16. november — Endla Teater

1924 päeval kell kolm toimub Endla teatri ja Vaba Maa Pärnu väljaande võistkondade vaheline jalgpallimatš, mille piletitulu läheb Endla teatri heaks ja millest järgmise päeva ajaleht annab alljärgneva ülevaate:

Jalgpall.

„Endla“ teater – „Vaba Maa“ P. v.

4:8

eile kell 3 p.l. sammusid „Endla“ teateri ja „Vaba Maa“ P. v. meeskonnad diviisi orkestri saatel „Endlast“ Esplanaadi platsile. Teatri mehed olid grimmeeritud, valges riides, mustade mütsidega.
„Vaba Maa“ mehed arvasid, et nad on suures ülekaalus ja mängisid selle tõttu esimesel poolajal ükskõikselt, kuna artistid muudkui sibasid. „Vaba Maa'le“ löödi juba algul 2 väravat. Need kaotused tasuti esimesel poolajal, nii et mäng lõppes 2:2.
Teisel poolajal oli mäng mõlemil pool hoogsam. Publik sai kaasa kistud. Teatri mehed andisd „vaba Maa'le“ kolmanda värava. „Vaba Maa“ tasus selle peagi, kuid sealsamas anti talle neljas kaotus. Ka see tasuti. Siit peale kaldus võit „Vaba Maa“ meeskonnale. Teatrile löödi pea järgimööda veel 4 väravat, nii et mäng lõppes videvikus 8:4 „Vaba Maa“ kasuks.
Pealtvaatajaid oli rohkesti. Piletisi müüdi ära ligi 500, kuna umbes viis korda rohkem pealtvaatajaid oli köie taga, piletiteta, mille tõttu loodetav sissetulek jäi väikseks.

Sellest jalgpallivõistlusest saab alguse Vaba Maa Pärnu väljaande korraldatud traditsioon. Ka järgnevatel aastatel kogub ajaleht sportliku meelelahutuse abil teatrile rahalist toetust ning 1930. aastal ajalehe 10. sünnipäeva puhul väljaantavas raamatukeses kirjeldatakse neid meeleolukaid ja rahvarohkeid võistlusi nii:

Lehekülg Vaba Maa Pärnu väljaande 10. sünnipäeva albumist, mis ilmus 1930. aastal.

Aga nüüd siirdume selle esimese jalgpallivõistluse juurest sama päeva õhtusse, mil Endlas esietendub Wilhelm Friedrichi rahvalik laulumäng „Ema õnnistus ehk Savoia pärl“. See on sügisel teatrit juhtima asunud Voldemar Mettusele juba kümnes lavastus Endlas. Kavalehte pole säilinud, seega olgu teadaolevate osaliste mittetäielik nimekiri toodud ilmunud arvustuse järgi: Aino Uiga, Marie Kalbek, Aleksander Viikholm, Voldemar Laason, Angelina Pulst, Hans Pulst.

Seda Wilhelm Friedrichi laulumängu on Endla seltsi näitetrupp enne teatri kutseliseks muutumist mitmel korral esitanud, näiteks 10. juunil 1900. aastal esimese Pärnumaa laulupeo puhul Kodanikkude seltsi saalis, kusjuures tookord tegi Jaan Kurrikoffi näitejuhtimise all valminud lavastuses kaasa ka Amalie Konsa. Nüüd, 24 aastat hiljem tutvustab teater „Ema õnnistust“ ajalehes nii:

Suurt vajadust rahvaliku lavastuse järele kodulinna kunstitemplis rõhutab ka Vaba Maa Pärnu väljaandes 17. novembril ilmunud arvustus:

„Ema õnnistus“ Endlas.

Võttes omaks seisukoha, et teater ei tohi olla vaid üksikuile valituile kunsti suurteoste nautimisvõimaldajaks, käies rada, mis laiemale publikule võõras, peame tunnistama, et „Ema õnnistus“ on käesoleva hooaja paremaid rahvatükke. Sellega on loodud tihe kontakt rahva ja teatri vahel, mida tunnistas ka elav osavõtt esietendusest. Käesoleval hooajal on vähe sarnaseid ettekandeid olnud, mis laiemaid rahvahulki teatri juure oleks tõmmanud, ent „Ema õnnistuse“ ettekanne on näidanud, et rahvas heameelega suure elavusega teatrist osavõtab, kui viimane neile midagi vastuvõetavat pakub.
See lihtne rahvaelust väljavõrsunud motiiv, kus noor tütarlaps oma rasket eluteed üksi läbi kiusatuste labirindi algab ja mööda hädaohtlikke kuristikke ausalt võidule viib, kuigi tal isamajast lahkudes muud kaasavõtta ei ole, kui ema õnnistus. Need vaiksed õrna emakese viimased manitsus- ja õnnistushääled hõljuvad tal alati kõrvus, kui on varitsemas hädaoht, ehk avatlemas võluvad elu pettepildid, mis hiljem paljudele saatuslikkudeks saanud.
Vanemate muretsemine ja hoolitsemine oma lapse saatuse eest on kõigile vanempõlve esitajaile seevõrd hingeliselt lähedalseisev ja arusaadav, et see tükk ka kõige lihtsameelsemat vaatajat kaasa kisub, mida võis ka märkida publiku hulgas, kes kuni pisarateni liigutatud oli. Kirjanik oli tabanud selle õige tooni, millega rahva hingele lähedale pääseda, mis ka võrdlemisi õiglast ja usutavat tõlgitsemist leidis. Iseäranis hästi oli tabatud see tüse naturalistlik kujude esitamise põhitoon, mis siia ainusobiv oli. Lavakäsitusel, dekoratsioonide eest hoolitsemisel oleks soovitav olnud enam stiilsemat läbiviimist, ent siinsed patustused kandsid vist olulise paratamattuse ilmet.
Üldine põhitoon oli õieti tabatud ja mäng libises ilma suurema konarusteta üle lava, väljaarvatud koor, kes esimeses vaatuses eriti nõrk oli ja ebapuhtaid kõlasid kuulutas. Ent lõpuks paranes ka see ja mulje jäi kõigiti hea.
Eriti mälestusse jäid oma ilusa kujuga Chonchon, Marie ja Peeter.
Pr. Uiga (Chonchon) võimised on nähtavasti palju suuremad, kui seda ta esimese esinemise järele otsustada võis. Kuigi hääle ulatus ja kool soovida jätavad, siis seda rohkem rahuldad kuju, mis vaiksest kõhuidealistist Chonchonist väga variatsioonirikka kuju andis. Oli tunda juba seda, et näitleja valitseb täieulatuses oma osa ja on kohanenud tervele tükile ja meeleolule, mis siin valitsemas. Selles suunas edasi on lootusi, et pr. Uiga meid peagi uute värviküllaste kujudega rikastab. Usun, et just dramaatilist andi on tal enam, kui häälematerjaali, mis veel tuntavat arenemist ja kooli ootab.
Pr. Kalbeki Marie oli väga kena ja rahuldas ka oma meeleoluka lauludega. Võib märkida, et oli küllalt õiget arusaamist sellest kannatusrikkast osast ja pealegi näivad pr. Kalbekile sellised pühast naivsusest puhkevad kujud väga hingesugulased olevat, mis nende tõlgitsemist õige mõjurikkalt võimaldab.
Hr. Wikholmi Peeter oli tõesti kena poiss, ainult kahju, et tal laulmiseks nii vähe võimalusi oli, sest esitatud laulukesed olid väga hästi väljatöötatud, kuigi äsjane jalgpallimäng hääle veidi karedust oli toonud, kuid see oli vaid ajutine.
Kena poiss oli ka Laasoni Andre ja pealegi üliväga tarvilik sellesse mängu, sest kes muidu oleks päästnud Marie ja teinud lõpu jälle heaks, naga see sarnaste tükkide juures paratamata.
Rentnik Lustalo ja ta naine Marguerite (hra ja pr. Pulst) olid kujult rahuldavad ja pr. Pulst'il on pealegi väga kena ulatusega hääl, kuid selle juures saadab ometi tema laulu miskisugune külm tämbr, mis võõrastavana tundub.
„Ema õnnistus“ on rahvatükina hästiõnnestanud, mida tunnistab ka esietendusest osavõtjate rohkus. Ei vaja prohvetiks olla, et öelda, et see tükk rahva poolt samasugust heatahtlikku ja hulgalist vastuvõttu näeb, kui läinud hooajal „Leeni“, mis veel paljudel praegu meeles.

J. K.

Tundub, et kriitiku sõnadega nõustub ka publik, sest „Ema õnnistusega“ antakse 6 etendust, mida käib vaatamas 2369 inimest.

Nüüd aga teeme väikese vahehüppe aastasse

1928, mil erinevalt meie repetuaaritabelites toodud infole ei esietendu Endlas H. Hirschi operetti „Dolly“ – see jõudis hooaja avalavastusena lavale juba septembris. Nii saab tabelis taas XI-st IX tehtud ja me võime edasi liikuda.

1939 esietendub rootsi kirjaniku Vilhelm Mobergi näidend „Naine“. Selle talunikedraama lavastab Eduard Lemmiste, kunstnikuks on Uko Halla ning mängivad Voldemar Laason, Marina Mikk, Ross Teder, Paul Ruubel, Henn Aare, Friedrich Tilk ja Boris Randla.

Eeltutvustus 14. novembri Pärnu Päevalehes:

„Naise“ esietendus „Endlas“ on neljapäeval, 16. skp.

Neljapäeval, 16. skp. tuleb „Endlas“ esietendusele rootsi kirjanik V. Mobergi näidend „Naine“, peaosaga pr M. Mikk'i kätes.
V. Moberg on praegusaja tuntumaid ja hinnatumaid draama- ning romaanikirjanikke Skandinaavias. „Endla“ repertuaari võetud näidend kuulub nii sisuliselt kui tehniliselt paremiku hulka autori loomingus ja ka kogu rootsi lavakirjandufses.
Näidendi peamotiiviks on armastus ja võitlus armastuse pärast, iidne kuid igavesti uus teema: armastus, mis ei hooli paratamatuist tõkkeist ega kohku tagasi kurjusest, isegi mitte mõrvast, kui pole muud vahendit sihile pääsemiseks. Ent seesama kurjusetee võib muutuda kannatuseteeks, puhastustuleks. Saabub kõikelahendav hetk, mil kurjusevõim ja headus põrkub vastamisi inimhinges, variseb kokku välismaailm ümberringi, armastatu, kelle juurde viis tee kurjuse kaudu, muutub hülgamiseväärseks; jääb järele vaid tahe lunastada kõike, tahe saada heaks ja headuses leida rahu, inimhinge suurimat õnnistust.
Selline on lühidalt motiiv, millel rajaneb maintud näidendi tegevus.
„Endla“ teater loodab, et valides repertuaari tõsisesisulise lavapala, on tabatud teatripubliku soov ja loodab näha neljapäeval külalisina kõiki teatriarmastajaid ning meil tunnustust leidva skandinaavia sõnaloomingu sõpru.

Teatribüroo.

18. novembril Pärnu Päevalehes ja Uus Eesti Pärnu Uudistes ilmub aga Kaarel Eermelt alljärgnev arvustus:

„Naine“

V.Mobergi talunikedraama 3-es vaatuses „Endlas“, 16. nov. Ed. Lemmiste lavastusel.

Neljanda lavastusena käesoleval teatrihooajal“Endlas“ saime teose, millel on sisu, mis köidab ja mis avaldab järelmõjugi. Teemalt pole see Rootsi kaasaegne talunikedraama mitte midagi rahvapärast-rootsilikku, ennem on ta üsna üldinimlik, kus käsitletakse armastust ja võitlust armastuse nimel. Tavalise kolmnurga-armastuse vastu näeme siin armastuse nelinurka – kolm meest on kõrvuni ja otse totruseni armunud naisesse, kes aga ei omagi jumalteab milliseid armastamapanevaid voorusi, olgu see siis hingelisi või teisi. Lisaks sellele armastusele seltsib veel emaarmastuse motiiv, mis on palju selgemalt ja põhjendatumalt teoses läbi viidud. Ohvreid toovad mõlemad, niihästi Helga kui ka Johanna, kuid viimase ohver tundub ilusamana, suuremana ja ka põhjendatumana.
Säärase keeruka armastusintriigi harutamine, nagu see sünnib „Naises“, on küllalt ohtlik igale kirjanikule. V. Moberg on teose ülesehituse, kompositsiooni, rajanud üksteisest väljakasvavatele sündmuse faasidele ning nii on saadud üsna usutav pingulihoidvus, mis lõpupoolel kipub küll juba päris kriminaalsele maigule lähenema, ent siiski jääb võimalikkuse piiridesse.
Mulle tundub, et lavastaja oli oma töö korralikult teinud ja võib tagajärgedega üldiselt rahul olla, kuigi me oleksime tahtnud, nagu eeldab seda ka teos ise, enam psühholoogilist süvenemist niihästi üksiktegelaste üksikutes avaldustes, kaasmängus või ka üleminekutes.
Ometi oli resultaat sellest raskest asjast, mida pole ka kaugeltki kerge mängida, üle ootuste hea. Ma julgeksin koguni väita – et see oli käesoleva hooaja parim saavutus lavastusliselt-mänguliselt, millele lisandub ka teose kirjandus-kunstiline väärtus tüüpide olulisuse, intriigi harutamise ja kompositsioonilsie õigustusega.
Naisosi on „Naises“ kaks. M. Mikk, (Helga) kelle ümber ja kelle pärast kogu näidendi kestel võitlus käibki, oli üldiselt sobivas sõiduvees, eriti, mis puutub teose algupoolesse. See ülemineku esitus, kuidas ämmaga alati riius olevast ja petlikult armastavast naisest, kes ahvatleb oma armukesed oma meest tapma, saab äkki õilis hing, patukahjatseja ja puhastustuld vajaja, jäi meile küll osaliselt põhjendamatuks, ent ometi ei löönud see suuri lünki mängusse. Helga osa sobib pr. M. Mikile ja ta on sellesse armastusega süvenenud.
Teine naisosaline Johanna (R. Teder) polnud läbilõikes halb, kuid teose alul võttis ta lubamatult H. Wuolijoe „Niskamäe leivast“ vanaperenaise noodid peale oma käesoleva osa mängukandlele. Edaspidi paranes asi selles suhtes ning väljapaistvaid fopaasid ei juhtunud.
Rõõmustava üllatuse valmistas P. Ruubel sulase Jonasena, kes oli tüüpikujutav ja parajas-paikapidavas sõiduvees, ilma väljapaistva ja häiriva ülemängimise ja paatosesse sattumise paheta, mis mõnel puhul P. Ruubeli juures kahjuks varem on esinenud. Pisut oli seda nüüdki, kuid – ainult ja õnneks pisut.
H. Aare Mickelina oli väliselt asjatult hispaanlaslikuks tehtud ja võinuks palju „reaalsem“ olla. Oma praaliva, urgitseva, ara ja vastutustundetu osa kujutas ta muide sobivalt, nagu püüdis seda teha ka V. Laason Jakobina, kellel see aga sellel määral korda ei läinud kui eelnimetatul.
Publikut oli kenakesti, reageerimine tundlikult vastuvõtlik, millele seltsisid kohati aplausidki keset mängu.
Kuna käesolev teos ja selle esitus näib olevat tänavusel sügishooajal kõigiti kordaläinud ja ei vääri alahindamist, et „mida see kodulinna teater ikkagi pakub...“, siis tahaksime huviga näha, kuidas sellele reageerib publik – kas raskesisuline asi „lööb läbi“ või mitte. Või tahetakse ikka ja ikka tingel-tangelit.

K. Ee.

Lavastuse statistilised numbrid näitavad, et publik eelistab siiski „tingel-tangelit“ – „Naine“ kogub vaid 5 mängukorda, mida külastab 1403 inimest.

1952 esietendub usbeki kirjaniku Abdulla Kahhari komöödia „Siidvaip“. See on samal sügisel Endla peanäitejuhiks saanud Kaarel Irdi esimene lavastus uues koduteatris. Lavastaja assistendiks on Endel Simmermann, lavakujunduse ja kostüümikavandid loob Edgar Sõõro ning lavastuse muusikajuhiks on Artur Aola. Mängivad Johannes Saar, Hilda Reimann, Ago Laurits, Õie Maasik, Agate Hiielo, Uko Halla, Ero Tari, Ilmar Toomla, Endel Simmermann ja Lia Tarmo.

Lavastuse tutvustusest saame teada, et „Siidvaiba“ väljatoomisel on näitlejaile suureks kasuks nende loomingulises töös olnud möödunudsuvine ekskursioon kangelaslinna Leningradi, kus muuhulgas tutvuti sama teose lavastusega Leninliku Komsomoli nimelises teatris ning et olustikuga paremini tutvumiseks külastati ka usbeki filme.

Aga laskem kõneleda ka arvustajal:

„Siidvaip“ püsis Endla repertuaaris 40 etendust ja seda nägi 4977 külastajat.

1968 esietendub 20. sajandi draamaklassiku Jean Cocteau' tragikomöödia „Hirmsad vanemad“. Lavastajaks Kaarin Raid, kunstnikuks Uno Uibo. Mängivad Maimu Pajusaar, Hilja Varem, Tiia Kriisa, Uno Loit või Aarne Üksküla ja Andres Ots.

Triinu Ojalo võtab selle lavastuse loo raamatus „Endla Teater 100“ kokku nii:

Jean Cocteau’ näidend „Hirmsad vanemad“ on üheaegselt nii psühholoogiline draama kui vodevillile lähenev komöödia. Tegelaste dramaatilised ajendid saavad ilmsiks läbi jantliku intriigi, mille lõpetab tõeline ning paratamatu surm. Ühes „paukuvate uste majas“, kus põrandal vedeleb must pesu ja vann on nädal aega ummistunud, elab düsfunktsionaalne perekond. Igavesti hommikumantlis ema Yvonne on läbinisti haaratud emaarmastusest, mis on küll suur, aga pime ja egoistlik. Isa Georges on koomiline ja abitu nii oma vihas kui ka armastuses. Poeg Micheli tõstab armastus Madeleine’i vastu küll teistest kõrgemale, aga temagi on otsustaval hetkel nõrk ja näeb vaid iseennast. Ainult tädi Leonie, kes selle maja elulaadi palaganiks nimetab, hoiab oma raha ja korraarmastusega perekonda vee peal.

Kaarin Raid andis loole tugeva tempo, täpsed rütmid ning lavastas selle (tragi)komöödiana. Lavastaja pidas keskseks armastuse teemat: kõik tegelased ju armastavad omal moel, küsimus seisnes selles, kuidas seda realiseeriti. Kokkuvõtlikult ütles Raid oma lavastuse kohta intervjuus: „Tahtsin näidata palaganivankrit ja mis siis saab, kui see puhtale, siirale, puutumatule armastusele otsa tormab.“

„Hirmsad vanemad“ kujunes silmapaistvaks mitte üksnes Endla, vaid üleriigilise teatrihooaja kontekstis. Kirjandusteadlane Ülo Tonts mainis oma arvustuses, et noore lavastaja „töö näidendiga ning näitlejatega ei kõnele mitte ainult põhjalikkusest ja vastutustundest, vaid ka peenetajulisest andest. Võib pisarateni naerda, võib nukralt muiata selle üle, mis laval toimub. Seejuures on kõik läbinisti psühholoogiline, olustikuliselt tõsieluline, traagilisuseni kurb.“

Kaarin Raid suutis erinevate võimetega näitlejatest luua ühtse ansambli, nii et suurem näitlejapotentsiaal ei pääsenud väiksemat varjutama. Isiklikuks saavutuseks senisel näitlejateel oli Maimu Pajusaarele Yvonne’i roll. Pajusaare Yvonne’i elu näis esialgu kulgevat normaalselt, kuni silmapilguni, mil ta suure kohkumisega märkas, et lapsest on saanud täiskasvanu, kellel on oma elu, omad püüdlused ning ideaalid. See traagiline äratundmine väljendus Pajusaare visklevas kehas, Yvonne’i kujutluses oli Michel igavesti laps, kelle peal välja elada armastusevajadus. Pajusaar avas keeruka karakteri täpselt ja kindlalt, balansseerides koomika ja traagika piirimail.

Laskem lavastusest kõneleda ka ühel Sirbis ja Vasaras ilmunud arvustusel:

„Kaarin Raidi tugevamaks küljeks on oskus tungida teose varjatumaissegi allhoovustesse, tegelaste karakterite ja tegevusmotiivide peensustesse,“ ütlevad „Hirmsaid vanemaid“ näiteks tuues Rudolf Aller, Aime Paalandi ja Helle Tamm 1970. aasta 5. juuni Sirbis ja Vasaras Pärnu kultuuri- ja teatrielust kõneledes ning lavastaja tööd lavastusega hindab 1969. aasta kevadel ka Eesti NSV Teatriühing, mille sõnalavastuste žürii otsustab hooaja loomingulisi saavutusi auhinnates määrata Kaarin Raidile 75-rublase preemia.

„Hirmsad vanemad“ jääb Pärnu teatri repertuaari kolmeks aastaks, mille jooksul antakse sellega 70 etendust 19942 külastajale.