1. detsember — Endla Teater

1928 esietendub Edward Sheldoni draama „Romaan“. Lavastaja Voldemar Laason, kunstnik Herman Kallas. Mängivad Voldemar Laason, Hermann Andreesen, Milli Nõmtak, Hilda Sooper, Aleksander Teetsov, Frieda Hilden, Lisl Lindau, Manivalde Mitt. Näidendi on tõlkinud Ants Lauter.

Eelteade Vaba Maa Pärnu väljaandes 28. novembril:

„Romaan“

Laupäeval, 1. skp., „Endlas“ esietenduseks Edward Scheldoni maailma kuulsaim lavateos „Romaan“, millel on olnud muinasjutulik edu. Ka meil on „Estonia“ selle teosega edu tähe all töötanud ja Erna Villmer on siin saavutanud oma mängu kuulsuse tipu. See on näidend võluv oma armsusega ja oma naiivse traagikaga. „romaani“ on põimitud suure osavusega palju muusikat: orkestrimängu, soololaulu, kiriku pühalikku „Ave Mariat“.
Teos tuleb lavale härra Laasoni juhatusel. Uusi dekoratsioone maalib Herman Kallas.

Sama päeva Pärnu Päevalehes ilmunud eelteatest loeme, et esietendusel on kaasa tegev „Endla“ 70-liikmeline segakoor, meeskvartett, soololauljad, orkester ning viiuli- ja tšellosolistid. Sama rõhutatakse ka kordusetenduste puhul ning koor - arvatavasti küll väiksemas koosseisus - võetakse kaasa ka väljasõiduetendustele.

Lavastuse arvustused järgivad üldjoontes traditsioonilist vormi, kõneledes pisut näitemängust ning võtes siis läbi näitlejate rollisooritused, heidavad pilgu dekoratsioonidele ning vaatavad korraks ka publiku poole. „Romaani“ puhul tõstetakse kõige rohkem esile Lisl Lindau osatäitmist Margarita Cavallinina. Toogem kaks ilmunud arvustust siinkohal ka ära. Kõigepealt Pärnu Päevalehes 4. detsembril ilmunu:

„Romaan“
Esetendus „Endlas“ 1. dets. s a.

Selle Edward Sheldoni näidendi lavale toomisega „Endla“ tahab pakkuda vast huvitavamat seni ettekantud mängude seeriast. Ja see läks korda. „Romaan“ kuulub igatahes mõjukamate lavatoodete hulka. Juba näidend jaotuselt, proloogis, kolmes vaatuses ja epiloogis, on meile uudne. Sheldoni „Romaan“ ei ole kergesisuline mäng, ennem dramaatilise põhitooniga, nagu romaan kunagi... „Romaani“ on põimitud muusikat ja koorilaulu, kirikukellade pühalikku helinat ja masendavat nukrust, sädelevat naeru ja sügavat hingelist traagikat. Pole siis ime, kui üksik tardunud momentki seob kõiki.
„Romaanis“ on õieti kaks peakuju: Thomas Armstrong ja lauljanna Margarita Cavallini.
Armstrongi osa oli V. Laasoni kättes, kus ta arendas keskpärast mängu. Peab tunnistama – Armstrongi kuju hingestada nii, et see oleks haarand kaasa saalitäie publikut, pole paremalegi lavajõule kerge ülesanne. Armstrong, sügavate usuliste veenetega noor pastor, satub nagu tuulekeerisesse pimestavalt ilusat ja kapriisidega lauljannat Cavallini lähemalt tundma õppides. Tekib armastusvahekord, mis lõpuks kujuneb hullumeelsuseni küünivaks traagikaks, kuna juba Armstrongi ametkoht ja sügavalt juurdunud usulised veendumused seda tingivad. Veel traagilisemaks kujunevad hingelised läbielamised, kui selgub, et Armstrongi isalik sõber Kornelius Van-Taille osutub lähemaks sõbraks lauljanna Cavallinile.
Need on üldjoontes piirid, kus liiguvad Armstrongi hingelised elamused.
Laason on mitmedki korrad annud häid kujusid, kuid siin tundus tükati tema loodud kuju mitteusutavana. Ent üldjoontes võis olla rahul.
„Romaani“ teises kandvamas osas esines noorem lavajõud prl. Lindau. Lindau on publiku poolt juba varem tunnustamist leidnud, kuid ta on esinenud rohkem kõrvalosades. Sellepärast tuli ta esinemist võtta teatava umbusaldusega.
Ent kujunes kõik teisiti. Lindau antud kuulsa lauljanna Margarita Cavallini kuju oli rahuldav, kui mitte hää. On näha, et Lindaul on annet raskemaidki osi tõlgitseda, neid edasi anda hingestatuina, usutavaina. Kindlasti võib öelda, et lavastaja hra. Laason pole teinud viga, andes Cavallini osa Lindau kätesse.
Kuigi Lindau esinemine polnud üllatuslik, sai ometi mulje, et esineb inimene, kellel on osavust laval liikumiseks, kes paari lavapraktika aasta järele on võimeline hingestama peaosigi. Ei ole tabatud valesti, kui öelda, et kiiduavaldused lõpus olid mõeldud peaasjalikult Lindaule, tema Cavallinile.
Lugupeetud, soliid härra Kornelius Van-Taille, samanimelise panga direktor, leidis küllalt vastuvõetava kehastuse A. Teetsovi poolt.
Ei saa jätta märkimata ka Andreeseni ja Nõmtaki esinemist Armstrongi lapselaste, Harry ja Susette osades. Mõlemad andsid keskpärased kujud.
V. Laasoni lavastusel see näidend sulas üsna kunstipärasesse vormi. Ka dekoratsioonid olid üldiselt sobivad ja maitsekad. Publikut vähe. Mäng oleks väärinud lõpulikult väljamüüdud saali.

E. J.

Vaba Maa Pärnu väljaanne 11. ja 12. detsembril kirjutab aga nii:

E. Scheldon: „Romaan“.
Märkeid „Endla“ teise draama lavastuse puhul.

Kui „Endla“ esines käesoleval teatrihooajal esimese draama lavastusega, milleks oli Sardou „Fedora“, mis esietendusel hiilgavalt läbi kukkus, oli küllalt põhjust karta, et sellega on käesolevaks teatrihooajaks draama saatus „Endlas“ otsustatud. Näis nagu oleks tahetud „Fedoraga“ anda pigem „Endla“ teatri tragöödia, kui et elustada lavastatud teost.
Nüüd, üle pikema vaheaja, mil teater uuesti on katsetanud draama lavastamisega, näib esialgselt lõpulikulult olevat kustutatud see arvamus, – on antud kindel tõestus selleks. et teater suudab ka draamas pakkuda küllalt kunstipärast ja nauditavat.
Teatri teine esinemine draamas, seekord Scheldoni sügavalt traagilise, natuke sentimentaalitseva ja sündmustiheda „Romaaniga“ on olnud küllalt õnnelik. Teos ise on sarnane, mis vastab publikule otse nende tundekeeltele, millede helisemisel hakkab meeldima vaadeldav-kuulatav. See on vana vaimuliku sügavamast hingepõhjast elavana tõusev noorpõlve armastusseiklust kujutav mälestis, mida ta jutustab oma lapselapsele, kui see on astumas abiellu näitlejannaga. Sest jutustusest tõusev pilt on tihedalt joonistatud, täis puhast romantikat, täis kirge ja elu – kuid samuti täis pisaraid ja masendavat traagikat, mida õnnelikkudele raputab „Hall-Elu-Ise“. Pole mõtet siin korrata selle mälestusromaani sisu – seda peab igaüks vaatama ise, peab kuulama ja elama sellesse, et mõista nooruse hullustust, selle puhast romantikat ja elu närusust.
„Endlas“ läks see draama V. Laasoni lavastusel, – kes tõestas omi võimeid tegutseda ka lavastajana. Lavastuse tervik oli loodud ühtlaselt, rahuldavana ja osalt ka heana – suutes kaunis uskumapanevalt sisendada vaatlejasse teose sügavat traagilist meeleolu. Üleminekud proloogist vaatustesse ja vaatustest epiloogi õnnestusid võrdlemisi hästi – oleksid võinud aga sündida veelgi kiiremalt.
Üksikute isikute kujundamine oli eranditult enam-vähem õigetes kätes, kes ka jõukohaselt omi osi suutsid kanda ja joonistada terviku. Lavastuse kandjateks on peamiselt kolm isikut: Itaalia lauljanna Margarita Cavallini, noor pastor Amstrong ja pangadirektor van Taille.
Margarita Cavallini oli seekord „Endla“ noore lavajõu prl. L. Lindau kujundada, kes selles ülesandes täitis täielikult temale rajatud lootused ja suutis sisendada küllaldaselt elavat hinge autori poolt antud paberlisele kujule. Täielikult rahuldasid esimene ja teine vaatus, kus Cavallini esines veel täis jõulikku temperamenti, vaimustust oma karjäärist ja unistusi, milledele põimusid siin-seal kannatust hallid lõimed. Kolmas vaatus – süütu armastusromaani lõpp ja pöördumine üksildusse, näis kannatavat vähe liigsel väsimust, kuid ei seganud Cavallini, kui inimese iseloomustuse tervikut.
Pastor Amstrong, Vold. Laasoni isikus, ei üllatanud küll seekord lavalise värskuse ja aususega, kuid viis siiski üsna kindlalt läbi usulistest dogmadest ärkava, esimesi kire leegitsusi tundva platoonilise armastaja. Tundus siiski kohati liigset kurjust kannatuste väljenduses – kohati näis ka ülepakkumist oma võimetest, mis aga kuigivõrd ei seganud selle kahe inimhinge kurbmängu kujunemist. Märkides neid asjaolusid, ei taha ma sellega väita, et see noor pastor oleks hra Laasoni isikus olnud kehv – oli küllalt hoogu, süttivust ja hingestatud elamusi, mis väärivad tunnustuse.
Pangadirektor van Taille, keda iseloomustas A. Teetsov, oli küllalt usutav.
Omi kohustusi lavalise terviku vastu täitsid rahuldavalt ka kõik vähemad osalised, mille tõttu võib konstateerida lavastuse õnnestamist.
Scheldoni „Romaan“ on neid tükke, mida võib huviga jälgida laialine publik, kes ei armasta igavat kunsti, vaid pilte elust, nagu need tõeliselt on – samuti võib sellest leida naudingu küllast rahuldust ka nõudlik teatri inimene.

J. A.

„Romaaniga“ antakse 8 etendust 1484 inimesele.

1938 esietendub tšehhi kirjaniku Emil Vacheki naljamäng „Ahi“. Lavastajaks Voldemar Laason, kunstnikuks Uko Halla. Mängivad Boris Randla, Asta Willmann, Voldemar Laason, Uko Halla ja Sophie Ratfelder.

„Ahi“ 1938. Asta Willmann ja Boris Randla ehk Bruno Mitt.

Kriitik Karl Ehrmann Pärnu Päevalehes ja Uus Eesti Pärnu Uudistes 3. detsembril:

„Ahi“

E. Vacheki 3-vaat. naljamäng „Endlas“ 1. dets. V. Laasoni lavastusel.

Kuna selle satiirilise komöödia müürilehele oli trükitud väljapaistva kirjaga „Noorsoole keelatud“, siis on arusaadav, et „Ahju“ esietenduse eel tekkis pisikene kihin-kahin, mille tagajärjel neljapäeva õhtul ei haigutanud „Endlas“ esietenduskohane tühjus. Publikut oli kogunud tavalisest märksa enam ning see ei lahkunud peale etenduse kaugeltki mitte pettumusega. Jah teoses pole ju midagi erilist, mis oleks niivõrd pikantne või moraalivastane, et kahjustaks noorsookasvatust, kuid oleme – otsekohesed – midagi erilist ja positiivset pole seal ka täiskasvanuile: tervelt kolm vaatust magatamisjuttu, see jätab lõpuks tõesti üsna labasevõitu väsitatud muljed, mida päästab vaid kogu kolme vaatust kandev satiiriline tüüpide esitus. Autor on osanud tühist asja vägagi kombinatsioonirikkalt esitada, hoides kogu aeg vaataja pinge pingul.
Kui publik etenduselt pettumuse ja tühjustundega ei lahkunud – mida teos võib halva mängu juures siiski põhjustada, – siis võlgneme selle eest tänu lavastajale ja mängule. Meie oludes oli see üks kordaläinumaid.
Etteheitena ja puudusena lavastajale tuleks märkida vahest järgmist: ei oldud õieti aru saadud satiirist ja realismist. Kohati jäid need läbi põimimata ja kohati, nagu 1. vaatuses, oli satiirilisele ainekäsitlusele ja elemendile asjatult antud liiast hädisemist, virisemist ja vingumist, mis kohati pealegi kippus venima. 3. vaatuses alul selle eest oli kolmiku „asjade klaarimisel“ rabinat ja madinat ülepakkuvalt palju. Suure plussina tuleb aga headmeelt tunda lavastaja püüdest, ja ka tulemusest, et kõigile osalistele oli pühendatud võrdset tähelpanu ettevalmistuses. Ei paistnud silma, et mõni osakandja oleks saanud põhjalikuma eeltreeningu, millega vastasmängijale oleks loodud lubamatult nükked sisse, nagu seda, kahjuks, oleme, võinud märgata mõni kord varem üksikutes lavastustes.
Osade jaotus oli sobiv. Grishhat oleks A. Mälton kindlasti omapärasemalt ja vahest ka õigustatult rahulikumalt ning sisemuslikumalt mänginud, kui B. Randla. Ent egas B. Randlagi olnud halb. Sobis.
V. Laasoniga juhtub sageli niisuguseid lugusid, et ta kipub vägisi seal „luuletama“, kus on tegu päris realistliku proosaga. Asjatult võttis ta 1. vaatuses melodeklamatsioonil. tooni ja üsna tarbetult pateetilise lürismi. Waclaw pole säärane tüüp. Ta on üsnagi tavaline ja realne mõistuse-tunde inimene, kelle juures loomulikus elus ei saa uskuda paisutatud õhkamisi ja ohkamisi. Ent seda esines V. Laasoni juures, õnneks, mitte külluses. Seepärast rahuldus temagi, andes kui mitte päris ümara, siis küll õige ümara kujutelu armuvast ja kannatavast sõjavangist.
U. Halla Tsutshkinina oli hea koomik kujult ja mängult ning täitis oma osa järjekindla ühtlusega.
Õhtu raskeim osa oli kanda prl. A. Willmannil, kes sellega üldiselt tuli märkimisväärselt hästi toime, arvestades selle juures just kahte asiolu: – osa raskus-suurust ja näitleja seniseid lavalisi kogemusi. Kuna allakirjutaja on näinud Marfat Hilda Sooperilt Töölisteatris ja arvestades viimase enam kui 12 aastast lavatööd, siis võime üsna rõõmsad olla, et ainult mõne-aastase lavastaashiga A. Willmann ei mänginud Marfat kaugeltki nõrgemalt. Ma ütleksin: mõlemate mäng Marfas on võrdne, kuigi H. Sooper oli kohati varjundilisem, seesmiselt põlevam ja ka järjekindlam. A. Willmanni juures torkas silma ta kohatine temperamendi liiast lõkkelelöömine ja põlemine, selle eest esitas ta aga õhtu kestel hulga väga häid ja psühholoogiliselt põhjendatud ning mõistetavaid raskeid üleminekuid, mida kavala Marfa osa nii rohkelt ette dikteerib ja mida nii raske esitada. Paistab, et A. Willmann seisab lahtises arenguväravas ja kogu ta ande edaspidine edu oleneb töörakenduse suunamisest ja koolist. Marfa osa oli tal esimene suurosa, mille tõlgenduse üle võib teatrirahvas üsna rahulik olla, kuna see oli kordaläinud ja ületas mõnedki kartused-kahtlused.
Kuna „Ahju“ ettevalmistus sündis paraleellselt teiste teoste õppimisega, siis andis koosmängus kohati tunda sidetus, kuid sellest vabanetakse kindlasti peatselt, kuna on olemas eeldused „sissemängimiseks“.

K. Eh.

Tuletan siinkohal meelde varasemates päevadel juba korra kirja saanud infot, et 1938. aasta sügisel otsustab Endla juht Eduard Lemmiste teatri repertuaariplaanides teha olulise uuenduse – jagada näitetrupp kolme paralleeli, et samaaegselt oleks võimalik anda mitmeid etendusi. Ikka nii, et üks kodus ja teised kuskil kaugemal – näiteks Häädemeestel, Uduveres, Kilingi-Nõmmel ja-või mujalgi. Tundub, et see meetod osutub päris edukaks ning lavastused peavad repertuaaris kauem vastu ja saavad rohkem mängukordi – varasemad 4-5-6 muutuvad 14-15-16, kuigi mõned ühekohalised etendusarvud jäävad siiski alles ka hiljem. „Ahjuga“ antakse etendusi nii kodusaalis kui eelpoolmainitud kohtades, väikese muheda naljana mõjub ka teade, et 1939. aasta juunis mängitakse „Ahju“ Märjamaa tuletõrjeühingu 25. aastapäeva peoõhtul.

Kokku antakse „Ahjuga“ 15 etendust 2976 vaatajale.

1951 esietendub Anatoli Surovi samal kevadel Stalini preemia vääriliseks hinnatud näidend „Koit Moskva kohal“, mis on hooaja teiseks uuslavastuseks. 1951. aasta sügishooaega alustab Endla põhjalikult korrastatud ruumides, ümberehitatud lava ja kaasaegsemate lavaseadmetega. Muutused on toimunud ka teatri töökorralduses ja loomingulises kollektiivis: kaotatakse teatri ainujuhtimine ning lahutatakse peanäitejuhi ja direktori ametikohad. Endla direktoriks saab Martin Tambur. ENSV Kunstide Valitsus suunab Endlasse kuus Riikliku Teatriinstituudi lõpetanut – teatriga liituvad Lembit Eelmäe, Naima Kasak, Õie Maasik, Susella Põldmäe, Vello Rosenberg ja Johannes Saar. Teatriga liitub ka lavastaja ja näitleja Kaarli Aluoja. Etendusigi hakatakse statsionaaris andma rohkem – endise 1-2 etenduse asemel nädalas 3-4 etendust: neljapäeviti, laupäeviti ja kaks etendust pühapäeviti.

„Koidu Moskva kohal“ lavastab teatri peanäitejuht Ilmar Tammur, keda assisteerivad näitejuhid Endel Simmermann ja Kaarli Aluoja. Lavakujunduse loob Uko Halla, kostüümide eest vastutab Erika Ots, parukate ja jumestuse eest Salme Paimre. Lavastuses mängivad Õie Maasik, Karin Ruus, Hilda Reimann, Ilmar Tammur, Olli Ungvere, Selma Sõõro, Ivo Reimann, Agate Hiielo, Maimu Pajusaar, Veera Luur, Uko Halla, Lembit Eelmäe, Artur Ots, Endel Simmermann, Paul Mäeots, Ero Tari, Arnold Sikkel ja Ilmar Toomla.

„Koit Moskva kohal“ prooviprotsessi alguses käib grupp Endla näitlejaid ja tehnilisi töötajaid õppekülaskäigul Riia teatrites: „Eriti soojalt võeti teatritrupp vastu Läti Riikliku Kunstiteatri juhtkonna poolt. „Endla“ teatri näitlejail, dekoraatoril ja lavatöötajail võimaldati jälgida Läti Kunstiteatri tegelikku tööprotsessi. Kogemusterohkeks kujunes A. Surovi näidendi „Koit Moskva kohal“ etenduse jälgimine ning sellele järgnenud arutelu. Teatavasti valmistub „Endla“ teatri kollektiiv lähemal ajal just selle näidendi lavaletoomiseks,“ kirjeldab külaskäiku teatri vastne direktor Martin Tambur ajalehes Sirp ja Vasar 6. oktoobril ilmunud uudisnupukeses. Lisaks Riias-käigule külastab trupp ka Sindi tekstiilivabrikut, et tutvuda tekstiilitööstuse tegeliku tööprotsessiga.

Leida Talts iseloomustab lavastust raamatus „Pärnu teatrielu 1875-1991“ muuhulgas nii: „„Koit Moskva kohal“ paelus külastajaid oma noorusliku hoo, elurõõmu, poeesia ja värskusega. Eriti köitvad olid mõned massistseenid (tehase õuel ja rohelises), kus oli tunda suvepäea rõõmu ning tegelaste arvukas pere oli liidetud terviklikuks ansambliks.“

Lavastusega osaleb teater ka vabariiklikul noorte lavajõudude ülevaatusel, kus tõstetakse esile Ilmar Tammuri ja Õie Maasiku osatäitmisi.

Olgu enne väheseid lavastusest säilinud fotosid ära toodud ka ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud arvustus:

„Koit Moskva kohal“ püsib Endla laval 26 etendust ning seda näeb 3856 vaatajat.

1973 esietendub läti dramaturgi Gunars Priede draama „Sinine“. Kaarin Raidi lavastuses ja Uno Uibo kujunduses mängivad Hilja Varem, Villem Indrikson või Ago Roo, Murel Puusild ja Aarne Üksküla.

Selle lavastuse kohta on üllatavalt vähe leida – teatris olev (ja üldse mitte täielik-täiuslik) ilmunud artiklite loetelu ütleb, et Pärnu Kommunistis on 8. detsembril ilmunud artikkel „Lugu sinisest“, aga kodukontoris pole mul sellele ligipääsu. Nagu ka teistele võimalikele allikatele alates päevalehtedest ja lõpetades näitlejate monograafiate või Teatrimärkmikega. Seega leppigem hetkel, et seda Gruusias hargneva tegevustikuga nelja lätlase suhtedraamat jäävad siia lehele kajastama vaid fotod:

„Sinisega“ antakse 28 etendust 6647 vaatajale.

Järgmisena saame aga taas teha väikese vigade paranduse meie repertuaaritabelites, kus seisab, et 1. detsembril 1983 esietendus Edward Albee „Loomaaialugu“. Tegelikult toimus esietendus juba 1. oktoobril ning seetõttu pöördume selle juurde tagasi alles järgmise aasta sügisel.

2007 on jälle õhtu, mil teatri mõlemas saalis on esietendus:

Küünis esietenduva Falk Richteri meediamuinasjutu „Electronic City“ lavastab Sven Heiberg, kunstnikuks on Marion Undusk, muusikalise kujunduse teeb Ki Wa ja valguskunstnikuks on Margus Vaigur. Mängivad Jaanus Mehikas, Liis Laigna Ago Anderson, Märt Avandi, Triin Lepik, Priit Loog, Veljo Reinik, Tambet Seling, Karin Tammaru ja Kaili Viidas.

Toogem siin ära Pärnu Postimehes ilmunud intervjuu lavastajaga ning (:) kivisildniku arvustuse:

Ants Liiguse fotod lavastusest:

Suures saalis esietenduva Luigi Lunari komöödia „Kolmekesi kahevahel“ lavastab Tiit Palu ja kujundab Andrus Jõhvik. Lavastuses mängivad Indrek Taalmaa, Sepo Seeman, Madis Kalmet ja Lii Tedre.

Ka selle lavastuse puhul toome ära paar eellugu ning arvustust:

Ants Liiguse fotod:

2017 esietendub Endla suures saalis Andrus Kiviräha „Kaarnakivi perenaine“. See Endla Teatri ja Kuressaare Linnateatri koostöös valminud pildike 1950ndate Eestist on Eesti Vabariigi 100. juubelile pühendatud lavastustesarja Sajandi lugu kuuluv ühislavastus, mis Kuressaare teatri laval jõuab esietenduseni 6. detsembril.