1914 esietendub W. Jacoby kolmevaatuseline naljamäng „Kullakoobas”, lavastajaks sama aasta juulis pärast Aleksander Teetsovi lahkumist Endla näitejuhiks kutsutud Karl Jungholz.

Pärast Berliinis õppimist ning näitleja ja lavastajana Taara seltsis, Vanemuises ja Estonias töötanud Jungholz oli Pärnusse tulnud lootusega, et saab siin iseseisvamalt oma loomingulisi kavatsusi realiseerida. Kuid 1914. aasta augustis puhkenud maailmasõja tõttu ütles Endla selts kevadel näitlejatega sõlmitud lepingud üles ning loobus teatrile üldse igasuguse rahalise abi andmisest. Näitlejatele anti tasuta vaid saal, valgustus ja küte, palka saadi kassatulude jagamisest punktitasu järgi. Endlas töötatud hooaja jooksul tõi Jungholz lavale 25 lavastust – peamiselt tõsisemat Lääne dramaturgiat ja kodumaiseid algupärandeid, sekka ka mõned komöödiad ja laulumängud – naljamäng „Kullakoobas“ oli neist kaheksas ja ilmselgelt repertuaari võetud, et publikumi köita ja nii majanduslikult vee peal püsida. Ilmselt oli sellest ka natuke abi, sest kuigi kodus kurdetakse juba teisel etendusel vähese vaatajaskonna üle, on just „Kullakoobas“ üks neist viiest lavastusest (ja ainuke komöödia), mille Endla hooaja lõpus oma maikuisele Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaale tehtud ringreisile kaasa võtab.

1924 vaid kaheksa päeva pärast sama näidendi esietendust Draamateatris ja napp kuu enne selle jõudmist Narva teatri lavale esietendub Endlas Jaan Kärneri verivärske, populaarne, aja- ja ühiskonnakriitiline ning sutsuke skandaalnegi värsskomöödia „Kangelane“.

Draamateatris toob näidendi lavale Paul Sepp, Narvas Eduard Lemmiste ja Endlas siinne näitejuht Voldemar Mettus. Lavastuses mängivad Johann Kull, Hans Pulst, Albert Liik, Voldemar Laason, Manivalde Mitt, Elly Kalbus, Ida Suvorova, Mizzi Vorontsova ja Valli Viikholm ja mõned nimetud statistid, kelle esinemist politseinikena võtavad kriitikud üksmeelselt laita.

Olgu siinkohal pildiliselt ära toodud J. Kase arvustus Vaba Maa Pärnu väljaandest, Postimehe Pärnu väljaandes läbi kahe numbri ilmunud M. Leksteini pikemat käsitlust saab aga lugeda siit ja siit.

Üht seika selle aja- ja poliitkriitilise näitemängu lavalejõudmisest jagab lavastaja Voldemar Mettus lugejatega ka oma 1967. aastal Lundis ilmunud mälestusteraamatus „Ainus paradiis“. Tõsi, 40 aastat hiljem ajab ta segi Kärneri näitemängude pealkirjad ja nimetab autori teist (Endlas 1923. aastal A. Teetsovi lavastatud) näidendit „Ainus idealist“, kuid mõtleb siiski enda lavastatud „Kangelast“:

„Kärneri „Idealistis“ äratas üks lause mõne saalis istuja pahameelt. See kõlas nii: „Meil iga persekarv on erakond“. „Endla“ seltsi, mitte teatri juhatuse asjaajaja päris minult, miks ma ei ole seda lauset maha tõmmanud. Mina vastasin, et esiteks ei ole ma tsensor ja teiseks näis mulle too lause oma kohal olevat. Teatrijuhatus minule mingeid etteheiteid ei teinud ega ole ka kunagi minu tööd eksitanud või takistanud.“

Olgu see skandaalset lauset sisaldav monoloogikatkend Kärneri näitemängust siinkohal ka pikemalt ära toodud, sest seda tänapäeval lugedes tundub, et ajalugu võib tõesti spiraalne olla:

Huvilised saavad „Kangelase“ aga täispikana lugemiseks Digarist alla laadida.

Endlas antakse „Kangelasega“ 4 etendust 540 vaatajale.

1938 esietendub Evald Tammlaane kolmevaatuseline draama lauludega „Raudne kodu“, mille toob lavale Eduard Lemmiste. Lavakujunduse loob ja üht pearollidest kehastab Uko Halla, teistes osades Henn Aare, Hilja Tasane või Marina Mikk-Murakin, Voldemar Laason, Aleksander Mälton, Manivalde Mitt, Boris Randla, Eduard Ojamets, Jakob Küüts, Friedrich Tilk, Aleksander Vimm, L. Merila, Ross Teder, Asta Willmann, J. Sipelgas, N. Pärn, H. Tölp, Veera Luur, Mare Voog, Eduard Lemmiste ning kõrtsitüdrukutena S. Ratfelder, H. Vehterstein, H. Taidur ja M. Luur.

Tegemist on kunstiliselt ühe kaalukama materjaliga tolle perioodi Endla repertuaaris. „Raudne kodu“ on dramaturgiliselt märkimisväärne teos, mille puhul räägiti eesti omadramaturgia tõusust uuele ideelis-kunstilisele tasandile. Draama tugevusteks on meremiljöö tundmine, keelepruuk ja psühholoogiliselt läbitöötatud karakterid. Hispaania kodusõja sündmustest inspireeritud näidendi tegevus toimub relvalasti viival laeval, kus puhkeb ülestõus fašistidega sobingus oleva juhtkonna vastu. Endla lavastuses on sümpaatia madruste poolel, kuid esile tõusevad isiklikud suhted. 

Lavastuse arvustusi otsides selgub aga huvitav tõsiasi – ilmselt on Pärnus pädevate teatrikriitikute põud või on too üks ja ainus endale totaalse monopoli loonud, igatahes esietenduse järel neljas ajalehes ilmuvad arvustused on kõik ühe mehe sulest. Toon nad siinkohal kõik ära, sest on üsna põnev jälgida, kuidas arvustaja oma arvamusega eri artiklites žongleerib. Niisiis:

Karl Ehrmann Pärnu Päevalehes ja Uus Eesti Pärnu Uudistes (muuseas, need kaks ajalehte, kuigi ametikult eri kirjastuste väljaanded, avaldavadki identselt sama sisu, erinev on vaid lehepäis ja nimi) 4. novembril:

Raudne kodu

E. Tammlaane (Jänkimehe) näol on meie draamakirjandus saanud uue ja omapärase ande. Juba ta esikteos „Valge lagendik“, – mis, muide, oli kirjutatud üsna „juhuslikult“ – äratas laialdast tähelpanu. Veel enam väärib seda aga „Raudne kodu“ niihästi oma tüübistikuga, lavalikkuse kui ka ideega.
See on karge ja karm meremaailm, kus hargneb „Raudse kodu“ südamesse minev pingerikas tegevustik. Käsitledes meremeeste elu relvaveo näol on autor sellesse hästi sulatanud armastusprobleemi, mis kokku loovad pingelise tegevuse, andes suuri võimalusi lavastajaile.
Millisel määral neid „Endlas“ oli kasutatud või kasutamata jäetud, seda võis esietendusele ilmunud rohkearvuline publik jälgida ja veendumusele jõuda, et „Raudne kodu“ on tänavusel hooajal „Endlas“ vaidlematult esimene kõige enam õnnestunult lavastatud ja mängitud teos. Kuna peale selle on tegemist hea teosega, siis on seekordne teatrisaavutus seda rõõmustavam.
Mis puutub tegelastesse, siis on raske neist kedagi eriti välja tõsta, kuna mäng püsis üldiselt ühtlasel tasemel. Pealegi ei oma „Raudne kodu“ trafaretseid peategelasi — tegevust ei kanna siin väljapaistvamad osalised, vaid juhivad. Säärastena olid H. Aare Peetrina romantiliselt tundeliku ja mehiselt uljana hea, veel parem aga U. Halla agitaator Jessina. Kaptenit esitas A. Mälton talle juba „Maja sadamast“ omase järsu ja robustse kaptenina, ühtlased ja omal kohal püsivad olid ka V. Laason Ottona ja M. Mitt tüürimehena. Iige osas, keda mängis M. Mikk, oleks tahtnud näha vähem mõistuslikku armastajat, enam tundmusi, kuna M. Mikk jättis kohati, eriti Peetrile pealetungi alul, temperamendi puudusega meid külmaks, kuigi kujuliselt oli vägagi sobiv. Terve rida häid kujusid andsid pisiosalised, nagu J. Küüts neegrina, A. Vimm hiinlasena, B. Randla (eriti) kütjana, A. Willmann Sallyna j.t.
Koosmäng oli kohati hea, kohati lõid läbi lõtvuse lõimed. Esimese vaatuse esimeses pildis andis see eriti tunda, kuna laevahuku stseen, lahing mässajate ja juhtide vahel oli pingeliselt tugev ja hea. Eriti väärib märkimist, et suremised olid mässajate poolt väga usutavalt esitatud.
Lõpp, vangilaagris, jättis raskepärase ja sünge mõju, kuid võinuks jätta veelgi raskema mulje, mis oleks olnud asjale ainult kasuks.
Üldiselt aga – kõigiti tänuväärselt kordaläinud lavastus, mille eest suur aitüma lavastajale, mängijaile ja dekoraatorile!

Karl Ehrmann Uus Eestis 4. novembril:

„Raudne kodu“ Endlas.

Kesknädala õhtul tuli Pärnus Endla teatris esietendusele E. Tammlaane draama „Raudne kodu“.
„Raudse kodu“ lavastas Endlas teatri kunstiline juht Ed. Lemmiste talle omase realismiga. Ainult kohati lõid läbi üsna naturalistlikud lõimed, mis võinuks ära jääda. Kordaläinuks ei saa nimetada mitte üksi üksikute kujude elavaks ja usutavaks tegemist, vaid kogu tegelaskonna, kelle hulk on üle paarikümne, inimlikult mõistetavalt ja eluliselt haaravalt liikuma panekut. Kõige õnnestunumaks tuleb pidada laevahukustseeni kolmandas vaatuses, kus lahing mässajate ja laevajuhtide vahel mõjus täiel määral. Märksa ebaühtlasem oli aga rohkearvuliste osaliste liikumine ja mäng teises vaatuses, sadamakõrtsis. Üldiselt oli aga ansambl kõigiti hea.
Mis puutub üksikosadesse, siis on raske kedagi eriti välja tõsta, kuna on tegemist teosega, kus erilist kaalu pole mitte inimesel, vaid inimestel, sündmuse arengu pingel enesel ja ka ideel. Pealegi mängisid kõik, niihästi väljapaistvamad osalised kui ka neid toetajad ühtlaselt. Viimases seisabki „Raudse kodu“ Endla lavastuse ja mängu suurim voorus. Noore meremehe Peetri osa oli H. Aare käes, kes tuli sellega hästi toime, olles vajalisel määral romantik ja rangelt mehine, õhtu parimaks kujuks oli aga Jess U. Hallalt, kes lõi omapärase agitaatori tüübi. Võrdselt kordaläinud olid ka V. Laason Ottona ja M. Mitt tüürimehena, kuna A. Mälton kaptenina mõjus sama kaptenlikult kui A. Sepa „Maja sadamas“ kapteni osas. Iiget mängis pr. M. Mikk. Kujult oli ta selleks sobiv, kuid tundmuslikult jättis ta vaatajad üsna külmaks. Ta pealetungid Peetrile olid temperamendita ja pooslikud. Pisemad osad olid enamuses väga heades kätes, nagu B. Randla kütjana, J. Küüts neegrina, A. Vimm hiinlasena, A. Villmann Sallyna jne.
Publikut oli Endla esietenduse kohta rohkem tavalisest ja vastuvõtt väga soe. Lavastusest ja mängust jäi mulje, et E. Tammlaane „Raudsele kodule“ on garanteeritud Pärnus hea menu.

Karl Ehrmann Postimehes 5. novembril:

Hooaja parim lavastus Pärnu „Endlas“

Esimese algupärandina tänavusel hooajal tuli Pärnus „Endla“ teatris kolmapäeva õhtul lavastusele E. Tammlaane draama „Raudne kodu“. Esietendusele oli kogunenud rohkearvuliselt publikut, kes võttis ettekande kõigiti soojalt vastu. Ja seda täiel määral põhjustatult, sest seekordne lavastus ja mäng kuulub paremasse praegusel hooajal. Lavastaja E. Lemmiste oli teinud tubli töö, andes teosele realistliku vaimu, millest ainult kohati läbi lõi naturalistlikke lõimi, milliste ärajäämine oleks olnud vaid kasuks.
Suure tegelaskonna tegevusse rakendamine oli teostatud hästi ning mõneski stseenis võisime unustada, et meil on tegemist ainult lavateosega. Niivõrd eluline ja usutav oli lavastus mänguga. Ei saa teha etteheiteid ka osade jaotusele, väljaarvatud vahest üks. Nimelt Iige osa pr. Maara Mikki kätes. Viimane oli ju kujult üsna sobiv, kuid puudu jäi ta tundmuslik külg, mis oli kui mitte just külm, siis päris jahe ja temperamendita igal juhul. Ometi oleksime me tahtnud näha Peetri võlujas tänapäevasemat elavaloomulist ja eelarvamusteta näitsikut. Henn Aare Peetrina oli kõigiti sobiv niihästi romantilise poisina kui ka karmi ja karge meremehena. Sama on maksev ka kapteni kohta, keda esitas „Endla“ tüsedaim meesjõud A. Mälton. Kõigiti omal kohal olid ka rikas laevareeder Otto (V. Laason) ja tüürimees (M. Mitt).
Etteheidetetegemine pisiosalistele pole ka millegagi õigustatud, sest neist täitsid mõned oma kaugeltki mitte väga väljapaistvad rollid hästi, nagu B. Randla kütjana, J. Küüts neegrina, A. Vihm hiinlasena ja A. Villmann blondi baaridaamina.
Ansambl oli seekord tugevam kui nii mõnelgi korral varem. Eriti hea oli lahingu stseen laeval mässajate ja laeva juhtide vahel, kus suremised mängiti üpris ehtsalt. Parim selles stseenis oli U. Halla Jessina.
Kokkuvõttes: kolmanda tänavuse hooaja etendusena „Endla“ parim saavutus.

„Raudse koduga“ antakse Endlas 8 etendust ligi 2369 vaatajale.