18. november
Tänastki päeva saame alustada vigade parandusega – meie repertuaarinimistutest on kirjas, et 18. novembril
1912 esietendub Endlas Gustav Kadelburgi ja Rudolf Presberi lustmäng „Tume täpp“. Tõsi, „Tumedat täppi“ sel päeval ka mängitakse, aga lavastuse esietendus toimus juba 14. oktoobril. Seega jõuame selle lavastuse juurde põhjalikumalt tagasi pisut vähem kui 11 kuu pärast. Aga ühe teise paranduse – või lisanduse võib siiski teha juba praegu: kui leheteateid uskuda, siis ei olnud „Tumeda täpi“ näitejuhiks mitte Aleksander Teetsov, vaid Eduard Türk, kes samal sügisel Endlasse näitlejaks ja näitejuhi abiks palgatakse. Aga millegipärast salgab Türk selle tõsiasja oma mälestusteraamatus „Sinilindu püüdmas“ maha ning omistab lavastuse näitejuhtimise Teetsovile. Vaatame, ehk oskan sellele mõistatusele lavastuse esietenduse-tähtpäeval juba rohkem vastuseid leida.
1922 esietendub Endlas Aleksis Kivi „Nõmmekingsepad“, mille näitejuht Aleksander Teetsov paneb lavale Estonia näitleja ja näitejuhi Paul Pinna külaskäiguetenduseks – Pinna mängib Endla esietendusel Eskot.
Sellest, kui palju pealinna suurima teatri suurima näitleja Endlas ülesastumist kohalikes lehtedes reklaamitakse, võib välja lugeda selle sündmuse suurust. Küllap loodeti Endlas „Nõmmekingseppadest“ samasugust teatrisündmust, nagu see oli aastapäevad varem Tallinna Draamateatri lavastusel. Aga nagu me pärast Pärnu esietendust Vaba Maa Pärnu väljaande 22. novembri arvustusest loeme, seda ei juhtunud:
„Endlas“ 18. skp.
Oli lootus, et ka „Endlas“ erilist rõhku pannakse selle vennasrahva klassilise näidendi lavastuse peale, seda lubas ennustada iseäranis asjalugu, et seks puhuks hra Pinna väljakutsuti. „Nõmmekingsepad“ on praeguse „Endla“ laval õieti esimene näidend mis meile, eestlastele, ligidane. Seni oleme näinud peaasjalikult sakslasi, meie algupärastest on ainult lasteetendusel esiletoodud „Säärane mulk“. Pidi kõige sellepärast arvama, et „Nõmmekingseppadele“ pannakse välja kõik, mis meil on. Kuid seda ei järgnenud, pettumus jäi ses suhtes.
Ilma Pinnata ei oleks laupäeva õhtul „Nõmmekingseppi“ üldse olnudki. Siin mängis nüüd pea ainuüksi hra Pinna Esko, kes ju peabki olema kandvaks, kuid ikkagi mitte sel määral ülekasvama, nagu see meil ilmsiks tuli. Ühe suure kõrval peavad olema ka vähegi väärilised kaaslased, meie kõigeparemaid jõudusid aga ei oldud tööle rakendatudki. Sellega anti küll võimalus võrrelda endist ja praegust „Endlat“, kuid seda oleks võidud teha mõne tühise Saksa jandi puhul, mitte aga sarnase teose, kui „Nõmmekingsepad“ esiletoomisel. Ettekandest jäi mulje, nagu oleks see olnud proov etteasteks, eksamiks teatrisse, lavategevusele astuda soovijatele juhuslikkudele algajatele, kellede sekka nagu eksinud mõned vanemad ja annet juba näidanud tegelased.
Viiks liiga pikale kõikide loetlemine.
Soome puma, üldse pulma, ei olnud, soomepärast miljööd ei võimalda „Endla“ lava praeguses seisukorras.
Postimehe Pärnu väljaande nimetu kriitik ei ole lavastuse suhtes siiski nii karm ja lootuseta, kuid seda segasemasõnalisem. Siiski saame tema 21. novembril ilmunud kirjutisest osaliselt teada trupi koosseisu:
Kuigi Aleksis Kivi „Nõmmekingsepad“ oletakse klassikaliseks teoseks – tahab ta olla siiski ainult komöödia – õigem ironet. Selles teoses naeruvääristab kirjanik inimesi. Siin ironiseerib ta kõiki sama hästi teose tegelaste, kui publikumi üle, kes naerab üle iseenese – inimese.
Näidendi keskpunktiks on Nõmme kingseppade perekond, kellede peaks riiakas naine Maret ja kes valitseb kogu perekonda mehe ja kahe poja näol. Üks kelledest iseloomult haiglane joodik, teine sellele kontrast – hääsüdamline, aus ja jumalakartlik – mis teeb ta inimeste silmis enam lollakaks, kui ta seda ehk tõepoolest on.
Kirjanik on „Nõmmekingseppades“ asetand nii mõnegi iseloomustava puht-Soome tüübi näitelavale tuues esile nende varjukülgi ja pahesid, millest harilik inimene muidu ehk tähelepanematult oleks möödunud.
Et võimalus puudub pikemalt peetuda tüki sisu juures, lubatagu teha paar märkust ettekande kui ka ettekandjate kohta.
Hra Pinna, kelle lavastusel näidend ette kanti ja kes selle tüki rahvapärasusega tutvunemiseks Soomes käis, oli püüdnud siingi kõik teha, et alalhoida näidendis selle Soomepärasust, vaatamata meie dekoratiivse külje puuduste peale. Ka lõi hra Pinna Eskos tüübi, mis võis olla Aleksis Kivi Nõmmekingsepa noorem poeg Esko.
Samuti rahuloldavad ja vähem-rohkem rahuldavad olid hrade Teetsoffi merimees Niko, Kulli – Iivar, Reimanni köster Sebedeus, Siigi kingsep Tobias, Kuusemetsa noor sepp Kristo, prl Kalbuse Maret ja tema kasutütar pr Rackfeldi Jaana ja teised.
Veidi kahvatu oli vast teises vaatuses pulmapidu Karri talus, kus puudus too hoog, mis isegi põhjamaalase tagasihoidlikust iseloomust hoolimata sarnasel puhul esile manatakse.
Niisama segavalt ja ebasobivalt hakkasid ka neidude siidisukad rahvariiete juures.
Igatahes oli mäng kogumuljelt hää.
Siiski antakse Endlas „Nõmmekingseppadega“ veel vähemalt üks etendus, kus Eskot kehastab Albert Liik. Ja temast selles rollis on säilinud ka kaks fotot:
1931 Aleksander Teetsovi näitejuhtimisel ja odavahinnalise rahvaetendusena esietendub H. Stroomi näidend „Imepeegel“, mida eelteates tutvustatakse: „See on komöödia täis ülivõrratut külahuumorit, mis oma lihtsate kujude ja huvitavate dialoogidega mõjub lausa kütkestavalt ja suurepäraselt.“
Esietenduse päeval ilmuv Pärnu Päevaleht avaldab ka pisut pikema tutvustuse, mida lugedes saame aimu, miks „Imepeegel“ lavale seati:
Täna lõbusaks esietenduseks „Imepeegel“
„Imepeeglile“ ei saa säädida suuri kunstilisi nõudeid, kuid seda rohkem toob ta oma jantlikkusega kaasa lõbusat meeleolu ja hääd tuju. „Imepeegel“ on täiel määral ajaviite tükk, mille peaülesandeks on pakkuda publikule lõbusat meelelahutust. Seda saavutab ka „Imepeegel“ täiel määral. Praegu, kus „meil pole kerge kellelgi,“ on päris terviseks kord põhjalikult tühjaks naerda. Selle põhjusel on ka imepeeglitaolistel tükkidel oma väikene eluõigus teatri repertuaaris.
Tänane esietendus on ühtlasi ka rahvaetenduseks, kuna pääsetähtede hinnad ühes riietehoiuga on 40 ja 20 senti.
Üliriiete äraandmine pole sunduslik.
Siiski võtab Pärnu Päevaleht 20. novmebril lavastust arvustada ning selle kirjutise lõpuosast on aimata, mismoodi teater sellesse materjali suhtuda võis:
Ühe rahvaliku rahvatüki rahvaetenduse puhul.
Kui läheneda kunstiliselt kõrge ja kõlba mõõdupuuga, siis on kahtlematult – kategooriline ei! See on keskmisegi kunstitasemega teatripublikule selge. Ent kes jälgis nimetatud ettekannet rohkearvulise vaatajaskonna rõkkava naerulagina saatel, see pidi oma kunstilise südametunnistusega paratamatult otsima kompromissi, ja tunnistama, et meil on küllalt veel imepeegli publikut, kes selles miljöös tunnevad end hubaselt kodusena, aga mõne moodsa kunstikõrge salongdraamavVõi komöödia puhul igavalt aegutades peaks lahkuma. Ent ka need on õigustatud teatrilt nõudma oma osa. Ja ma kardan, et neid on rohkem, kui neid, kes lähevad kõrgete kunstikriitikaliste nõuetega. Vähemalt tõestas seda imepeegli rohkearvuline publik, kuna muidu on ikka saal olnud hõredavõitu.
See oligi, mis mind kolmapäeva õhtul Endlas lepitas mõttega, et selline tükk üldse võis leida aset Endla repertuaaris.
Muidugi on iseküsimus, kuipalju selleks õnnelikult valitud oli just Stromi „Imepeegel“, sest peale liig vähenõudliku sisustuse, on ta peale selle liiast äraleierdatud. Kahtlematult oleks hää tahtmise juures leitud, mõni samatoimeline, ent vähemtuntu ja uuepärasem, mis suudaks köita ka publiku nõudlikumat osa.
Mis puutub mängu, siis on vist üksikasjalikum arutelu selle tüki juures ülearune, kuid üldiselt peab tunnistama hoogsat ja temperamendikat ettekannet. Hääd karakterkujud olid Laason, Teetsov, Rodionov ja prl. Sooper. Ent prl. Kirschi poolt antud Milli oli liigselt karikeeritud. Tundub üldse, et nimetatud näitleja, kel kahtlematult leidub tugevat andi ja eeldust lavale, ilmselt kannatab kooli ja juhatuse puudust. – Näitleja vooruseks on küll ilmekas ja arenenud miimika, ent mitte kunagi labaselt karjuv maneer ja grimass!
Muu läks kõik nagu minema pidi, kui mitte arvestada mõnd vähemat tehnilist viperust (katusest läbitõusmisi, seintest läbipaistvad jalad jne.) mis hoolsama korraldusega on välditavad.
Publikut rohkesti ja naeru veel rohkem.
„Imepeegliga“ anti kolm etendust kokku 604 inimesele.
1978 teatri sajanda sünnipäeva tähistamise (jah, tol aastal tähistatakse sajandat sünnipäeva, arvestades seda Endla seltsi põhikirja kinnitamisest) avalavastusena väikses saalis esietendub kahest Jean Cocteau lühinäidendist koosnev õhtu „Ma armastan“, mille lavastab Vello Rummo, näitejuhiks on Linda Rummo ning kujundab Kari Tilk. Lühinäidendi „Inimese hääl“ esitab Siina Üksküla ning „Hoolimatus armukeses“ mängivad Lii ja Peeter Tedre.
Teatriteadlane Sven Karja on oma 2005. aastal kaitstud magistritöös „Monolavastused Eesti teatris 1973-2005“ selle lühinäidendite õhtu kohta kirjutanud nii:
1978. aastal ilmub esimene monolavastus rajooniteatri repertuaari. Pealkirja all „Ma armastan“ esietenduvad L. Koidula nimelise Pärnu Draamateatri väikeses saalis Vello Rummo lavastuses kaks Jean Cocteau kuulsamat mononäidendit, „Inimese hääl“ Siina Üksküla ning „Hoolimatu armuke“ Lii Tedre (pluss vaikivas kõrvalosas Peeter Tedre) esituses. Seegi lavastus ei ärata laiemat tähelepanu. Ilmselt on põhjuseks ka mõlema näidendi realismi kaanonitele vastav ülesehitus: esimeses näidendis vestleb tegelane telefoniga, teises on kuulav partner füüsiliselt laval. Muljet „tavalisest“ teatriõhtust toetas ka realistlik kujundus ning Vello Rummo traditsioonitruu (eriti võrreldes teatrimälus eredalt püsiva Kaarin Raidi „Hoolimatu armukesega“) lavastus (ehkki Siina Üksküla osatäitmise puhul võis siiski tajuda hüperboolsemat-ekspressiivsemat joonist). Nagu vihjab ka lavastuse pealkiri, mängiti eelkõige kaht „suure armastuse“ lugu, millele seotus kuulsate prantslaste Cocteau ja Piafiga lisas teatava eksootilise mündi.
_block.jpeg)
„Ma armastan“ jääb meie teatri repertuaari 1980. aasta alguseni ning sellega antakse 36 etendust 2818 vaatajale.
2000 Endla suures saalis esietendub Victor Hugo romantiline kiredraama „Hernani“, mille lavastab Üllar Saaremäe Rakvere Teatrist. Lavastuse kunstnikuks on Vadim Fomitšev, muusikaliseks kujundajaks Peeter Konovalov Ugalast ning lavavõitluse seab Indrek Saar Rakvere Teatrist. Mängivad Tõnno Linnas, Sepo Seeman, Jüri Vlassov, Piret Laurimaa, Ahti Puudersell, Meelis Sarv, Andres Karu, Ago Anderson, Lauri Kink ja Helle Kuningas.
Esietenduse-eelsel päeval teatab Pärnu Postimees:
Nimiosa mängib Tõnno Linnas.
Lavastaja Saaremäe sõnade järgi juhtub enne esietendust sama skandaal mis tüki esmaesitlusel 1830. aastal: teatri ees ja fuajees läheb lahti kaklus erinevate stiilide nõudjate vahel.
Kui Pariisis võitlesid klassika- ja romantismipooldajad, siis Saaremäe lubab, et homme õhtul kella kuuest seitsmeni veenavad salongikomöödiate pooldajad viimset kui külastajat klassikat mitte vaatama.
Nimiosaline Tõnno Linnas kinnitas, et kiredraama publik saab näha hoogsat ja romantilist lugu.
Ants Liiguse fotojäädvustused sellest kiredraamast on siin:
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
Kriitikute vastukaja paar näidet aga leiab siit:
„Hernaniga“ antakse 17 etendust 2783 külastajale.