hea on siin. Tänutundega kulgen.

Olete lavastaja Tiiduga elukaaslased. Oled kunagi kaevanud, et Sulle tundus, nagu teeks Tiit Sulle proovis vähem märkusi, kui teistele. Kuidas sellega praegu on? Kas arutlete kodus käimas oleva protsessi ja rollilahenduse üle või kehtib endiselt reegel – tööd koju kaasa ei võta?

Olen õppinud küsima, kui on tunne, et vajan tagasisidet. Ega me liiga palju pole  koos lavastusi teinud, teadlikult anname teineteisele ruumi. Kodus vahel tahan tööst rääkida, aga pikka juttu ei ole.

Mulle on ikka väga tähtis ,et teater koju ei tuleks.

Kõiksugu marineerimised ja vintsklemised rolli loomisel, minule ei istu, pole selleks energiat. Otsin rõõmu ja tasakaalu.

Loen, kuulan muusikat ja vaikust

ja siis…

leiab mind ehitus või aianduspoodidest või tenniseväljakult, tegelen asjadega, mille tulemust saab mõõta ja käega katsuda.

Me elame aina keerulisemas maailmas, kus inimesed teevad üksteisele hirmsaid asju ja erinevad maailmalõpu stsenaariumid terendavad meedia kaudu iga päev meie silmade ees. Kas kaunid kunstid, eelkõige siis muidugi teater, suudavad inimkonna lõppude lõpuks sellest ummikust päästa?

Mina usun sellesse. Ilu päästab maailma.

“Iga hea ja suurepärane asi maailmas seisab lakkamatult noateral ja tema eest tuleb võidelda.”

Thornton Wilder

(Fotol Tiit Palu. Fotograaf: Koidu Pilve)