30. november — Endla Teater

1924 esietendub Franz Lehári operett „Krahv Luxemburg“. Näitejuht ja evolutsioonide seadja Marie Kalbek, Muusikajuht Gustav David. Mängivad Hans Pulst, Manivalde Mitt, Elly Kalbus, Aleksander Wikholm, Aino Uiga, Marie Kalbek, Johann Kull, Albert Liik, Voldemar Laason, Voldemar Siig, Oskar Mitt, Mitrofan Enson, Ida Suvorova, Vally Wikholm, Helene Mitt, Leonida Kalbus, Mizzi Vorontsova ja Johann Kangur. Tantsudes ja evolutsioonides teevad kaasa ka Ida Rogenbaum, Alide Lossmann ja Meta Luts.

Arvustus Postimehe Pärnu väljaandes 2. detsembril:

„Krahv Luksemburg“ Endlas.

Esimese operetina käesoleval hooajal tuli „Endlas“ pühapäeval ettekandele „Krahv Luksemburg“. Lavalise tegevustiku arengu suhtes ei saa tähendatud operetti lugeda just mitte kõige õnnestunumaks: opereti kesk- ja nimikuju krahv Luksemburgi ja tema vastasosalise lauljanna Angéle Didieri intriig lahendub juba opereti teise vaatusega ja sellega võiks operett väga hästi ka lõppeda. Sellepärast tundub opereti 3 vaatus, mis on mõeldud peaasjalikult selleks, et krahvi tema poolt vürst Basil Basilolvitshile antud ausõnast vabastada, ülearusena ja operetile kunstlikult juure poogituna. Kuid muidu tegevustikku „Krahv Luksemburgis“ on ja seda tegevustikku saadab F. Lehari kerge, viisirikas muusika, mis paiguti üldtuttavaks saanud – ning see teeb tähendatud opereti publikumile kergeks ning lõbusaks lavapalaks. Üldiselt oli „Krahv Luksemburgi“ pühapäevane ettekanne kaunis hoogne, kusjuures ka mass-stseenid enam-vähem õnnestusid. Ei sobinud aga opereti kerge ja erksa vaimuga paari mass-stseenides esineva meesosalise riietumine, kelledest üks kandis luitunud, teine musta mundrit.
Üksikutest osalistest lõi pr. Mary Kalbek Juliette Bermontist õige graatsilise, täis kergust ja ülevoolavat lõbusust, kuju, rahuldades oma esinemisega nii mängus kui ka laulus. Samuti rahuldas laulus ka pr. Aino Uiga, kes aga mängult oma ossa hästi ei sobinud ja sellest küljest kahvatuks jäi. Hans Pulsti krahv von Luksemburg oli esitatud õige noorusvärskelt, kuna Manivalde Mitt andis karikatuurse kuju vanast naistekütist vürst Basil Basilovitshist, paiguti vast küll ülemäärasustesse kalduvate liialdustega, kas või näiteks keele suhtes. Rahuldas ka Aleksander Vikholm kunstnik Bissardina. Tantsudega esinevaist preilidest Nogenbaumist, Lossmannist ja Luts'ist. lõi eriliselt läbi oma mõjukalt väljendatud temperamendiga viimane. Koor ja orkester täitsid oma ülesande korralikult.

M. L.

Vaba Maa Pärnu väljaande kriitik on taas karmim ja ka pisut põhjalikum – tema artikkel ilmub läbi kahe lehenumbri 4. ja 5. detsembril:

Lavastusega antakse 4 etendust, mida vaatab 1149 inimest.

1929 esietendub Avery Hopwoodi komöödia „Eeskujulik abielumees“. Lavastajaks Voldemar Laason, kunstnikuks Arnold Raagul. Mängivad Alexius Sagor, Lisl Lindau, Elfriede Hilden, Voldemar Laason, Verner Kasemets ja Milli Nõmtak.

Hopwoodi jant on Endlasse jõudnud Estonia repertuaarist (seal jõudis see lavale sama aasta jaanuaris Paul Pinna lavastuses) ning selle sisust ja osatäitmistest annab hea ülevaate Vaba Maa Pärnu väljaande kriitik 3. detsembril:

„Endla“ teater.

Milline peab olema abielumees, et oma naisele meeldida ja teda köita, seda küsimust käsitas laupäeva õhtul „Endla“ teatris A. Hopwoodi 3 vaatusline jant „Eeskujulik abielumees“. Kui mees on liig hea oma naise vastu, kui ta täidab kõik naise soovid vastuvaidlemata, kui ta on naisele truu ega huvitu ühestki teisest naisest, kui ta veedab õhtud kodus ega külasta lõbustuskohti, kui ta ei joo, ei suitseta, ei tantsi, siis ta on varsti oma naisele igav, tüütab teda ja sellise abielupaari armastus kustub ning lahutus on möödapääsmatu.
Ent kui mehel on armukesi, kui ta külastab klubikoosolekute ettekäände all lõbustuskohti, kui ta on vahel ka kuri oma naisele, laseb teda oodata hilja ööni, kui ta ei täida kõiki ta soove, siis ta on huvitav, mehelik, salapärane, annab naisele „mõistatusi“ ja sellise abielupaari armastus ei kustu ega väsi ja selline abielu on õnnelik.
Nõnda lahendab mainitud jant eeskujuliku abielumehe küsimuse. Kas see vormel on maksev iga abielu suhtes, see on muidugi vaieldav. Sel puhul oli kujutatud filmidest nii tuttav „kõrgem“ seltskond, kellel ei ole mingit enda elatamise muret, vaid teotsevad, nagu linnukesed oksal.
Lõbusa koore all peitub selles jandis ka palju elutõtt. Kes seda ei otsi, ent kes peab lugu südamlikust naerust ja lõbusast tujust, sellele pakub ta seda oma koomiliste situatsioonidega ja elu mõistatustega. Naerda võis laupäeva õhtusel ettekandel tõesti südamest. Mõned stseenid olid võrratult head. Nõnda, näiteks, terve II vaatus, kus kaks elukogematut inimest kavatsevad kättemaksuna armastust simuleerida ja endid „kompromiteerida“.
Pr. Hilden ja hra Sagor lõid selles stseenis klassilised esmakordselt joobuvate kujud. Pr. Hildeni miimika, hääle modulatsioonid, liigutused olid üllatavalt head. Kuigi II vaatus on veidi ühetooniline, oli ta hea mängu tõttu vägagi nauditav ja saal aina rõkkas naerust.
Üldse pakkusid pr. Hilden elukogematu naisena ja hra Sagor samase mehena mainitud jandis oma parima. Polnud halvemad ka prl. Lindau moodne naine, kes lahutub oma mehest vaid sellepärast, et mees on liiga truu ja selle tõttu igav, ja hra Laasoni uue-aja mõistete järele eeskujulik abielumees. Hra Kasemetsa majasõber ja prl. Nõmtaki toatüdruk olid kõrvalosad ega võimaldanud erilist võimete näitamist.
Kokkumäng oli rahuldav. Ainult viimane vaatus oleks olnud mõjuvam, kui veidi oleks lisatud tempot manu. Publikut oli hõredalt. Teistkordsel etteandel peaks olema küll rohkem inimesi, kes tahavad südamest naerda.

Lisl Lindau ja Alexius Sagor „Eeskujulikus abielumehes“ 1929.

Ka teised arvustused Postimehe Pärnu väljaandes ja Pärnu Postimehes on üksmeelselt positiivsed:

Pärast esietendust leiab ka publik „Eeskujuliku abielumehe“ üles ning nii mängitakse seda lavastust tervelt 11 korda, kogudes publikuarvuks 3189. See on tõeliselt eeskujulik tulemus – samal aastal esietendunud sõnalavastustest parim.

1930 esietendub Franz Lehári operett „Paganini“. Lavastaja Aleksander Teetsov, kunstnik Arnold Raagul. Kaasa teeb kogu Endla lavapere. Nimiosas Hugo Malmsten, peaosades Elfriede Hilden, Milli Nõmtak, Hilda Sooper, Lisl Lindau, Aleksander Teetsov, Alexius Sagor, Voldemar Laason, Hermann Andreesen jt.

Eelteade 27. novembri Pärnu Päevalehes:

„Paganini“
Endla operetiuudis, Lehari „Paganini“, mille esietendus on pühapäeval, 30. nov., kujuneb meie publikule ilusaks üllatuseks. Meile hästi tuntud libretistid Paul Knepler ja Bela Jenbach pakuvad siin oma parema. Kaasakiskuvasse ja tüsedasse sündmustikku on õnnelikult põimitud toredat koomilist elementi, mille esiletoojana on A. Sagor oma paremas sõiduvees.
Lehari muusika „Paganinis“ on meisterlik. „Paganini“ viisid ja laulud (näit. „Suudlesin meelsalt naisi“) on rohkem läbi löönud, kui ühelgi teisel tuntud operetil Raadio ja grammofon on paljuid juba tutvustanud „Paganini“ võluva muusikaga.

Esietendusele järgnevad traditsioonilised arvustused nii Vaba Maa Pärnu väljaande kui Pärnu Päevalehe 2. detsembri numbrites. Mõlemad tutvustavad kõigepealt opereti sisu ning annavad siis lühikese ülevaate lavalt nähtust. Olgu mõlemad artiklid allpool väljalõigetena ära toodud, aga enne seda tsitaatidena lavastust puudutavad osad, sest need käsitlevad ka „Paganini“ lavastuse kõige küsitavamat osa. E. J. kirjutab Pärnu Päevalehes:

Hääde laulupartiide rohkus andis peaosalisile võimaluse näidata esinemisvõimet. Eriti väärib nimetamist MalmstenPaganinina, niisama ka Hilden ja Nõmtak. Nende õlul läks lavastus korda, kui mitte jätta märkimata Sagorit.
Kuid nagu üllatused igal pool võimalikud, nii ka seekord. Keset õuekontserti ilmus lavale tantsupaar Lindau ja Kasemets ning lõid lahti valsi, pigemini hundiratta, moodsa shlaageri saatel! Kaastundmust avaldada selle fopaa eest oleks vast üleliigne asja algatajaile, küll aga publikule. Viimaseilt nõuda tükist arusaamist niisugusel puhul on täiesti üleliigne, Lehargi kukuks istukile.
Dekoratiivseid puudusi üleslugeda oleks asjatu. Olemasolevate aineliste võimaluste juures teeksime ülekohut. Küll aga võib pidada õnnestunuiks toalette.

Vaba Maa Pärnu väljaandes kirjutab K.:

„Paganinis“ on ilusaid viise, palju head muusikat ja nauditavaid stseene, kuid üldiselt jättis ta publiku millegipärast külmaks. Näitlejatele ei saa seda süüks panna, nad pakkusid oma paremat, kuid operetil endal on selline ebamäärane ilme, mis ei lase mõju täiel määral esile tõusta.
Osalised mängisid kõik enam-vähem rahuldavalt ega olnud märgata erilisi puuduseid, kuid tantsu kohta peab küll mõne sõna ütlema.
Igas operetis on ju tantsu stseene ja kui nad hästi korda lähevad, on väga kenad. Kuid „Paganinis“ üks stseen küll ei sobinud kuidagi ei opereti ega ka ajaloolisse raami. Ei tahaks kuidagi uskuda, et oleks sel ajal ja selles miljöös nõnda tantsitud, kui seda kujutasid prl. Lindau ja hra Kasemets Lucca vürstikojas. Ja ei taha ikka kuidagi sobida selline kätepeal kukerpallitamine ja jalgu õhku pillumine valsiga „Kaks südant 3/4 taktis“. Kui juba, siis juba. Kui peab olema tingimata metsik hüplemine, siis olgu ka mürtsu muusika. Tantsud peaksid omama enam intelligentsi ja stiililist sobivust opereti sisuga ja ka muusikaga. Nõnda oli pr. Hildeni tants kõrtsis väga kena ja kohane, samuti menuett prl. Nõmtaki osavõtul Lucca vürstikojas. Ainult teiste tantsijate daamidel riietus jättis soovida. Publikut oli esietendusel vähepoole, isegi mitte pool saali.

„Paganiniga“ antakse 4 etendust 1249 vaatajale.

1979 esietendub soome draamaklassiku Maria Jotuni „Kuldvasikas“. Lavastajaks on Vaasa Linnateatri kunstiline juht Taisto-Bertil Orsmaa, lavakujunduse ja kostüümikavandid loob aga Soome Rahvusteatri peakunstnik Pekka Heiskanen. Mängivad Villem Indrikson, Siina Üksküla, Artur Ots, Linda Rummo, Ly Rebbas, Murel Aav, Helle Kuningas, Mihkel Smeljanski, Eha Kard, Lembit Mägedi ja Sirje Karu.

Leida Talts kirjutab raamatus „Pärnu teatrilugu 1875-1991“:

Töö külalislavastajaga pakkus Pärnu teatri näitlejaile meeldivat vaheldust. Ent lavastuse ühiskonnakriitiline suunitlus ei sobinud näidendi žanrilise laadiga. Loole, milles väliste eluväärtuste tagaajamine, asjade kultus ajab sassi kõik inimestevahelised suhted, oleks enam sobinud koomilisem lahendus. Lõpptulemusena oli ebaühtlase ansamblimänguga lavastus meeleolukas ja selles oli toreda mõnuga mängitud rolle nagu peategelased Eedit ja Jaakko Honkad (S. Üksküla ja V. Indrikson), kelle algselt harmoonilist elu rikub rikastumispalavik; parajal määral saamatu ja tuhvlialune A. Otsa Eediti isa Herman Ahlroos, Lavastuse kõige eredamaks tegelaseks tõusis L. Rummo Eediti ema Katariina Ahlroos, keda näitleja lasi oma rahavõimu apologeedi rollis groteski kalduva särava koomikaga võimalikult naeruväärsena paista. Mängulaadilt olid L. Rummole lähedased L. Rebbas Lahjana ja M. Smeljanski Karhuna. Omaette üllatuse valmistas M. Aav Honkade teenijanna Aliina rollis, luues üsnagi napi teksti varal huvitavalt pisut lohaka ja lihtsameelse, aga omajagu kavala tüdruku karakteri.

Rudolf Alleri Sirbis ja Vasaras ilmunud arvustust saab lugeda siit:

„Kuldvasikaga“ antakse 46 etendust 18256 vaatajale.

1986 esietendub Priit Pedajase lavastus ja dramatiseering Arkadi ja Boris Strugatski romaanist „Miljard aastat enne maailma lõppu“. Priit Pedajas on ka lavastuse muusikaline kujundaja, lavakujunduse loob Vello Tamm. Mängivad Jaan Rekkor, Andres Ild, Peeter Kard, Enn Keerd, Rein Laos, Paul Mäeots, Jüri Vlassov, Laine Mägi, Maire Pedajas ja Peeter Volmer.

Lavastuses, mis oli selle ulmejutustuse esimeseks tutvustuseks eesti keeles – romaani tõlge ilmub Mirabilia sarjas 1987. aastal, oli palju sümboolikat, kuid vaatlejate sõnul ei leidnud Pedajas selle huvitava loo võtit ning sõnum ei jõudnud publikuni. 1987. aasta mais esitatakse lavastust ka Pärnu teatri gastrollil Leningradis ning sealsete kriitikute tagasisidet refereerib Maris Balbat 18. juuni Sirbis ja Vasaras nii: Puudusi nähti „Miljard aastat enne maailma lõppu“ lavastuses. „Näidendi intellektuaalsete parameetrite juures ei jätku lavastuses karakterite haaret, kordumatust, konkreetsust“ (N. Rabinjants). Lavastus on pisut illustratiivne süžee ja teksti suhtes, ei teostu näitlejate kaudu (S. Melnikova). Selle lavastuse põhjal võib jääda mulje, et tegemist on raskepärase teatriga, kus on oluline kuulda näitleja elavat sõna (mitte tõlget), kus karakterid on märgid (T. Martšenko). Samas rõhutati aga teose probleemside tänapäevasust ja olulisust.

„Miljard aastat enne maailma lõppu“ mängitakse 18 etendust 7104 vaatajale.

1997 esietendub Heino Väli jutustuse „Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel“ põhjal kirjutatud kaheosaline kogu-pere-näidend. Heino Väli jutustuse on dramatiseerinud Juhan Saar, laulud kirjutab Jaan Tätte ning lavastajaks on Kaarel Kilvet. Lavakujunduse loob Hardi Volmer, muusikalise kujunduse teevad Tõnu Rein ja kandlel Juhan Saar. Mängivad Aare Laanemets, Katrin Nielsen, Liisa Aibel, Jaan Rekkor, Piret Laurimaa, Diana Tammisto ja Tõnno Linnas.

„Silver Ükssilmaga“ mängitakse 16 etendust 3770 vaatajale.