1913 esietendub Oskar Lutsu „Paunvere“, mille näitejuhiks on Aleksander Teetsov. Ega me säilinud materjalide puudusel selle lavastuse kohta väga palju teada ei saagi, aga üks on kindel – Oskar Luts on 1913. aastal Endla repertuaari enimlavastatud autor – „Paunvere“ on juba kolmas tema näitemäng, mis sel aastal meie teatri lavale jõuab. Küllap põhjustab Lutsu lavastamismenu asjaolu, et eelmisel aastal on trükivalgust näinud tema „Kevade I“ ning 1913. aastal ilmuvad riburadamisi tema näidendid „Paunvere“, „Ärimehed“, „Pärijad“ ja „Kapsapea“. Viimast neist pole Endlas kunagi lavastatud, aga kolm ülejäänut jõuavad me repertuaari kohe pärast avaldamist – 1913. aasta „Lutsu-maania“ Endlas saab alguse ühevaatuselise nalja „Pärijad“ lavastusega kevadel ning lõpeb tänase „Paunvere“ esietendusega.

Kahjuks pole mul käepärast ühtki sellest lavastusest ilmunud kajastust (kui neid ilmuski), seetõttu lõpetame „Paunverest“ kõnelemise hoopiski väikese autori-analüüsiga Hugo Raudsepalt, kes 17. detsembril 1913 ilmunud Päevalehe, Aja ja Koidu eralisas „Eesti kirjandus 1913. a.“ viimase kahe aasta eesti kirjanduse ja kirjanike ülevaates kirjutab:

1934 esietendub Juri Jurjini komöödia „Kui langevad vaheseinad“. Lavastajaks Eduard Lemmiste, kujundajaks Uko Halla.

Jurjini näidend on, nagu ühes eeltutvustuses öeldakse, omapärane janti kalduv komöödia, mis on kõikjal saanud suure edu osaliseks. Muuseas lõi see ka tugevasti läbi Tallinnas Töölisteatris, kus lavastajaks oli samuti kui Endlaski Ed. Lemberg. Teine tutvustus lisab, et sel lõbusal komöödial ei puudu ka tõsine sotsiaalne tagapõhi ning nalja ja naeru koomilistes situatsioonides ja lõbusa teatriõhtu kindlustavat see tükk kõigile. Pikemat tutvustust saab aga lugeda siit:

19. novembri Pärnu Päevalehes vaatleb arvustaja nähtud esietendust ja mäitemängu pisut pikemalt, kuigi lavastuse enda kohta saame me teada vaid selles osalejate nimed:

Lavastusega antakse 5 etendust ja seda vaatab kokku 1331 inimest.

1956 esietendub Hella Wuolijoe kolmevaatuseline komöödia „Juuraku Hulda“. Lavastajaks Artur Ots, lavakujundajaks Edgar Sõõro. Nimiosa kehastab Herta Elviste, teistes rollides Paul Ruubel või Artur Ots, Arnold Sikkel, Uko Halla, Ilmar Toomla, Olli Ungvere, Henn Jaaniste, Astrid Pirn, Lia Tarmo, Maimu Pajusaar, Roland Engman, Veera Luur, Agate Hiielo, Ilmar Märks või Kaarel Kõive. Kuna tegu on tõeliselt menuka ja pikalt repertuaaris püsinud lavastusega, siis teeb näitlejate-nimistu vahepeal läbi ka mõned muutused ning nii on selles lavastuses mänginud ka Heino Tölp, Jenny Moor, Selma Sõõro, Õie Maasik ja Lembit Kees.

Pärnu teatris on „Juuraku Hulda“ väljatuleku perioodil pisut keeruline olukord, sest pärast seda, kui Kaarel Ird 1955. aasta septembris Vanemuisesse lahkus, ei ole teatril enam peanäitejuhti ning töötatakse koosseisulise lavastaja Artur Otsa juhtimisel. Peanäitejuhi puudumine aga tekitab tõsist muret, sest kardetakse, et kindla ja kogenud juhi puudumine toob kaasa teatri taseme, elujõu ja selle ilme kaotuse, millele olid aluse pannud Ilmar Tammur ja Kaarel Ird. Ka Artur Ots ise on tunnistanud, et see oli raske periood, sest tal puudusid kogemused iseseisvaks lavastamiseks, kuid Irdi käe all töötama harjunud näitlejad ootasid temalt juhtimist. 

Siiski saadakse tugeva trupi toel raskustest üle ning üheks selle paariaastase peanäitejuhita-perioodi menulavastuseks kujunebki „Juuraku Hulda“, mille kohta Kalju Uibo pärast teatri Tallinna-külalisetendusi kirjutab 1956. aasta 20. detsembri Noorte Hääles ilmunud ülevaateartiklis „Uue otsingul“ nii:

Pärnu teatri üheks menukamaks lavastuseks kujunes H. Vuolijoe komöödia „Juuraku Hulda“. See lavastus näitas, et H. Vuolijoe näidendid, mis omal ajal võitsid laialdase populaarsuse (eriti tema „Niskamäe naised“), omavad kõlapinda ka tänapäeval. Lavastaja Artur Otsal oli õnnestunud luua huumoriküllane ja temperamentne etendus, mis kiskus vaataja kaasa algusest peale. Sealjuures ilmnes selgesti H. Vuolijoe siiras poolehoid rahva hulgast pärinevaile inimestele ja tema eitav, kriitiline hoiak kodanliku aristokraatia esindajate suhtes. 
Tunnustust väärivaks loominguliseks õnnestumiseks oli noorele näitlejale Herta Elvistele Juuraku Hulda tõlgitsemine. Näitleja tõi värvikalt esile Hulda vaimse kasvu lihtsakoelisest, kuid ausa ja sirgjoonelise loomuga maatüdrukust haritud ühiskonnategelaseks, kes visa õppimise teel omandatud tarkuse ja vaimukusega ületab kaugelt kõrgema seltskonna moedaamid. Tõsi küll, näidendi finaal on mõnevõrra ebausutav, klassivastuolusid lepitav (rikka advokaadi abiellumine oma majateenijaga), kuid etendusest jääb ikkagi põhiliselt kõlama eitav hoiak kodanliku ühiskonna elulaadi vastu. See kriitiline toon oleks võinud olla veelgi tugevam, kui lavastaja ja osatäitjad oleksid leidnud eredamaid individuaalseid värve kodanlike poliitikategelaste professor Norko (A. Sikkel), sotsialist Purtiaineni (U. Halla) ja kommunaalnõunik Ali-Lehtoneni (I. Toomla) satiiriliseks väljanaermiseks.
Raske ülesanne oli Paul Ruubelil advokaat Soratie kehastamisel. Ühelt poolt on Soratie seltskonnalõvi ja elupõletaja, ent teisalt on vaja mingil määral põhjendada Hulda kiindumust temasse, milleks aga näidend materjali ei anna. Siit tulenebki nii näidendi kui ka etenduse vastuoksus: jääb ikkagi vähe usutavaks, et Juuraku Hulda oma demokraatlikud tõekspidamised ja klassikuuluvuse nii kergesti unustab ja seob oma elu Soratie taolise kodanliku seltskonnategelasega, keda P. Ruubel kehastas küllaltki huvitavalt ja varjundirohkelt.

Järgmise aasta 11. jaanuaril Sirbis ja Vasaras ilmunud ülevaateartiklis(, mille pealkiri viitab Pärnu teatri peanäitejuhitusele) „Ebavõrdses olukorras“ võtab „Juuraku Huldat“ vaadelda ka Karin Kask:

P. Ruubeli ande mitmekülgsust kinnitavad teistes näidendites loodud kujud. Kuivõrd erinev oli näiteks Katku Villu kõrval P. Ruubeli rahvasaadik Soratie „Juuraku Huldas“. See on haritud, hea käitumisega, energiline, ilmselt töökas ning andekaski riigitegelane. Kodanlik rahvasaadik, kes tunneb hästi seadusi ja paragrahve, kuid ei tunne rahvahulkade häda ega viletsust. Kõneldes rahvast ja ühiskondlike väärnähtuste kõrvaldamisest on ta tegelikult eemaldunud rahvast, talle selja pööranud. Väga tõetruult andis P. Ruubel edasi selle nii sotsiaalselt kui karakterilt ja mõttelaadilt Katku Villust erineva kuju. /---/
Meenutagem H. Elviste siirast ja isikupärast Huldat, kelle kujus on näitlejal hästi korda läinud tabada selle maalt linna siirduva tütarlapse hakkajat karakterit.S ee oli Hulda, kes tunneb oma kohustusi härraste vastu, kaasa arvatud niksugi tegemine prouale, kuid kes pole õppinud alandlikkust ega alt üles vaatamist. Hulda, kes teab popsitütrena, mida ta tahab, keda viib elus edasi tohutu usk enesesse. /---/
A. Ots esines teatridekaadil kolme lavastusega: A Upiti „Susanna supleb“, K. Saja „Kihlvedu“ ja H. Vuolijoe „Juuraku Hulda“. Nagu iga algaja puhul, nii köitis mainitud lavastustes eelkõige tähelepanu see, mis kinnitab lootusi, et A. Otsal on häid eeldusi edaspidiseks tööks lavastajana. /---/ Lavastaja põhiliselt õigetest kavatsustest kõneleb ka „Juuraku“ Hulda“ lavastus. A. Ots oli siin leidnud õige tee näidendile lähenemiseks, asetades keskseks Juuraku Hulda võitluse oma inimõiguste eest, selle eest, et saada haritud inimeseks ja elada täisväärtuslikku elu. Selline lähtekoht võimaldas Hulda kuju terviklikumat ja elulähedasemat lahendamist. /---/ Nii väga, kui meid ka ei rõõmusta A. Otsa kui lavastaja edusammud, ei õigusta see aga muretust, et küllap heade eeldustega algaja teeb kiiresti veel paar hüpet edasi ja Pärnu Draamateatri valus küsimus peanäitejuhi puudumisest on lahendatud.

„Juuraku Hulda“ püsib meie repertuaaris 1958. aasta augusti lõpuni ja sellega antakse 135 etendust, mida näeb 44375 inimest. Kusjuures vaid 30 etendust neist toimub kodulaval – ülejäänud on ringreisietendused üle vabariigi. Küllap oleks publikut jätkunud kauemakski, kuid nimirolli kehastanud Herta Elviste lahkumisega Vanemuisesse lõppeb ka „Juuraku Hulda“ lavatee. Aga meelde jäävad nii lavastus kui nimiosatäitja: „Kui veel mitmeid aastaid hiljem käisime kolhoosides sügiseti kartuleid võtmas, siis kohalik maarahvas muud ei rääkinudki, kui et Juuraku Hulda tuleb meile kartuleid võtma,” on Herta Elviste hiljem meenutanud. Küllap oli sellel tuntusel oma osa ka asjaolus, et lavastusest tehti raadio jaoks kuuldemänguversioon ning rõõm on tõdeda, et Rahvusringhäälingu arhiivis on see alles ja Raadioteatri lehel kenasti kuulatav.