Lavastaja Laura Jaanhold uuslavastusest „Issanda loomaaed“

Laupäeval, 2. aprill esietendub Küünis Laura Jaanholdi lavastatud dokumentaalfantastika „Issanda loomaaed“. See on lugu religioossetest inimestest, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse.

Küsisime lavastajalt, milliseid mõtteid ja tundeid selle materjaliga töötamine on tekitanud ning mida see lugu võiks publikule pakkuda.

Vastab Laura Jaanhold:

Miks otsustasid just usuteemalise dokumentaallavastuse välja tuua?

Meie keskel elavad inimesed, kelle jaoks religioon on väga oluline. Ja ma ise olen pärit keskkonnast, kus religioon ei olnud minu elus või minu lähedaste elus tähtsal kohal – mulle näib, et Eestis võib see olla paljude inimeste jaoks nii. Ja see kõik kokku tekitaski küsimuse, et kuidas on olla usklik Eestis, mis elu nad meie keskel elavad, kuidas nad tunnevad, milline on suhtumine neisse ja religiooni? Usklikuks nimetab end kõigest 12,7% eestlastest ja nagu ütlevad ka intervjueeritavad ise, ei ole usuteemad ühiskonnas esil. Mõnes mõttes justkui selline peiduolukord või nagu ütleb üks intervjueeritav – paralleelmaailm. Mingite inimestega saavad nad sellest endale olulisest teemast rääkida, aga väga tihti tunnevad ka, et peavad seda külge endast varjama. See lavastus võiks ehk olla justkui kutse kohvikusse, et tutvuda usklike inimestega, tegelikult tavaliste inimestega, kes elavad meie ümber iga päev ja kelle kohta me ehk ei teagi, et nad on religioossed.

Mis Sind selle teema juures enim hämmastas?

Kuna tegu on dokumentaallavastusega, siis tuleb alati oodata ja tõesti kuulata, mida intervjueeritavad räägivad. Ei saa kujundada enda arvamust enne, kui intervjueeritavad on ära kuulatud. Mind hämmastas see, mil määral inimesed on valmis enda jaoks olulist osa elust peitma, et nad ei paneks kedagi teist end ebamugavalt tundma, et keegi ei saaks võimalust nende usu üle nalja heita või oma suhtumist näidata.

Milliste teemade, äratundmiste või küsimusteni võiks publik "Issanda loomaaeda" vaadates jõuda?

Võib-olla selleni, et kas suhtumine religiooni on selline nagu tunnetavad usklikud selles lavastuses? Äkki ei olegi suhtumine nii negatiivne, äkki ei oska me, mitteusklikud, lihtsalt oma tolerantsust õigesti kommunikeerida? Või kui suhtumine on negatiivne, siis võiksime ehk mõelda, kas meie negatiivne suhtumine on kuidagi põhjendatud?

Tihti kujunevad arvamused just äärmuste järgi, see aga ei peegelda tegelikult tegelikkust. Arvan, et usuäärmuslust on Eestis suhteliselt vähe. Jõuan siin tagasi jälle selle “kohvilekutsumise” juurde, et võib-olla pärast kristlaste igapäevaellu piilumist oskame religioonile ning usklikele uue pilguga vaadata. Oskame ehk analüüsida, mis tekitab kognitiivset dissonantsi, miks tekib ebamugavustunne, kui keegi räägib täpselt vastupidist sellele, mida mina maailmast arvan? Kahe vastandliku maailmapildi põrkumine on ühiskonnas hetkel väga esil. Kas kriipivast kognitiivse dissonantsi tundest on võimalik üle saada ka teise poole argumente lahti mõtestades, n.-ö. proovides mõista, mis tunne on istuda teisel diivanil?

Mis on selle lavastuse juures uudset?

Eriline on ehk see, et meil on stseene, mis kasutavad recorded delivery meetodit mis eestikeeli võiks kõlada “räägin-mis-kuulen”. See tähendab, et näitleja kuuleb kõrvaklappidest salvestatud lõike intervjuudest ning räägib neid siis samal ajal publikule edasi. See tekitab omalaadse ja uudse situatsiooni, sest tekst, mida näitleja räägib, ei ole pähe õpitud, vaid jõuab kõrva vahetult enne ettekandmist.

(Uudist illustreerib foto lavastuse „Issanda loomaaed“ proovist. Fotol Nils Mattias Steinberg, Fatme Helge Leevald, Liis Karpov, Kadri Rämmeld, Ago Anderson. Fotograaf Priit Loog.)