Uno Leies on olnud juba lapsepõlvest peale üks minu lemmik lastekirjanike. Tema luuletused olid mul väiksena peas ja mulle meeldis neid täiesti suvalistes olukordades ette lugeda. „Tipp ja Täpp“ on samuti Uno Leiese sulest tulnud lastekirjanduse klassikaks kujunenud kirjutis. Nukkudega telelavastus on olnud muidugi hoopis midagi muud kui see, mis meil lavale jõuab.

Tänasel päeval kõnetab mind just nimelt see, et lapsed suhtlevad aina enam omavahel läbi erinevate avataride; igapäevast otsesuhtlust jääb vähemaks. Lapsed kasutavad kõnekeelt aina vähem, nende käeline tegevus on palju kehvemas seisus, kui näiteks meil omal ajal lapsepõlves. See on õpetajatepoolne tagasiside, mille pealt ma seda räägin. Minu jaoks on oluline tuletada meelde just lapsevanemale, et täiskasvanu käes on tegelikult see võluvits või võlukepike, millega saame ütelda: „Jaa, palun mängi! Jaa, palun kasuta minu nööpe! Jaa, ma luban sul kulpide ja lusikatega ehitada! Jaa, loomulikult võib puukastist klotse võtta! Jaa, loomulikult võid sa siin mullahunnikus soperdada! Jaa, loomulikult võid võtta rannast kive ja nii palju kui kanda jaksad!“ Me ei pea ostma roosasid plastmassilõhnalisi plönne või mingis hiiglaslikus mänguasja tehases loodud piiksuvate ja surisevate mänguasjade komplekte. Võib osta, aga sageli tahavad lapsed palju lihtsamaid vahendeid ja tavaliselt need asjad, mis neile armsaks muutuvad, on just nimelt tehtud käsitsi või on nende enda või ema-isa tehtud; enamasti ei ole need üldse nii ilusad ja siledad, vaid mingil muul põhjusel emotsionaalse väärtusega. Jälgides oma lapsi, olen sellele korduvalt kinnitust leidnud, et ei ole vaja seda plastmassi kuningriiki neile ehitada, vaid tuleb anda võimalus neil endil see kuningriik luua.  

Lavastuses on väga palju laule, mis on loodud Feliks Küti poolt Uno Leiese luuletustele. See on suur väärtus, et oleme juurde saanud mõned toredad lastelaulud, mida võiks täiesti vabalt ka lasteaedades või algklassides õppida. Kunstnikuna olen lavale pannud ühe iseenda maailmadest, mis on minuga väga tugevalt seotud: meie koduse täpiliste nõude riiuli ja olen teinud sellest üleelusuuruses kujunduse. Selle juures on mul väga suur abi olnud butafoor Kaido Tornist, kelle osavate näppude all on kõik need tehnilised lahendused sündinud.

Väga suur rõhk on ka näitlejate mängulisusel. Kui näitleja oma mängumootorit üles ei leia, siis lavastus jääb seisma. See on olnud väga tore, et näitlejad on tulnud ütlema, et ma ei tule sellest lasteaia seisundist enam välja! See on minu meelest üks paremaid komplimente lastelavastuse protsessile, et see kõnetab ka suurt inimest. Üleüldse on nii, et ma ei oska teha lastelavastusi, mis oleks ainult lastele. Mulle ikkagi meeldib mõelda, et minu enda sees on ka väike lustlik laps, väikene krussis peaga paharet, kes tahaks väga terve toa sassi keerata ja mängida, mängida, mängida…“