On aasta 1838. Suure Vene impeeriumi serval igatseb õidepuhkemist väike provintsilinnake Pärnu, mille veerel asub vastvalminud askeetlik supelasutus. Nõnda vilets, et kõrgseltskonna supelsaksad seda lausa mudaauguks sõimavad. Ja just siin, veel avamist ootavas vannimajas, satuvad juhuse tahtel kokku Vändra kirikuõpetaja verinoor kutsar Johann Voldemar Jannsen ja Riia teatri skandaalne dirigent Richard Wagner. See kohtumine vallandab kaelamurdvate ja elumuutvate sündmuste ahela. Iseloomult vastandlikud, kuid ideaalidelt ohtlikult sarnased härrasmehed pistavad rinda nii vananenud mõtteviiside, isepäiste naiste kui ka raevuka ilmaga. Ja polegi selge – kumb on raskem, kas saksast sakslast või orjast eestlast teha. Selles kultuuriliste ideede põrkumiste virvarris jäävad ellu vaid tugevad!

Ja ometi pole seda lugu kunagi juhtunud. Aga selle toimumata loo võimalikkus on enam kui võimalik, peaaegu et vajalik – eriti tänasest päevast eilsesse tagasi vaadates. On ju 2019. aasta Eesti kultuuriloos väga märgiline, just sel aastal saavad kokku mitmed olulised tähtpäevad nii Pärnu kui Eesti ajaloos: Jannsen – 200, pärisorjuse kaotamine 200, I laulupidu 150, Pärnu muul – 150, Pärnu kuurorti algus – 180, Tallinna värav – 350 aastat. Nii saab see toimumata lugu jutustatud just nende kokkulangevuste hõllanduses ning mõeldes kõikidele Eesti ja eriti Pärnu patriootidele.

Vaid üheteistkümnel korral etenduva „Ihu paradiisi“ kaht keskset kangelast kehastavad Ott Raidmets ja Priit Loog, teistes rollides astuvad üles Triin Lepik, Jane Napp, Sten Karpov, Indrek Taalmaa, Ingomar Vihmar, Hellar Bergmann, Ando Loosaar ja paljud teised. Näidendi lavastaja on Kaili Viidas, idee autor Loone Ots, teksti autorid Loone Ots ja Kaili Viidas, kunstnik Arthur Arula, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, lauluõpetaja Elo Kesküla, valguskujundaja Ivar Piterskihh ja lavavõitluse seadja Hellar Bergmann. Etendused toimuvad Pärnus Koidula muuseumi aias (Jannseni 37) 5., 6., 7., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 18. ja 19. juunil.