Palusime lavastajal jagada oma mõtteid seoses maikuus lavale jõudva lavastusega.

Milline oli sinu esimene emotsioon või mõte, kui lugesid esmakordselt Jari Juutineni näidendit „Julia, Julia!“? Mis sind selle loo juures eriti kõnetas?

Et mida see lugu ütleb inimeste, maailma kohta, ka praeguse maailma kohta, kus kõik olud on veelgi rohkem võimendunud. Et milline ühiskond see on, kus kergem valik on elust lahkuda kui edasi elada häbiga, et oled sattunud suurtesse võlgadesse.  

Lavastus seob tragöödiat ja poeetikat, realistlikku ühiskonnakriitikat ja Shakespeare’i lüürikat. Kuidas oled lavastusprotsessis tasakaalu leidnud nende erinevate maailmade vahel?

Mulle tundub, et need täiendavad üksteist väga hästi, loovad hea terviku. Sellised huvitavad ja pealnäha kokkusobimatud kombinatsioonid tekitavad tihti tabava paari. Vastandid tõmbuvad. Romeo ja Julia lugu 90ndate Soomes juba kõlab väga vastuoluliselt ja samas tundus kohe paeluv. Laval on nii Shakespeare’i ülevust kui ka soomlaste nurgelisust ja see on koos just tore.  

„Julia, Julia!“ räägib ka unistustest, mis purunevad – kuidas see teema sinu jaoks tänapäevase vaataja jaoks kõlama jääb?

Hetkeseis näitab, et neid purunevaid unistusi on ka meie enda ümber järjest rohkem, paljude jaoks Eesti ühiskonnas on rahaliselt hakkama saamine iga kuuga järjest raskem. Selles mõttes tundub, et see lavastus on igati omal kohal aitamaks lahti mõtestada olukorda, milles me praegu igapäevaselt elame. Ja ehk näha ka seda, millised oleks väljapääsud. Inimese loomus on selline, et me tahame kõike, palju, kohe. Ja on olemas teised inimesed, kes oskavad seda tahtmist ära kasutada, luues mulje, et kõike saab, raha on, vastutada võib ka hiljem. Ja ma arvan, et see on väga ohtlik, et me näitame igal pool avalikult seda, kui meil läheb hästi ja raha on, aga ei taha jagada ka kõige lähedasematega, kui raha pole ja unistused kokku kukuvad. See viib meeleheitlike otsusteni, raha otsitakse riskantsetest kohtadest. See teeb aga võlgade kuhjumise vältimatuks ja kiirendab allakäiguspiraali veelgi. Unistamine on inimlik ja ilus. Peaksime ehk rohkem mõtlema sellele, et kas me saame unistada aeglasemalt või kuidas me saaksime enda lähedasi julgustada unistama aeglasemalt. Et keegi ei peaks ennast halvasti tundma, kui tal pole raha minna soojamaareisile. See võiks olla normaalsus, et me mõtleme sellistele asjadele nii interneti- kui ka päriselu suhtluses.  

Kas ja kuidas oled lavastuse visuaalses või lavastuslikus keeles edasi andnud 1990ndate Soome kitsikust – nii vaimset kui füüsilist?

Lavastus on igakülgselt 90ndate ja 2000ndate Soome eluolust läbi imbunud. Selles on eestlasele päris palju äratuntavat, armsalt nostalgilist ja tuttavlikku.  

Mis on olnud proovide käigus kõige keerulisem või üllatavam avastus – kas enda, näitlejate, teksti, tehnilise lahenduse vm haakuva kohta?

Üllatav on see, kui palju on inimesi läbi aegade mõjutanud raha, vaesus, kuvand. Ja sealt edasi ka see, kui palju see meid ikka veel ka tänapäeval mõjutab sotsiaalsetes suhetes. Võiks ju mõelda, et oleme õppinud kellegi rahalist olukorda ebaoluliseks pidama, aru saama, et rahaline seis pole iseloomuomadus, aga samas oleme praegu sellesse teemasse kaevudes aru saanud, kui eelarvamuslikud me ühiskonnana oleme. Kellegi pildid sotsiaalmeedias, ilus elu, mida internetis jagatakse on muutnud raha puudumise suuremaks häbiasjaks kui kunagi varem. See on mure, millega inimesed ei oska kuhugi minna ja milles tihti jäädakse üksi.  

Kui mõelda publikule – mida sa tahaksid, et nad lavastusest endaga kaasa võtaksid, kui nad saalist lahkuvad?

Arvan, et saalist minnes õitseb ehk igaühe peas oma seoste maailm, selles mõttes usaldan publikut. Võib-olla olulisem on see, millega nad saali tulevad. Kuigi selles lavastuses on oma traagiline element, kaos või hävitus nagu kõikides suurtes ja jõulistes lugudes kipub olema, siis ma arvan, et seda lavastust ei tohiks karta. Siin on ka ääretult palju ilu, rõõmu, naeru, noori armunuid ja tõre ämm, suur armastuslugu ja inimesi, kes elavad oma elu täiel rinnal ja tahavad olla õnnelikud.