Milliseid kolme märksõna kasutaksid selle lavastuse iseloomustamiseks?

• mängimine mängus
• varjatud manipulatsioon
• Gadameri kastmes - “võimetus kõneluseks”

Kelleks selles lavastuses kehastud ning kuidas seda tegelast iseloomustaksid?
Mina kehastan Richardi, kes on eeskätt hoolimatu poeg oma tublile ja hoolivale isale. Teenides kohusetundlikult ühiskonda politseiametnikuna, olen aga jätnud unarusse oma suhted lähedastega. Ning nood mõtlematud otsused, tegemata jäetud teod, ongi mind toonud tollesse käesolevasse üksildasse iseolemisse.

Kas leiad endas tegelasega sarnaseid jooni?
Eks nii nagu iga inimene või tegelaskuju siin ilmamaal, tunnen ka mina toda kummalist pinget - et kust maalt läheb piir enesehoole ja egoismi vahelt.

Millist sõnumit lavastus publikuni tuua võiks ning milline on sinu mängitava rolli kaal selles sõnumis?
Lühidalt: teineteisega tuleb rääkida. Tuleb olla aus, olgugi, et on valus, ebamugav ja imelik. Peitmine ja kiivalt hoitult hinnangud teevad kurvaks vaid iseennast.

Mille poolest võiks see lavastus vaatajat üllatada?
Süžeeliin on ise muidugi üllatav. Aga ma ei saa siinkohal mingeid vihjeid anda. Muidu ei ole üllatust. Aga kindlasti saab üllatavalt meeldiv olema Ingomar Vihmari valitud muusika.