See lavastus räägib paljudest erinevatest asjadest, kuid kindlasti räägib see sellest, et kui olla oma elus ainult suvitaja, kes ei ole kogu jõu ning tähelepanuga selles kohal, siis sa põhimõtteliselt ei oma kontrolli oma elu üle ja see võib sul käest libiseda. Ja nii võidki leida end situatsioonist, kust sa end tegelikult kunagi leidvat ei oleks uskunud. „Suvitajad“ lavategelased on inimesed, kes on loonud endale mugava ja turvalise suvitusmaailma, kes peavad ennast intelligendiks ja tänu sellele tähtsamaks ning paremaks, kuid tegelikult on nad endale märkamatult kaugenenud sellest, kes nad päriselt on – kaugenenud oma allikast.

Kui seda materjali esimest korda lugesin, siis tekkis koheselt intuitsioon, et selles materjalis on midagi olulist, mida on vaja laval teha. Lavastamise protsessis on minu ülesanne informatsiooni ühest vormist teise vahendada ja luua lavale maailm, mis oleks võimalikult huvitav, mitmekesine, loogiline, aga ka ootamatu ja üllatav. Iga inimene, kes saalis viibib tõlgendab laval nähtut siiski isemoodi ja annab sellele iseendast lähtuva mõtte.

See kõik kokku, mis laval toimub ongi kuidagi eriline, ootamatu ja punk. Olen viinud kokku asjad, mille kohta võiks esimese hooga mõelda, et need ju ei sobi kokku. Seda lugu võib võtta kerge ajaviitena või komöödiana, või siis hoopis ohtliku draamana või muusikalina – see ongi selles lavaloos ootamatu, et kõik need aspektid on ühes näitemängus ühendatud. Seda tükki saab vaadata ambivalentselt ja seal on palju tõlgendusvõimalusi. Minu jaoks on see kogu oma stiilituses siiski väga stiilne. Kõnetada võiks see iga inimest ja päris kindlasti kõiki sotsiaalseid inimesi, kelle elus on suhtlemine ning suhted tähtsal kohal.