15. november
1933 hooaja esimese lasteetendusena esietendub Harry Ansbachi „Valetaja printsess“. Selle laulude ja tantsudega muinasnäidendi paneb lavale Raivo Opsola.
Seekord katsetab teatribüroo ajalehtede eelteadetes natuke „lapselikumat“ stiili, nimetades lavastajat onuks:
Tänane õhtu kujuneb õppurperele ja muule noorrahvale kahtlematult ilusaks sel juhumil, kui külastatakse teatris täna esietendusele tulevat Ansbachi laste-muinasnäidendt „Valetaja Printsess“, mille lavale seadnud onu Opsola. Näidendis on rohkesti laule ja tantse, millede eest hoolitsenud prl. Putnin j.t. Näidendi algus kell 5 p. l. Pääsmete eelmüük «Esto-Muusikas", Rüütli tän. 41. Nende hinnaks ainult 15. 20 ja 25 senti.Tundub, et laste suhtes üleolevalt tahab kangesti esineda ka kriitik, kes Vaba Maa Pärnu väljaandes 17. novembril sõnu ritta seab:
Käesoleva lavastusega oldi astutud jälle samm edasi lasteteatri kultiveerimisel. Siin oli juba seda, mis me tõelikult lasteteatrilt nõuame, s o. effekte silmale dekoratsioonide näol, meeleolu muusikalt ja tantsult ning valitud teksti laste fantaasiamängu äratamiseks. Vooruseks tükile tuleb moraali taotlev süshee.
Dekoraator Holts oli värvikate piltidega tabanud laste muinasilma ja pakkus II, III ja IV vaatuses laste silmale vaatamisväärset uudist, äratades väikses peres elavat mõttelendu ja asetades mudilaste musikestele tuhat küsimust kõige selle kohta, mis seal laval fantastiliselt oli antud.
Prl. Putnin seekord esines rikkalikumate väljapanekutega oma stuudiolt, kui kunagi varem. See on tervitatav. Tantsunumbreid oli rohkuses ja kõik nad olid ka mahedalt meeleolukad.
Tegelased olid südamlikult lähenenud oma „publikule“ – säravatele silmakestele saalis ja ansambli tervikus serveerisid ilusa õhtupooliku põksuivatele südamekestele.
Nad olid armsad – prl. S. Lott valetaja printsessina ja prl. H. Sooper Elroosa haldjana; muinaskujusid laste mõtteilmas elustavad – hr. H. Andreesen printsina, hr. Opsola ööprintsina ja prl V. Luur nõiana. Suukest suurele naerule kiskusid hr.Siig kuningas Unimütsina ja hr. Laason koomilise kokapoisina. Laste lemmikuna, nagu ikka, esines prl. Maasik, kes seekord Kavalast-Antsust oli üle läinud Targaks-Antsuks.
Fantaasia ilma viisid vaatajaid – kiisud-kutsud – prld Perens, Karotom ja õed Wechtersteinid.
Kokkuvõttes – puhas õhtu, ilus tervik lasteilmale.
Saalis mudilasi murdu. Saalis palju sädelevaid silmi ja aplause ahtakestelt käekestelt.
1944 August Kitzbergi „Püve talus“ esietendusega avatakse teatri uus kodusaal Rüütli platsi pangamajas, kuhu teater rõõmuga kolib pärast põgusat ulualust II keskkooli ruumides. Lavastab Arnold Sikkel, kujundab Uko Halla ning mängivad Bruno Mitt, Mare Voog, Evi Rauer või Ellu Meister, Aleksandra Põldeots, Ivo Velmet, Ants Viir, Hannes Kelder, Arnold Sikkel või Elmar Rähesoo, Heigo Metsa, Aksel Kahr, Heino Tölp, Veera Luur, Salme Remmelgas, Jakob Küüts, Henn Jaaniste, Viktor Taimre, F. Silder ja Friedrich Tilk.
1962. aastal ilmunud raamatus „Lydia Koidula nimeline Pärnu draamateater 1911-1961“ kirjeldab koostaja Eduard Järs seda aega nii:
II keskkooli allüürnikuks ei jäänud teater kauaks. Oktoobri lõpul anti linna täitevkomitee poolt teatri käsutusse endise pangahoone teine ja kolmas korrus. Panga operatsioonisaali ehitati lava ja üle jäi umbes 300 istekohaga vaatesaal. Sindi tekstiilivabrikust hangiti eesriie.Dekoraator U. Halla hakkas kibekiirelt muretsema materjale ja valmistama dekoratsioone. Algasid proovid A. Kitzbergi komöödiaga „Püve talus“, jätkusid kontsertõhtud.
A. Kitzbergi näidendi lavaletoomisega taheti rõhutada teatri rahvalikke traditsioone. Teisest küljest oli „Püve talu“ oma võrdlemisi lihtsa koega sobiv alguseks küllaltki raskeis sõjaaegseis oludes.
„Püve talus“ esietendus 15. novembril 1944. a. A. Sikkeli lavastuses. Kriitika rõhutas, et lavastus kujunes teatri loominguvõimalusi arvesse võttes paremaks kui juleti loota.
Leida Talts vahendab aga raamatus „Pärnu teatrilugu 1875-1991“ Arnold Sikkeli meenutusi neist päevist (Taltsi vestlus Sikkeliga toimus 1974. aastal):
„Kogu linn oli varemeis ja teatrihoone hävinud. Sõjakeerisest pääsenud näitlejad said kokku põlenud kodu juures, kuhu neid tõmbas armastus oma teatrimaja ja teatrikunsti vastu. Koos mõtlesime ja arutasime, mida teha, millest alustada. Ühisel nõul leidsime varsti töötamisvõimalused: kontoriruumid Karusselli ja Aia tänava nurgal asuvas majas, prooviruumid Nõukogude tänavas. Hooaja alustamiseks andsime kontserdi Pärnu II Keskkooli saalis. Samal ajal vaatasime hoolega ringi, et leida hoone, mida saaks pikemalt kasutada teatrina. Meie kõikide mõtted ja pilgud hakkasid keerlema Kalevi tänaval asuva pangamaja ümber. Oktoobris läks näitlejate esindus, kuhu kuulusin mina, Bruno Mitt ja Paul Mägi, selles küsimuses täitevkomitee esimehe jutule. Samal kuul antigi kõnesolev maja teatrile, nii et võis alustada ümberehitamist. Sellest ajast algasid pingelised päevad! Kogu teatripere võttis nõu ja jõuga osa pangamaja saali ümberehitamisest ja üldse kogu maja kohandamisest teatriks. Ühtlasi valmistusime „Püve taluga“ avaetenduseks.“Teatri tollane peanäitejuht Eduard Türk mainib oma mälestusteraamatus „Sinilindu püüdes...“ „Püve talu“ lavastusest kõneledes, et ta ei riskinud esimesel hooajal veel kaasaegseid nõukogude näidendeid mängukavva võtta, sest trupi ideoloogiline tase jättis soovida. Oli selle ideoloogilise tasemega siis kuidas oli – fakt on, et „Püve talus“ on materjal, mis seisis Endla repertuaariplaanides juba 1944. aasta augustis, mil teatripere uut (ja sõjakeerises vaid paarinädalaseks jäänud) hooaega alustas. Vastavad uudislood ilmuvad augustis nii Sakalas kui Postimehes.
„Püve talus“ mängitakse 6 etendust ja seda vaatab 2009 inimest.
1948 meie repertuaaritabelite andmeil esietendub just sel päeval Branislav Nušići näidend „Proua minister“. Kuigi see kuupäev on esietendusena kirjas kõigis mulle hetkel kättesaadavates materjalides, julgen selles siiski kahelda, sest ühelt poolt tähendanuks see, et teatri vastne peanäitejuht Ilmar Tammur oleks kolme nädala jooksul toonud lavale kolm uuslavastust (7. novembril „Võitlus rindejooneta“, 15. novembril „Proua minister“ ja 20. novembril „Vaba tuul“) - mis ju iseenesest on võimalik –, aga teisest küljest viitavad ajakirjanduses ilmunud materjalid hilisemale esietenduse ajale. Näiteks võime 1949. aasta 1. jaanuari Sirbi ja Vasara Teatrikroonika rubriigist leida napi uudise:
Pärnu „Endla“ teatris esietendus neil päevil neljanda uuslavastusena käesoleval hooajal serbia kirjaniku Bronislav Nušitši satiiriline komöödia „Proua minister“. Lavastas teatri kunstiline juht Ilmar Tammur. Näidendi peaosa mängib Olli Ungvere, tema tütart Stalini preemia laureaat Lia Laats.Samamoodi ilmub uuslavastuse esietenduse-teade kohalikus Töörahva Hääles alles 18. detsembril 1948:
Kahjuks pole mul hetkel käepärast 25. detsembril Töörahva Hääles ilmunud arvustust, mis ehk võiks sellele küsimusele vastuse anda. Igatahes on üks väike lahendamist vajav müsteerium meie teatri loos taas juures – kui sellele vastuse leian, saab see siingi ära toodud.
„Proua ministri“ lavastajaks on teatri värske peanäitejuht Ilmar Tammur, tema assistendina on kavalehes märgitud Hannes Kelder ning dekoratsioonid ja kostüümikavandid teeb Uko Halla. Osatäitjatega on natuke keerulisemad lood – teatris on säilinud kaks kavalehe varianti, millel nimed kohati erinevad. Aga kuna selle lavastusega antakse väga palju etendusi, siis pole trupimuudatusedki midagi erilist. Keerulisemaks teeb asja hoopis see, et ühel kavaversioonil on tunduvalt rohkem tegelasi, kui teisel. Tundub, et mingil hetkel tehti lavastusest lühem, kärbitud tegelastega versioon, et sellega oleks lihtsam väljasõitudel käia. Olgu siia siis kirja pandud kõik nimed, keda kavadel kohtame. Esmalt lühema versiooni nimed: Mihkel Õnnis, Olli Ungvere, Lia Laats või Irene Raiend, Arved Korol, Hannes Kelder, Kalju Vaha, Heigo Metsa, Friedrich Tilk, Agaate Hiielo, Lia Tarmo, Piret Paal, Jullo Talpsepp, Oskar Vihandi. Ja lisaks neile pikemas versioonis Henn Jaaniste, Bruno Mitt, Uno Tamme, Irene Raiend, Asta Vihandi, Randar Alango ja Helga Purre.
Nagu mainitud, ei ole mul käepärast Töörahva Hääles ilmunud arvustust, seega peame hetkel leppima sekundaarsete materjalidega. Nii on raamatus „Lydia Koidula nimeline Pärnu draamateater 1911-1961“ lavastuse kohta öeldud:
I. Tammuri esimesed lavastused – I. Dunajevski operett „Vaba tuul“ ja B. Nušitši komöödia „Proua minister“ – andsid tunnistust lavastaja oskusest näidendile läheneda, tema pedagoogivõimetest ja töökusest. Neid töid märgiti tunnustavalt, kuid need ei toonud veel otsustavat pööret „Endla“ sõnalavastustesse.Aga sekundaarsed materjalid võivad tihtipeale olla need kõige esmasemad allikad. Nii näiteks leiame Leida Taltsi koostatud raamatust „Olli Ungvere“ lõigu, milles vahendatakse näitlejanna enda meenutusi ühest tema esimesest Pärnu teatris tehtud tööst:
Näitlejannale endale on neist algusaastaist hästi meelde jäänud tää Siiva Popovi karakteriga servia kirjaniku Branislav Nušići komöödiast „Proua minister“:„Proua ministri roll oli suur töö, kuna ma varem niisugust laadi ei olnud mänginud. See oli nagu minu murdmine. Ma ei olnud kunagi mustri järgi loonud. Otsoson ka sellele karakterile midagi iseloomulikku. Nušići komöödia oli ju kirjutatud väikekodanlikkuse väljanaermiseks. Proua Siiva oli võimuahne ja ülespooletrügija naine. Vahendeid valimata. Kodus oli täielik türann. Kamandas kõiki ja korraldas kõik ministri eest. Seltskonnas tahtis olla esimene daam. Draamateatris Mari Möldre mängis peenutsevat prouat. Minu Siiva ei olnud peenutsev väikekodanlane, vaid labane naine. Ta tahtis ilusaid asju, ise neist midagi taipamata. Lasi hambadki suust kiskuda, et kuldhambad suhu panna. Et minu proua minister ikka noobel ja silmapaistev püüdis olla, see aga tal kuidagi välja ei tulnud,selles peituski koomika, väikekodanluse kriitika.“
_large.jpeg)
_huge.jpeg)
„Proua ministriga“ anti 132 etendust, mida vaatas 17879 inimest.
2003 esietendub „Raimund“ – näidend Raimond Valgre lauludest. Autor-lavastaja Tiit Palu, kunstnik-lavastaja Silver Vahtre, muusikajuht lavastaja Peeter Konovalov, valguskunstnik-lavastaja Margus Vaigur. Mängivad Tõnu Rein või Peeter Konovalov, Carmen Mikiver, Ago Anderson, Piret Laurimaa, Tambet Seling, Piret Rauk, Enn Keerd, Lii Tedre, Jüri Vlassov ja Lauri Kink.
Lavastuse flaieril tutvustatakse uuslavastust nii:
Me teame Raimond Valgret – Tema muusikat, Tema laule, Tema tekste; Tema rõõme, Tema kurbust. Me armastame teda. Kuid on ka neid, kes Valgret (enam) ei armasta, sest teda on „liiga palju“. Kuid kõik teavad ja tunnevad teda, on tema lauludes käinud ja olnud.Endla teater kutsub kõiki Valgre laulude sõpru ja vaenlasi Valgre laulude loodud maailma, mille lavastaja Tiit Palu laulvate näitlejate, muusikajuhi Peeter Konovalovi ja kunstnik Silver Vahtre abil on meie kõigi rõõmuks loonud.
Tiit Palu lavastus ei too vaatajate ette aga mitte Raimond Valgre elulugu, vaid astub hoopiski teist rada kui varasemad eesti teatri Valgre-lavastused või film. „Raimund“ koosneb Raimond Valgre lauludest ja neist lugudest, mille lavastaja ja trupp on nende seest leidnud. Kunstnik Silver Vahtre on Endla lavale tegevuspaigaks loonud raudteejaama ootesaali ning just seal ning Valgre muusika saatel ja sees põimuvadki lavaloo tegelaste saatused ja lootused, lavastuse tegelased ei räägi omavahel ühtegi muud sõna peale Valgre laulusõnade ning kõike ühendab üks suur ootamine.
Esietendusele eelneval päeval ilmuva Sirbi esikaaski on uuslavastusele pühendatud:
Samal päeval Pärnu Postimehes ilmuvas Kaupo Meieli intervjuus lavastaja Tiit Paluga ning Postimehes ilmuvas eelloos „Endla uuslavastus „Raimund“ vastandub helilooja kultusele“ püütakse lavastuse erinevust avada, seda teeb ka Ülle Halliku uudislugu raadios ja Aigi Viira tutvustuslugu SL Õhtulehes, kuid sellest hoolimata on segaduses nii publik kui kriitikud. Näitlejad mäletavad, et mõned etendused olid üsna keerulised mängida, sest näiteks Tartu publik hakkas etendusel pea kaheminutilise sisselavastatud pausi ajal jalgadega trampima ning omapoolseid juhiseid jagama. Kriitika aga on pigem ootusrikkalt positiivne ja soovitab lavastust selle veidrustest hoolimata siiski vaadata. Olgu siin viidatud Sven Kivisildniku, Herdis Kirgi ja Andres Laasiku arvustustele.
Mihkel Ulmani fotojäädvustused lavastusest on aga siin:
„Raimundit“ mängitakse 25 etendust ja seda külastab 6267 vaatajat.