2. detsember — Endla Teater

1922 Endlas toimuva sega-õhtu raames esietendub Ludwig Thoma ühevaatuseline lustmäng „Lotte sünnipäev“, mille näitejuhiks on Aleksander Teetsov. Nagu ajalehekuulutustest loeme, on esietendus sega-õhtu eeskava kolmas osa, õhtu algab Helikunsti seltsi laulukoori esinemisega, seejärel toimuvad mitmesugused muud ettekanded ning pärast näitemängu ettekannet läheb tantsuks. Ja see on ka kõik, mis me tolle esietenduseõhtu kohta teada saame. Meie statistikatabelites on kirjas, et „Lotte sünnipäevaga“ anti 1 etendus, mida vaatas 90 inimest, seega võib arvata, et vähemalt segaõhtu eeskavaosa ei olnud kuigi publikumenukas. Ehk kogunes vähemalt tantsukski rohkem rahvast – kui õhtu pilet koos eeskavaga maksis 50 marka, siis tantsule pääses vaid 15 marga eest.

Siiski ei jää see sega-kava-õhtul toimunud esietendus „Lotte sünnipäeva“ viimaseks ettekandeks. Nimelt võime 1923. aasta 19. mai Vaba Maa Pärnu väljaandest lugeda, et 27. mail korraldab Pärnu linna tütarlaste reaalgümnaasiumi Abiandmise Selts kooli ruumides ja õues suure kevadpeo, mille puhas tulu läheb mitmekülgseks õpilaste toetuseks. Õhtuses peo-osas „maitserikkalt dekoreeritud kooli saalis ja näituse ruumes“ esinevad pärast muusikalisi etteasteid plastilise tantsuga proua Ohaka ja härra Laason ning „Ludwig Thoma ühevaatuslise lustmängu „Lotte sünnipäev“ kannavad ette Endla näitlejad teaterdirektori härra A. Teetsoffi juhatusel ja kaasmängul. Härra Teetsoff esineb ka huvitava deklamatsiooniga“

30. mai Vaba Maa Pärnu väljaandes aga avaldatakse kellegi -ai- kirjutis, mis kogu kevadepeo mõtte kahtluse alla seab:

„Abiand“.

Teatavasti tegutseb naisgümnaasiumi abiandmisselts seega, et kehvemaid õpilasi toetada.
Abi enesest ülihea.
Kuidas aga abi antakse ehk õigem abiandmiseks summasid kogutakse, näitas piltlikult pühapäine pidu, mis oli korraldatud mainit seltsi poolt kooliruumes.
Mainit kooliõppurid demonstreerisid end ainult paari laulukesega, kuna teised esinevad jõud väljastpoolt kopteeritud olid.
Hästi kõlasid is. is. Soolo, Stillmarki ja Lorenzoni palad.
Mis puutub aga näidendisse, mida lavastasid kohaliku teatri näitlejad, siis peab traagikoomilist fakti konstateerima, et nimetatud näidend („Lotte sünnipäev“) sarnase sisuga oli, mis ainult õppurkonna moraali langusele kasulik võib olla.
Tantsud, lauluga ja ilma, poleks kellegile kabareetundele midagi soovida jätnud.
Einelauast kõlasid klaaside kõlina saatel ürghääled, mis oletada lasid Bachuse ligiolekut!
Pean siin avalikult küsima, et kas sarnane abiandmine seltsi poolt mitte „abiandmiseks“ jutumärkides ei muutu?
Tempora mutantur – et nos mutamur in illis.

-ai-

Millega „Lotte sünnipäev“ õppurite moraali langetada võiks, jääb kirjutisest küll saladuseks, aga huvilised võivad selle näitemängu teksti Rahvusraamatukogu digiarhiivist alla laadida ja läbi lugeda.

1926 esietendub Franz Arnoldi ja Ernst Bachi jant „Vana Aadam“, mille lavastab Ants Lauter ja kujundab Aleksander Möldroo. Nimiosas Aleksander Teetsov, teistes rollides Ida Tüür, Elly Kalbus, Ida Suvorova, Alexius Sagor, Voldemar Laason, Mitt, Martin Roots, Rudolf Kalk jt.

Eelteade Vaba Maa Pärnu väljaandes 1. detsembril:

Homme, neljapäeval, Arnold ja Bachi kuulus „Vana Aadam“ esietendusel. See komöödia teatrite lööktukke, mis läinud aastal ettekannete arvu poolest lõi rekorde Saksamaal, ei pretendeeri mingisuguste kirjandulikkude väärtuste peale. Ta ülesanne on pakkuda ajaviidet ja kõige lõbusamat tuju ning selle oma ülesande täidab ta hiilgavalt. Kui tavaliselt reklameeritakse mõne komöödia puhul „naeru pisarateni“, siis selle lustmängu puhul oleks see tähendus igati õigustatud. Eriti, kui silmas pidada, et nimiosas (Vana Aadam) esineb A. Teetsov, kes juba üksi tabab ülemeeliku tuku. Kui veel arvesse võtta kogu seda kirjut ja üllatusrikast elementi, mis täidab kogu lustmängu, kus igal näitlejal kord ka võimalus „üleaisa lüüa“, ilma et sellega tükile või mängule kahju teeks, siis võib juba ette kindlustada igale teatrisõbrale homme ülilõbusa ja naerurikka õhtu.
Näitejuht Ants Lauter.

T. büroo.

Arvustus Vaba Maa Pärnu väjaandes 4. detsembril:

„Vana Aadam“.
Esietendus „Endlas“ 2. detsembril.

See Franz Arnoldi ja Ernst Bachi 3. vaatuslik jant kuulub kahtlemata paremate hulka omal alal. Kompositsiooniliselt võrdlemisi hästi ehitatud ja arendatud sündmustik oma vaimukate ja elavate dialoogidega võidab kuulaja juba algusest peale ja ei lase teda enne omast mõjukonnast, kui langeb viimase vaatuse eesriie. Siin pole rasket ja väsitavat kunsti; kõik on sädelev, liikuv ja kerge, mis tahtmatult paneb, kui mitte täitsa, siis seesmiselt naerma vaatleja, nende inimeste veidruste ja silmakirjalikkuse üle, keda „Vana Aadam“ kulisside varjust toob avalikule poodiumile.
See jant on kirjutatud näilise vooruse ja kombluse piitsutamiseks, mis sünnib laia humooriga ja loomulikult. Üksikud ebakunstilised sõnastused, mis nagu kogemata murravad järsku tekstist omale teed, tunduvad aga niivõrd ekstraktsetena, et neist kuidagi ei või haavuda ei kunsti ega ka moraali meeled.
Sõnaga: see on tükk neile, kes eelistavad kerget, lõbusat ja elavat komöödiat – janti.
„Endla“ esietendust võib pidada kõigiti kordaläinuks. Algusest peale võeti õige toon ja hoog, mis mõnede vähemate värahtustega püsis lõpuni. Võiks õigusega tunnistada seda puht lavaliselt üheks ühtlasemaks ja paremini mängitud asjaks „Endlas“.
Komblusvalvurit ja kõlbluse eeskuju, linnanõunik Peeter Stuwet esitas hra A. Teetsov suure meisterlikkusega, andes hästi edasi kahepaikse väikelinnalase – silmakirjateenri. Eriti kindel oli kujult esimene vaatus ja II vaat. esimene pool.
Milat, tema naist, täitis prl. E. Kalbus rahuldavalt. Sama võib öelda ka pr. I. Suvorova Lotest, R. Kalki Fredist j. t. vähemaist osist.
Varjetee tantsijat, linnanõuniku võõrastütar Yvettet kujutas pr. J. Tüür sädeleva kerguse, temperamendi ja ühtlusega. Ses Yvettes oli küllaldaselt võluvust, mis väärt on äratama „Vanu Aadamaid“; oli aga ka loomulikku ja tervet komblust ning trotsi vanameelse, ebakõlblise õhkkonnale.
V. Laasoni krahv oli kujult omal kohal, esitades gentelmanlikult oma kahepaikset olemist.
Naiivi ja vähe „na“ olevat provintsi raamatukaupmeest, kes pole saanud välja sest puurist, kus teda juba lapsest peale toidetud kõrgete kõlblusideaalidega, kujutas hra A. Sagor, andes karikatuurse ja omal kohal oleva Böckleini.
Sirgjoonelist ja tervet inimtüüpi esitas hra M. Rootsi James Ellison, andes sellest ühtlase ja kindla jankee.
Üldiselt: lõbus õhtu, mida igale võid julgesti soovitada.

J. A.

„Vana Aadamaga antakse 9 etendust, mida vaatab 1420 inimest.

1931 hooaja esimese operetina esietendub Leo Ascheri ja Wilhelm Sterki „Tütarlaps saapapoest“. Lavastajaks Aleksander Teetsov. Osatäitjaist ja sisust saame selgi korral aimu ilmunud kuulutustest, eelteadetest ja arvustustest. Olgu neist mõned siin ära toodud.

Eelteade Pärnu Päevalehes 1. detsembril:

„Tütarlaps saapapoest“.

Erilise huvi osaliseks tohiks saada eelseisev opereti esietendus, kui esimene käesoleval hooajal. Opereti etendused kannavad nüüd ju juhuslikku laadi, kuna neid mängida saab ainult külalistega, sest Endlal puuudub kuupalgaline primadonna ja tenor. Nii olenevad opereti etendused täiesti külaliste Pärnu sõidu võimalustest. Publikule on see aga aina kasuks, kuna siis laval näeb pea alati uusi inimesi. Kolmapäevasel esietendusel teevad külalistena kaasa Milly Nõmtak ja Estonia opereti esimene tenor Konstantin Savi. Nõmtak on meile vana tuttav. Tema lahkumisest Pärnus oli kõigil kahju. Nüüd avaneb meil veelkord ja arvatavasti viimast korda võimalus teda laval näha ja kuulda. K. Savi ei ole meile samuti võõras. „Tütarlaps saapapoest“ on temal vana osa, millega ta mõne aasta eest Vanemuises loorberisi lõikas. Teistes osades teevad kaasa: Teetsov, Laason, M. Mitt, O. Laino ja teised.
Ilus operett, palju nalja, kerge, kuid viisirikas muusika – seda on „Tütarlaps saapapoest“.

Samal päeval Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmuv eelteade:

Eelseisva etenduse teevad eriti huvitavaks ja nauditavaks kaasategevad külalised: Milli Nõmtak ja Konstantin Savi. Kolmapäevane etendus jääb prl. Nõmtakil ka viimaseks etenduseks Eestis enne ärasõitu väljamaale ja abiellumist kuulsa harmoonia virtuoosi Borgströmiga.
Lavastab A. Teetsov, muusikajuht G. David, tantsud E. Putnin.

Arvustus vaba Maa Pärnu väljaandes 4. detsembril:

„Tütarlaps saapapoest“
W. Sterki operet 2 vaatuses, eelmänguga.
Esietendus „Endlas“ 2. dets.

Käesoleva hooaja esimeseks operetiks „Endla“ valinud W. Sterki „Tütarlaps saapapoest“. Ja see valik õnnestus „Endlale“, mida tõendas kolmapäeval toimunud esietendus. Oli palju head tuju, meeldivat laulu, hoogsat mängu. Viimast küll tänu kolmele näitlejale – külalistele prl. M. Nõmtakile ja hra K. Savile ning „Endla“ veteraanile hra V. Laasonile, kelleta see operett poleks üldse mõeldav ega läbiviidav tänapäeva „Endlas“.
Härra Laasonilt oleme käesoleval hooajal näinud üllatava kuju „Poliitikas“. Siin aga Emil Schickina mõjus ta otse võrratult, Seda kergust küll ja plastikat, mis leidus hra Laasoni mängus. Bravo, hra Laason! Bravo! Kahju vaid, et ta miimika eksis aineti suflööri kasti. Ka hra K. Savi mängus oli hetk (III vaat.), kus ta kastist abi otsis, kuid hra Savi oskas seda nii peenelt markeerida ja varjundküllaselt retuscheertda, et see publikus vaevalt märgatavaks sai.
Muidu aga – külaliste paar andis hea mängu, täis tihedat miimikat ja tundmusküllaseid nüansse. Prl. Nõmtak aina põles laval. Oli tõsine nauding jälgida prl. Nõmtaki ja hra Savi mängu. Eriliselt köitis see eelmängus ja I. vaatuses. Köitis, sütitas südame ja manas hinge nukruse, et „Endla“ nii kergel käel kaotas võluva lavahurma – prl. Nõmtaki. Kahju oli ka, et vaid külalisena naudime hra Savi.
Teistest tegelastest märgiksime veel hra M. Mitti Muhrad-Paschana ja hra A. Teetsovi Rüdiger von Gelsovina, kes opereti heaks kordaminekuks andsid mõjuvad kujud. Sümpaatne oli ka prl. J. Kalnin Leenina, A. Rodionov – huvitav mask, kuid tekstis mitte päris kindel. Muide, miks ta Euroopa hääldas „Jevroopa“? Kooris tundus puisust. Härrad frakis ei tunnud endid kodus ja mõned daamid esinesid kivistunud miimikaga. Sümpaatseim oli prl. Paberit, kelles oli opereti hinge ja temperamenti
Prl. Putnini evolutsioonid plastilised, sulasid harmooniliseks rütmiks muusikaga.
Esietendust jälgis saalitäis rahvast. Prl. Nõmtaktie annetati lilli. Tahaks näha seda tujuküllast operetti veel kord samas koosseisus.

Mn.

Topeltrvustus Pärnu Päevalehes 4. detsembril:

„Tütarlaps saapapoest“
Sterk-Ascheri operett 3. vaatuses.

Üle mitme aja sai kuulda Endlas operetti. Nimelt libises üle lava kolmapäeval, 2. detsembril, W. Sterk'i operett „Tütarlaps saapapoest“. (L. Ascher'i muusika). Lavastajaks oli A. Teetsov, kes ise operetis kaasategev oli, esitades Rüdiger von Geisow'i, Berliini välisministeeriumi kõrgemat ametnikku. Väliskülalisina esinesid Fritz von Reinsfeldti osas hra K. Savi ja Hedi Hambacheri (müüjanna saapakauplusest) osas prl. M. Nõmtak. Kõik eelpoolnimetatud lõid õiged kujud. Väga hää näitleja, keda ka eestkätt nimetada tuleb, on V. Laason. See kvardett oligi esitatud opereti elustajaks, ning mainitud näitlejad sobivad igasse nõudlikusse teaatrisse. Laulu suhtes on neist parim K. Savi, kellel opereti jaoks väga hää tenor, ning eilsel etendusel tundus olevat hääs vormis. Ka M. Nõmtakil on armas hääl, milline tahaks vaid veel põhjalikku koolitamist, mis talle suureks plussiks oleks. Üldiselt on M. Nõmtak väga meeldiv subretina ilusa figuuri kui ka elava mänguga. Teetsov ja Laason pole küll lauljad, aga operetis suudavad siiski täita osa ka laululiselt. See on: nende laul on deklamatsiooni taoline ja operetis mõnes osas aitab sellest. M. Mitt Muhrad-Pascha, Türgi välisminister, täitis oma osa, kuid polnud usutav, ei loonud õiget kuju. Samuti Hadubrand von Geisow (Berliini välisministeeriumi kõrgema ametniku õepoeg) polnud usutav. Olgugi, et hr. A. Saar õige elav olla katsus, jäi ta ikkagi Pärnu noormeheks ja mitte aristokraatseks aadliks, nagu nõudis osa. Muidugi Saar võib areneda, kui mõningad aastad edasi näitleb. Hoopis nõrk kujult oli aga hr. O. Laino Türgi peaministrina; manas esile muige pealtvaatajais mantli ja tsilindri vastuvõtul. Lihtmehel suurmees olla pole kerge. Türgi naisterahvad, kuus daami – ostjannad saapakauplusest, sobisid, kuid Muhrad-Pascha külalised olid „villased“. Evolutsioonid prl. E. Putninilt olid sobivad. Eriti tublisti näis ta töötanud olevat hra Laasoniga. Operetti saatis orkester hr. David'i juhatusel. Osavõtt oli haruldaselt elav.

P. L.

*
Üldmulje jäi esimesest sellehooaja operetist kahtlemata hää. Vast ka sellepärast, et varematel aastatel operetiga päris hellitati – seda sai näha nädala alul, keskel ja lõpul.
Kuid „Tütarlaps saapopoest“ puhul on ka midagi erilist märkida. Kõigepealt küll Putnini evolutsioone. Varem Endlas nähtud operett on alati kannatanud rängalt evolutsioonide ühtlusetuse all, kuid seekord oli päris armas vaadata, kuidas tantsud olid viidud isegi opereti sisuga ilusasse kooskõlasse. See on edu. Üldse peaks Endla, kus see vähegi võimalik, kutsuma asjatundjaid kaasaaitama. See kindlustaks iga lavastuse edu.
Kokkumäng polnud seekord küll päriselt sobiv, kuid see kaob järgmisel korral. Kiire ettevalmistus ei annud mahti, see on arusaadav, pealegi esinesid külalised, kes proovidest ei saanud võtta osa enam kui üks kord. Nii on venimised andestavad.
Opereti teistkordset ettekannet oodatakse. Külaliste osavõtt toob värskust lavale ja on teatripubliku võrgutamiseks suure tähendusega.

E. J.

Ka opereti teisel etendusel 13. detsembril mängivad peaosades külalistena kaasa Milli Nõmtak ja Konstantin Savi, kolmandal etendusel aga astub Milli Nõmtaki asemel, kes on juba ära sõitnud, üles Ellen Reinap Tallinnast ning selle etenduse järel ilmub väike võrdlev arvustus Pärnu Päevalehe 29. detsembri numbris:

Keskmisel pühal tuli Endlas teistkordselt ettekandmisele operett „Tütarlaps saapapoest“. Kuna Endlal omal opereti kandvamate osade jaoks jõude ei ole, mängiti, nagu eelminegi kord, kahe välisjõuga, kelledeks olid Konstantinn Savi ja pr. Ellen Reinap. Esietendusel mängis Ellen Reinapi seekordset osa pärnulasile hästi tuntud end. Endla-jõud Milli Nõmtak, mispärast nüüd ei ole huvituseta neid kahte võrrelda.
Pr. Reinap omab hästi sümpaatse hääle, mis aga osutub nõrgaks. Selle tõttu läks palju kaduma, eriti saali tagumisele osale. Nõmtaki hääl polnud küll sedavõrd koolitatud, kuid kindlasti rahuldas operetipublikut enam, kuna ta häälel oli tugevust.
Mäng üldiselt laseb aga ennast vaevalt võrrelda. Pr. Reinapil puuduvad laialised kogemused. Kuigi operett ei nõua näitlejalt palju peale hääle, vähemalt laval liikuda peab mõistma. Aga siin jäi mulje, et pr. Reinap ei suutnud ennast panna laval mängule kaasa elama. Selle tõttu kujunesid stseenid kuidagi igavateks, niisugusteks nagu nad Nõmtaki kaasa mängides mitte ei olnud. Nõmtaki lavaline vilumus andis hoogu ja kutsus välja publiku ovatsioonid, kuid seekordsel ettekandel seda ei olnud.

Nii mängibki „Tütarlaps saapapoest“ viimasel etendusel jaanuaris 1932 naispeaosa hoopiski prl E. Putnin Pärnust. Kuidas see etendus läks, pole teada. Kokku külastas „Tütarlaps saapapoest“ nelja etendust 936 inimest.

Vahelepõikeks saame taas teha väikese vigade paranduse – repertuaaritabelites seisva 1932. aasta 2. detsembril esietendunud „Jõuluöö“ tegelikuks esietenduse ajaks on hoopis teine jõulupüha ehk 26. detsember 1932.

1933 esietendub tõeline suurprojekt – Étienne Méhuli ooper „Joosep“ Alexandre Duvali libretost. Lavastaja Hugo Malmsten, kunstnik Uko Halla, muusikajuht Gustav David, koormeister E. Soodla. Mängivad Alfred Palm, Hugo Malmsten, Erich von Wolffeldt, Ralf Opsola, Henn Aare, Elsa Maasik, Uko Halla, Voldemar Laason, Hilda Sooper ja Pärnu Eliisabeti kiriku segakoor.

Triinu Ojalo kirjutab sellest lavastusest raamatus „Endla Teater 100“ nii:

Endla tõi juba oma algusaastatel igal hooajal lavale operette, mis 1930. aastatel tõusid uuele ja kvaliteetsele tasemele. Selles oli oma roll nii muusikajuhil Gustav Davidil kui ka mitmetel musikaalsetel näitlejatel, kelle puhul oli selge, et nende võimetest jagub rohkemaks kui operetiks. Nii julgeti katsetada ooperiga.

Ooperi lavaletoomine provintsiteatris ei olnud tollal kuigi tavaline nähe. See oli rahaliselt äärmiselt kulukas ettevõtmine ning nõudis lisajõude, keda teatril endal polnud. „Joosepi“ lavastusest võttis lisaks Endla näitlejatele osa veel harrastajaid (näiteks Utobali osa laulnud E. von Wolffeldt teenis igapäevast leiba arhitektina), Eliisabeti kiriku segakoor ja laiendatud koosseisus 15-liikmeline orkester. Proove tehti pikalt, esietenduseks harjutati mitu kuud.

Kuigi tegemist oli ilmselt Endla senise ajaloo ühe suurema ettevõtmisega, tehti ooperit valides piiratud võimaluste juures tark ja tasakaalukas valik, sest Étienne Méhul'i „Joosep“ ei ole klassikaline ooper, koosnedes retsitatiivi asemel sõnalisest dialoogist. Ooperielemendid esinevad aariate, tertsettide ja koori näol. Ooperi süžee on pärit Piiblist ning räägib Jaakobi pojast Joosepist, kelle vennad Egiptusesse orjaks müüvad. Tegelasi on ooperis üle saja.

Kogu kollektiivi tõsiste pingutuste tulemusena sündis lavastus, mille erinevad komponendid moodustasid ühtse terviku. Näitlejatest tõsteti eriti esile karismaatilisi Hugo Malmsteni ja Elsa Maasikut. Viimase kohta kirjutati koguni, et tema kaunis hääletämber sobib ooperisse isegi paremini kui operetti. Loo mõjulepääsemisele aitas oluliselt kaasa ka Uko Halla ajalooliselt autentne ja stiilne lavakujundus. Siinkohal võiks huvitava faktina mainida, et tolleaegses teatris ei pidanud mitmekülgseid võimeid üles näitama üksnes näitlejad, pikaaegne kunstnik Uko Hallagi tegi kaasa paljudes lavastustes karakterrollides, siinses ooperis aga astus lausa tenori partiiga üles.

„Joosep“ ei jäänud üksnes kohaliku tähtsusega lavastuseks, vaid pälvis palju tähelepanu laiemaltki, isegi „Muusikaleht“ avaldas lavastusele kõrget tunnustust.

Lisagem siia ka mõned arvustused ja säilinud fotod:

„Joosepit“ mängitakse 5 etendust ja seda külastab 1906 inimest.

2006 Küünis esietendub Jaan Kaplinski poeetiline draama „Liblikas ja peegel“. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Margus Vaigur. Muusika autor ja lõpulaulu esitaja Riho Sibul. Mängivad Märt Avandi, Karin Tammaru ja külalistena Kersti Heinloo, Guido Kangur ja Ott Midenbritt või Oskar Seeman.

Esietenduse eel ilmub Päevalehes Kadri Masingu tutvustav artikkel:

Endla uuslavastuses „Liblikas ja peegel“ põimub maine ja ebamaine
2. detsembril esietendub Endla teatris Jaan Kaplinski näidend „Liblikas ja peegel“.

Poeetilises toonis näidend vaatleb alatisi-igavesi heitlusi läbi filosoofiliselt läbitunnetatud teksti. Mitmetahuline teos avab ühtaegu nii elu igapäevased kui eksistentsialistlikud sõlmküsimused. See on Mehe tee läbi elu, läbi enesekaotuse, -otsingu ja kohatise leidmisegi.
„Endla eesti dramaturgia aastasse näidendit valides intrigeeris mind Kaplinski tekstis maise ja ebamaise maailma põimumine. See lugu on ühtaegu nii idamaiselt salapärane kui eestipäraselt lihtne ning argine,“ kirjeldab näidendit lavastaja Madis Kalmet.
„See on näidend, milles igaüks võib ära tunda eneseotsimise, armastuse ja pereelu valuskibeda tõe. Kaplinski aus ja samas poeetiline lähenemisviis oma tegelastele on kindlasti põnevaks väljakutseks näitlejatele. Julgen tunnistada, et see näidend kiirgab sügavat soojust ja armastust, ja see saab väljenduda ainult inimeste ehk – laval – näitlejate kaudu. Tekst kannab väärtusi, mis peaksid puudutama meid kõiki, täna ja alati. Tsiteerides näidendit – iga inimene peab aru andma iga hea sõna eest, mis ta ütlemata on jätnud.“
Kaplinski kirjutas „Liblika ja peegli” 1980. aastal. Varem on see etendunud Ugalas 1982 Priit Pedajase lavastuses.
Uuslavastus on tähelepanuväärne ka mitme debüüdi poolest: esimest korda on Endla laval Jaan Kaplinski näidend ning peaosades astuvad üles sügisel näitetrupiga liitunud Märt Avandi ja Karin Tammaru. Külalistena teevad kaasa Kersti Heinloo ja Draamateatri staažikas näitleja Guido Kangur. Näidendi originaalmuusika autor on Riho Sibul, kunstnik Silver Vahtre ja valguskunstnik Margus Vaigur.

Ants Liiguse fotod:

Lisagem ka paar arvustust: