20. november — Endla Teater

Tänane päev on selline, mida tahaksin alustada lauluga. Lihtsalt niisama. Ja ka väikese tagamõttega. Mis võibolla selgub hiljem. Aga laul on see:

Ja Endla aja lukku sukeldume täna läbi ühe sündmuse, mis ei ole esietendus. Nimelt toimub täna aastal

1911 Endla suur näitemüük. Postimehe Pärnu väljaanne teatab näiteks 17. novembril:

Endla näitemüük on pühapäeval, 20. nov. Kõigil on teada ja ka iseenesestki mõista, et siin terve seltskond nagu üks mees oma avitaja käega abiks peab olema. Teater on hulkade asi ja rahva hulgad peaksivad siin asjast soojalt osa võtma. Meie teatri ülespidaja on terve seltskond – ja selle peremehe hooleks on meie Endla teatrimaja. Mingu igaüks Endla basarile.
Andeid palutakse aegsasti ära anda kapteni proua R. Kleinile Rüütli uul. ja proua Kukkele Riia uul. Kukke kauplus (Normanni majas). „Endlas“ võetakse andeid igapäev kella 3-5 vastu.

Säärased näitemüügid ehk heategevad laadad teatri(maja) heaks on toimunud ka enne ja toimuvad pärast 1911. aasta novembrikuud. Ja abiks on nad ikka, olgu siis sissetulekud väiksemad või suuremad. Seltskonnaelule vürtsi ja värskust lisavad nad ka. 21. novembri ajalehest loeme, et:

„Endla“ näitemüügil käis eila umbes 1000 inimese ümber. Sissetulekut arvatakse eestkätt umbes 800 rbl ümber.

Täpsemad numbrid on kokku löödud aga detsembri alguseks, nii teatatakse 3. detsembri ajalehes:

„Endla“ näitemüügi
sissetulek oli 1170 rbl. 63 kop.
väljaminek 75 „ 46 „
ülejääk 1095 rbl. 17 kop.
Mitmed annetevastuvõtjad ei ole veel korjamiselehti ära toonud. Palume neid lahkesti Endla kassapidajale hr Torrimile Kredit-Ühisuses ära tuua.
Seda aruannet avaldades täname kõiki näitemüügi tegelasi, annete vastuvõtjaid, lahkeid andjaid ja näitemüügist osavõtjaid.
Pärnus, 2. dets 1911.
Endla seltsi eestseisus.

1921 Pärnu Näitlejate Ühingu esitusel ja lavastusel esietendub rootsi kirjaniku Ernst Didringi näidend „Kõrge mäng“.

Selle lavastuse kohta ei tea me ei selle osatäitjaid ega sedagi, kuidas etendus (või etendused -ajalehti sirvides jäävad silma kolme etenduse kuulutused) läks. Kas Pärnu väljaannetel on parasjagu teatriarvustajate põud või oli tegu mainimistki mitte vääriva ebaõnnestumisega – ühtki järelkaja „Kõrge mängu“ kohta me ei leia. Aga üks eellugu – ajale omaselt vaid materjali tutvustav – ilmub küll. Soovijad saavad seda lugeda siit:

1926 esietendub William Shakespeare'i draama „Hamlet“ Aleksander Ferdinand Tombach-Kaljuvalla tõlkes. Näitejuht ja nimiosa kehastaja on Ants Lauter, ning dekoraator Aleksander Möldroo. Teistes rollides astuvad üles Aleksander Teetsov, Mitrofan Enson, Alexius Sagor, Ruudu Kalk, Martin Roots, Aleksei Rodionov, A. Kristjantson, J. Krinal, Kristjan Villemson, Voldemar Laason, O. Käär, J. Nikolai, P. Kikas, J. Jensen, Henn Andreesen, Manivalde Mitt, Elly Kalbus, Ida Suvorova või Erna Villmer ja teised.

Triinu Ojalo võtab lavastuse raamatus „Endla teater 100“ kokku nii:

Hooajal 1926/1927 töötas Endlas näitejuhina ajastu teatritegijate tippu kuuluv Ants Lauter. See Endla jaoks õnnelik sündmus osutus võimalikuks ainult seetõttu, et Lauteril tekkisid senise koduteatri Estonia juhatusega lahkhelid opereti ja sõnateatri vahekorra pärast repertuaaris. Lauter tegutses Endlas vaid ühe hooaja, kuid see mõjus toniseerivalt teatri arengule ja kollektiivile. Ta tõi kaasa Estonias valitsenud suunad, ühelt poolt analüüsiva psühholoogilise realismi ja teisalt ekspressionistlikud vormiotsingud.

Majanduskriisi tulemusena hoidis Endla 1920. aastate keskel kurssi pigem kergema meelelahutusliku repertuaari suunas, Lauteri „Hamlet“ oli katse pakkuda Endlas ka tõsiseltvõetavamat repertuaari. Ja kuigi lavastus käis Endla poolkutselisele trupile tugevasti üle jõu, tuleb hinnata selle katse olulisust. Lavastus oli kompromissitu nii näitlejate kui ka vaatajate suhtes – tõlge oli värsis, teksti ei tehtud suuremaid kärpeid, kohandusi ega mugandusi nagu tavaliselt tavaks. Kogenematu näitetrupp ei suutnud küll Shakespeare’i teksti sügavamat mõtet edasi anda, aga näitejuht oli neis proovide käigus suutnud kultiveerida ansamblitunnetust, mis tuli kasuks teatri tulevastes töödes. Lauter on oma mälestusteraamatus kirjutanud: „Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet.“

Ootuspäraselt tõusis aga kesksele kohale Ants Lauter nimitegelase rollis. Ta oli mõned aastad varem rolli Estonias mänginud ning kordas nüüd Endlas põhiliselt sama. Lauteri Hamlet oli elunähtuste üle sügavalt juurdlev ja tugeva õiglustundega inimene, kes sattus seetõttu vastuollu teda ümbritseva julma tegelikkusega. Lavastajana lähtus Lauter sellest, et Hamlet tõstab oma õigluseotsingutes ja nõudmistes mõõga kuningakoja vastu. Seda kajastas ka lavakujundus: etendused toimusid laval kujundliku mõõga all. Aleksander Möldroo lavakujundus oli kantud rõhuvast saatuslikkusest, mida ilmestasid tumedad ja sünkjad dekoratsioonid.

Aga vaatame sellele lavastusele korraks otsa ka otseallikate ehk ajakirjanduse kaudu.

Novembri keskpäevil ilmuvad Pärnu lehtedes lühikesed ühelauselised teated William Shakespeare'i kurbmängu „Hamlet“ lavaletuleku kohta, ühtlasi avaldatakse eraldi tänu Sindi Kalevivabriku Ühisusele, kes on teatrile 30864 marga eest annetanud mitmesuguseid kangaid. Traditsiooniliselt ilmuvad enne esietendust ka pisut pikemad näitemängu tutvustavad artiklid, nagu näiteks see Vaba Maa Pärnu väljaandes 19. novembril ilmselt teatri enda poolt avaldatu:

Vaba Maa Pärnu väljaandes väljendab 20. novembril oma ootusi õhtul toimuva esietenduse ja selle publiku suhtes ka teatrit jälgiv ja peegeldav vaatleja J. A. :

„Endla“ teater.
„Kas olla ehk mitte olla?“
Shakespeare'i „Hamlet“ „Endlas“.

Inimsoo aastasadasid kestnud areng on loonud meile rikkaliku hulga vaimlise kultuuri saavutusi. Iga aastasada toob ja unustab midagi; iga inimpõlv austab omaaegseid suuremaid vaimukangelasi, eraldades neid vähematest, kuid ükskord on olnud need, kes jäävad põsivana kõigil ajul geeniustena, kellede tõelist suurust mõistetakse alles pärast.
Nende väheste hulka esmesena kuulub kahtlemata William Shakespeare, kelle inimliku isiku kohta veel tänapäev on käimas lahkuminevad vaielused. Kuid lõppude lõpuks pole ju meile tähtis autor, vaid see, mida ta inimkonnale on annud – tema teosed. Shakespeare on jätnud meile rohkearvulise, võiks öelda haruldase teoste kogu, mis pea eranditult kuulub ilmakirjanduse kõrgemate saavutuste hulka.
„Endla“ teater on omale võtnud Shakespeare'i lavale toomisega vastutusrikka, ühtlasi aga ka tänuväärt ülesande, valides selleks tema kahtlemistragöödia „Hamleti“. „Hamlet“, kui kirjanduslik väärtus, seisab Shakespeare'i üldises loomingus esimeste seas, oles täielikuks probleemiks ilmakirjanduses.
„Kas olla ehk mitte olla?“ – see on probleemiks, mida püüab lahendada „Hamlet“.
Ühtlasi peab „Hamleti“ lavale toomine lahendama sama küsimuse teatri ja publiku vahekorras. Seni on publik jäänud eemale teatrist ,on öeldud ,et ei pakuta paremat. „Hamletiga“ esitab „Endla“ tüsedama, mis draamakirjandus pakub. Kuidas teater omale võetud ülesande täidab – seda selgitab tänane õhtu – ühtlasi aga ka küsimuse: kas hindab publik inimsoo kõrgemaid vaimlisi saavutusi ehk mitte?
Loodetavasti ei tule pettumust publiku suhtes. Eks ... ?

J. A.

Pärast esietendust võetakse lavastust muidugi tagasisidestada-peegeldada-arvustada. Postimehe Pärnu väljaandes on kriitik M. L. suhteliselt positiivne:

Vaba Maa Pärnu väljaande kriitik J. A. aga on tunduvalt karmim ning kirjutab 22. novembri ajalehes nii:

William Shakespeare'i „Hamlet“.
Esietendus „Endlas“ 20. skp.

William Shakespeare'i lavale toomisega võttis „Endla“ teater oma peale raske ja vastutusrikka ülesande. Shakespeare ei kuulu nende kirjanikkude hulka, kes oma teosed ehitavad publiku maitsele ja püüavad selle silmapilkseid vaimustussädemeid. Shakespeare kujutab oma arvukates teostes inimest nii, nagu ta on, siis kui võtta see varjav kate, mida nimetatakse üldiseks seltskondlikuks „kombeks“. Kõik see, mis inimeses on meie silmale varjatut ja mõistmatut, on Shakespeare'i teosis leidnud paljastuse. Ei ole küllalt sellest, et kujutada inimest nii nagu ta näib, vaid kujutada teda nii, nagu ta on – see on Shakespeare'i teoste siht. See suur inglane pole mitte ainult pannud liikuma kujusid laval, vaid ta on neile annud elava inimese hinge, on kiskunud nad alasti oma halastamatu inimhingede analüüsiga.
Shakespeare ei kuulu nende kirjanikkude hulka keda võidakse näidelda – neis peab näitleja omama osa, nagu oleks see osa tema enda elust – siin peab näitleja kõige pealt elama ja alles siis näitlema.
Shakespeare'ist oli „Endla“ valinud omale tõlgitseda kõige raskema tema teosist „Hamleti“. „Endla“ oli püüdnud saavutada seda kõige kõrgemat, mida Shakespeare on jätnud inimsoole kui probleemi, kui paremat, mida tal oli anda. On kirjutatud palju erisuguseid kriitikalisi teoseid hamletismist – usutavasti pole see kirjandus veel kaugeltki lõpul. Kõik need teosed on aga olnud vaid otsingud, püüdeid seletada „Hamleti“, kui kirjanduslikku ja pshükoloogilist probleemi. Sellelt seisukohalt tuleb vaadelda ka „Endlas“ toimunud „Hamleti“ lavastust.
Siiski ei seisa „Endla“ „Hamleti“ lavastuse juures küsimus mitte selles, kas on suudetud tuua midagi uut, vaid selles, kuidas suudab „Endla“ oma praeguse koosseisu juures edasi anda seda, mis „Hamleti“ kohta saanud üldiseks; kuidas suudetakse täita neid algelisi nõudeid, mida nõuab „Hamlet“ näitlejailt ja lavastajailt. Nende ridade kirjutajal on olnud juhus näha „Hamleti“ väga heas lavastuses ja headelt näitlejailt, kus on kasutatud olnud kõik uurimused, mis seni hamletismis saavutatud; et „Endla“ seda saavutada ei suuda, on endast mõistetav; seda ei või ka mitte nõuda.
Usutavasti oli „Endla“ teinud kõik, oli mobiliseeritud pea kogu näitlejate pere, oli õpitud ja süvenetud – kui aga seda mis „Hamleti“ juures nõutav, siiski ei saavutatud – tunnistud see, et oli võetud ülesanne, mit näib teatril üle jõu.
„Endlas“ oli „Hamleti“ lavale seadnud Ants Lauter, püüdes ühtlasi kujutada Hamleti.
Lavastus üldjoontes täitis tehniliselt neid nõudeid, mis Shakespeare'i juures hädavajalikud. Dekoratiivselt oli saavutatud rahuldavalt see miljöö, milles võis areneda tegevus. Väheste vahenditega oli loodud sünnis kest sisule, mille loomine siiski jättis palju soovida.
Esiteks: Tombach-Kaljuvalla tõlke tekst, mis on sõnasõnaline, jätab paljugi soovida. Eesti luule arenemisega tuleb asetada ka tõlgetele suuremaid nõudeid – poleks olnud üleliigne selles teha mõningaid parandusi, mis luule ja keele seisukohalt hädavajalikud.
Kuna Shakespeare'i juures on peatähtsus kõnelustel, oleks tulnud sõnastada tekst puhtalt. Väga segavalt mõjus siin aga halb diktsioon, mis riisus terved monoloogid, nii et ainult teksti tundmisel võis jälgida mõtet. Selle tõttu kaotas tükk palju. Sisuliselt ei suudetud anda edasi seda, mis mõelnud Shakespeare, kirjutades oma „Hamleti“. Seda püüti, sellest oli saadud aru – see on märkimise väärt – kuid kohati selle tõlgitsemine laval jättis kahvatu ja võltsi mulje. Üksikud näitlejad olid ainult need, kes suutsid tabada loomulikku, õiget joont, muidu oli selles lavastuses rohkem kahvatut ja tehtut kui üheski teises.
Taani kuningat Claudiust kujutas A. Teetsov. Ma tunnustan seda tõsist püüet, mida hra Teetsov avaldas omas osas, kuid et see osa käis tal üle jõu, tunnistas väga selgelt ta monoloog, kus tuleb sõnastada kogu selle kuju mõte. Igatahes oli A. Teetsov kõik muud, mitte aga viletsaimgi kuningas.
Hamleti püüdis kujutada Ants Lauter, kuivõrd see tal õnnestas on hoopis ise küsimus. Olen näinud Hamleti, kus on antud edasi kõik, mis nõuetav Hamletilt tema kujutamisel shakespearlikult, see on olnud väga palju erinev sellest Hamletist, mida kujutas hra Lauter. Ei saa aga salata, et hra Lauteri Hamletis oli neid kohti, mis olid haaravad ja läbi tuntud. Ma ei ütle, et see Hamlet oli halb, kuid see oli Hamlet Eesti oludes ja Eesti näitlejalt.
Kes oma osa täitis suurema täpsusega oli A. Sagor Poloniuses. Liig poisikeslikud olid K Villemsoni ja J. Krinali kojarüütlid Rosenkranz ja Güldenstern – need olid hoopis midagi muud, kui Shakespeare neid mõelnud.
E. Kalbuse Taani kuninganna tabas ainult kohati õiget joont, muidu oli see harilik prl. Kalbus. I. Suvorova Opheelia kohta ei jäe midagi juure lisada – mina ja vist kõik need, kes tahtsid näha Opheeliat. pettusid vägagi selles Opheelias, mille lõi pr. Suvorova. Ei aita Opheelia kujutlusel mitte ainult ebakohasest haletsusest ja näo krimpsutusest – Opheeliat on vaja läbi näha ja tunda, alles siis võib teda mängida.
Iseloomuliku ja loomulikuna esines M. Mitt I hauakaevajas, kujutades oma lühikese osaga ühte täiuslikumat kuju kogu „Hamleti“ lavastuses.
Loetletud puudustest hoolimata läks kõik, kuni viimase pildini rahuldavalt, kuid viimase pildi lõpp kujunes selleks, mis rikkus kogu mulje. Kujutage vaid ette omale Norra sõdureid, kes ilmuvad Eesti sõdurite pükstes ja sääre mähistes, kui mäng sünnib mitusada aastat tagasi; kujutage vaid ette M. Ensoni ebaprintsliku ja võltsi paatost Norra printsina – millise mulje jätab see kõik!? Kui oli kantud nii palju püüdu ja hoolt kogu lavastuse heaks, siis oleks pidanud seda tegema ka viimase vaatuse lõppstseeni heaks. Et seda polnud – on väga kurb.
„Hamleti“ lavastades püüdis „Endla“ pakkuda oma tasapinda märkivat suur avastust. Kuigi see ülesanne, mis ta sellega oma peale võttis, oli üle jõu käiv ja kannatas mitmeid puudusi – on tänuväärt püüe, mis lavastuse kordaminekuks kulutatud. Igatahes jääb „Hamlet“ selleks lavastuseks, mis märgib teatri praegust tasapinda; meie oludes võib vaadelda sedagi „Hamleti“ huviga, sest paremat pole meil võimalik näha.
Kes aga teatri püüdeid pole hinnanud, see on publik, keda oli „Hamleti“ esietenduseks liig vähe.

J. A.

J. A. seekordses arvustuses on küll näha, et Shakespeare'i looming talle tunduvalt rohkem korda läheb kui nii mõnedki teised Endla lavalt esitatud autorid, kuid tema karm hinnang ei erine väga tema teistestki Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmunud arvustustest. Üldse tundub, et kohalik Vaba Maa on Endla tegemisi hinnates tunduvalt karmim kui Postimees. Erandlikuks teeb „Hamleti“ arvustuse aga see, et 25. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes, kust leiame ka „Hamleti“ teise etenduse kuulutuse, hakkab ilmuma ja ilmub läbi kolme lehenumbri järgnev vastukirjutis:

„Hamleti“ etenduse puhul „Endla“ teatris.
Toimetusele saadetud kiri.

Olen kaugel soovist astuda vaielusse teatriarvustajaga hra J. A.-ga, sest raske on midagi selgeks püüda teha seal, kus asjast teisiti arusaada tahetakse. Sest teisiti poleks võimalik, et üks teatriarvustaja, kes ometi ligikaudugi tuttav tohiks olla Hamleti tekstiga, hakkab korraga nõudma Claudiuselt viletsamatki kuninglikkust. Ja see oli ka kõik, mis tal oli etteheita Claudiuse osa täitjale. Arvan, et puudusi võiks leida meile kõigile, kui kuningliku olemuse puudus võib igale Claudiuse osa täitjale ainult kiituseks olla. Või kui arvustaja näiteks teab, kuis Shakespeare mõelnud Hamletis Güldensterni ja Rosenkranzi, kuis siis temaga veel vaielda? See, mis ta teab, on ju enam, kui eluaegsed uurijad, kirjandusloolased ja terved ühingud aastakümnete kestel on jõudnud lõpulikult kindlaks teha. Kuna hra J. A. arvustus aga sellest lähemalt ei kõnele, siis olgu siin avaldatud palve, et see leidus ka üldsusele teatavaks tehakse ühes vastavate põhjendustega. Usun, seda ootab kogu teatriilm. Ma kahetsen väga, et hra J. A-d häirisid Hamleti lavastuses ainult Eesti sõdurite sääremähised ja püksid. See näitab ainult me süü sügavust. Sest kõik muu, mis meil seljas ja ümber oli ka puhas Eesti produktsioon. Aga ma oleks saanud selle vea eest hoida Hamleti lavastuses, kui hra J. A. oleks oma näpunäitega esinenud juba „Röövlite“ puhul. Sest juba seal olid Karl Moori säärsaapad kõige ehtsama Eesti kaluri omad. Ja kaluril on Karl Mooriga ometi palju vähem ühist, kui sõduril sõduriga.
Või kuidas suudetakse vaielda arvustajaga, kes omas arvustuses tungivalt rõhutab, et ta on näinud ühe väga hea Hamleti lavastuse ja häid näitlejaid. Mõelgem, see Hamlet, keda mina püüdnud, olnud hoopis teistsugune, kui see, keda hra J. A. kord näinud! Kujutage, mul on juhus näha olnud kuut väga head Hamleti lavastust kõige suuremates Euroopa kultuurtsentrumites hiilgavalt lavastajalt ja näitlejailt ja ükski ei sarnanenud teisele. Iga lavastaja, iga näitleja oli toonud midagi omapärast. Mis nüüd teha?! Euroopa teatriilm hukkub juba sellepärast, et seal ollakse naiivid ja ustakse, et shabloonid ja jäljendus pollagi väärtus, oma arusaam ja uudne looming olla hinnatav. Vaene Euroopa!
Ja mis suurim pahe! Ei tohi olla Eesti näitleja Eesti oludes. Hamlet ei olla olnud halb. Aga ta esindati Eesti alamalt Eesti Pärnus ja selle Endlas – ergo – ta on väärtusetu. Ja, tõepoolest, luuletaja Andrelleri salmid polekski nii halvad, kui nad ainult poleks kirjutatud Eesti keeles. Eks nii?
Nüüd aga, et publikul oleks teada arvamised ka teistelt arvustajatelt, kes on näinud, võib olla enam kui ühe Hamleti lavastuse, siis loodan mulle andestatakse praegune ebadiskreetsus enda arvustuse esiletoomisel ja lubatakse mainida kirjutusi, mis minu Hamleti kuju kaudu tohiks puudutada ka lavastust „Endla“ teatris.
Nii kirjutab Hugo Raudsepp (Vaba Maa): „üldiselt võib rahuldustundega kontsateerida, et Lauter meile väliselt kujult, karakterilt ja hingelüürikalt väga üleva, terviku ja klassiliselt puhta Hamleti joonistas...“
Nigol Andreesen (Päevaleht): „Hamlet – näis mulle – oli mõistetud iroonilis-skeptilisena filosoofina, kes vahetevahel langeb ülitraagilisse meeleoludesse. Isiklikult mulle tundub (ja objektiivsest mõistusest siin vaevalt saab olla kõne), et Hamlet oli kõikuv. Tahetud anda talle skeptilis-filosoofiline ilme – oleks pidanud andma selle traagikaski.... Hamletist võis rahulduda.....“
Gr. (Revaler Bote): „ ... Er hielt sich von der hier so hänufig üblichen Verwaschung des Charakters ins allgemeine, die den dänischen Prinzen am einer streng umrissenen Persönlichkeit zu einem in Sentenzen und Wortspielen schweigenden metaphyfiz erenden Schemen macht, in glücklichster Weise fern, und betonte mehr die leidenschaftliche Ergriffenheit, das schmerzliche Erstaunen über das sich in seinem individuellen Schicksal in so fürchterlicher typischer Weise auswirkende jämmerliche Elend und die dumme brutale Gemeinheit dieser Welt. Diese intimere Auffassung bietet bessere Gelegenheit uns Neurigen den Hamlet näher zu bringen und Herr Lauter verstand es, diese Gelegenheit in feinster persönlicher Nuancierung voll zu nutzen.“
A. R. (Waba Maa) „... Lauter on jõudnud Hamleti sisima süvinguni, kes Hamleti hinge innu ja armastusega pannud võimsal puudutamisel helisema. Lauter on ühe inimlikuma inimkuju hingevilel helisid esile meelitanud, milleni ei küüni kunagi Rosenkranzid ja Güldensternid.... Kahjuks ei ole ma näinud Hamletit heas väljamaa teatris mõne kuulsuse tõlgitsemisel, see võtab mul igasuguse võrdlusvõimaluse. Kuid on kirjas ja suusõnal nägijate poolt tunnustatud, et Lauteri Hamlet võib auga seista nende kujude kõrval, mis loonud internatsionaalsed kuulsused (Moissi või Vene tõlgitsus)... „
Jaan Lintrop (Agu) „... Olen Daani printsi tutvuse teinud umbes samal ajal, kui meie praegune teater esimest korda V. I. Katshalovi kaudu „художественный театр“is Moskvas... Hans Lauteri Hamlet kattis selle kuju, mille ma endale Daani printsist võisin alateadlikult loonud olla. Või üllatas ja koguni oma käsitusega, mis minule sai ilmutuseks? Igatahes rikkastusin ma ühe elamusega teatriõhtul, mis tõusu ja meeleülenduse poolest kõik endised ületas ja peaaegu kunstilise ekstaasini ulatas...“
Rasmus Kangro Pool (Päevaleht) „Uskugem näit. Gailiti „hamsutamine“ jääb hästi kaugemale päris Hamsunist, kui Lauteri Hamlet paljude suurilma teatri Hamletitest...
Wgh. (Revaler Bote) „ ... Hans Lauter schuf durch fein verinnerlichtes Spiel einen Hamlet, der sich würdig den Leistungen mancher namhafter Darsteller an die Seite stellen kann...“
Ülaltoodu arvustusist ja tähelpanekud välismaade lavastusist julgustasidki mind Hamletina ja lavastajana nende jõududega, kes „Endla“ teatril kasutada, just „Hamleti“ lavastusel Shakespeare'i omist peatuma. Ja tahaks loota, et leidub siiski veel uudishimulikke, hra J. A. arvustuse kiuste, kes Hamleti etendusele riskeerivad ilmuda, veenduma, et see tõesti raske ettevõte „Endlal“ siiski paremini õnnestanud, kui seda hra J. A. püüab väita, soovitades teatriarvustajana siiski avalikult oma arvustuse lõpul minna vaatama halba etendust, sest ta olla huvitav.

Ants Lauter.

Samas, 27. novembri lehes, kus Lauteri kiri lõpeb, vastab sellele kohe ka arvustaja:

Sic transit gloria mundi...

Minu mõni arvustav märge „Hamleti“ esietenduse puhul on nähtavasti tabanud valusalt, sest miks muidu on vaevanud hra Lauter end nii pika kirjaga. Mul on tõesti kahju sellest ajast, mida ta on pidanud kulutama selleks donquihotlikuks võitluseks, nähes igas arvustavas märkes sihilikku teiseti arusaamist. Kuid mõtetu on vaielda arusaamiste üle inimestega, kes igal tingimisel püüavad olla geniaalsed ja suured, ega selle kaitsmisel ei põlga ka isiklust ja sihilikkust.
Hra Lauter teeb üleoleva shesti: vaadake, kes mina olen – vaadake, mis minust on kirjutatud kunagi ja loeb selle peale ette rea läbipaistvaid arvustuste tsitaate. Mul ei ole midagi selle vastu, kui hra Lauter jätkaks veelgi nende loetlust, kuid ma usun, ta on sellega täiesti päri, et igal inimesel on omad veenid ja arusaamised.
Härra Lauter kurjustab, et mina polevat sallinud Norra sõdurite eht Eesti sõdurlikke pükse ja sääremähiseid – kõik olevat ju Eesti produktsioon, mis tarvitatud „Hamleti“ kostüümideks. Aga, hra Lauter, miks siis ainult Eesti sõdurlikud sääremähised ja püksid; miks mitte täielik eestipärane riietus: viisud, hamed, triibulised seelikud, jne. Inglased panid „Hamleti“ frakki, miks ei võiks siis eestlased teha „Hamletist“ muistse Eesti printsi, mõtlen riietuselt. Kui juba eestipärane, siis olgu, – miks ainult poolik?
Ja siis see Hamlet ise. Olen tõesti rõõmus, et hra Lauter on näinud kuut väga head Hamleti Euroopa kultuurtsentrumites – kahju ainult, et ta pole suutnud omada neist vähemalgi määral enesekriitikat, mis oleks tuntavalt abiks temal oma Hamleti hindamisel. Avaldan oma täielikku lugupidamist hra Lauterile selle raudse meelekindluse pärast oma võimete ülihindamisel ja selle sitkusele, millega ta oma tõekspidamisi kaitseb. Pole küllalt vanade ajalehtede aastakäikudest mahakirjutatud arvustustsitaatidest selleks, et suur olla, on vaja valada sappi ka luuletaja Andrelleri värssidele, millel ei „Hamleti“ lavastuse ega selle arvustusega pole mingit ühist. Mul tuleb meele üks tuttav Eesti vanasõna koerast ja tema sabast, – usutavasti pole see võõras ka hra Lauterile.
Hra Lauteri loogika on: kord kirjutati minust nii; kord olin ma sarnane – ergo: ei tohi iial kirjuta teisiti, olen igavesti nii! Kuid juba vanad katoliiklased olid hoopis teisel arvamisel kestvusest, kui nad laulsid: Sic transit gloria mundi!...
Ka hra Lauter peaks seda meele tuletama.

J. A

Küllap tekitas pea nädala leheveergudel kestnud dispuut kohalikus seltskonnaski arutlemist ja kirgi, sest samas lehenumbris võtab Vaba Maa Pärnu väljaande teravsilmne ja -keelne ajakommentaator Iks-Igrek oma rubriigis Siit ja sealt selle kokku nii:

Möödunud pühapäeval oli „Endlas“ esietendusel vanaaegne kurbmäng „Sechs Bier am Lett“ ehk emakeeles „Kuus õlut leti ääres“. Nagu harilikult tekkivad suured tülid ja arusaamatused õllepudeli juures, nii on see ka praegusel juhtumisel. Härra direktor ja arvustaja on sattunud karvupidi kokku. Millest see tüli on tekkinud, kas arvete õiendamisest või mõnest muust, vaikib ajalugu. Kogu mainitud sulesõjale seltsib maik juure, et siin on tegemist elevandi ja moskaga. Moska on moska, või tema aru saab, et suure looma üle ei tohi naljatada. Teiseks peaks ju elevant teadma, kui üldse üks „targem“ loom loomariigis, et moska on ju ainult korrapidajaks ilma saadetud, aga mitte juurima kiva ja kändi. Kolmandaks peaks elevant niivõrd enese üle valitsema, et ta igast moska pistest ei satuks marru. Aga võta näpust, ega's suured loomad seepärast igakord nii väga suuremeelsed ja enesevalitsejad polegi. Nii oli üks kihulane roninud lõvile ninasõõrmesse ja ta hullustusse viinud. Aga mis sinna parata, väiksed tülid ja arusaamatused võivad ju olla. Mussolini elule kallalekippumised on saanud ju igapäevasteks asjadeks, kuid väiksed teatritülid on nagu veidi haruldasemad. Kahtlane siiski, kas on inimesed sellest nii väga huvitatud?

Oli siis huvitatud või ei, teatrit ja selle juhti oli J. A. kriitika siiski sel määral solvanud, et nad seda ka vilksamisi „Hamleti“ teise etenduse eelteateis tunda lasevad. Alljärgnev teade ilmus nii Postimehe kui Vaba Maa Pärnu väljaannetes:

Täna „Hamlet“ pr. Erna Vilmeri kaastegevusel.

Täna „Estonia“ draamanäitleja pr. Erna Vilmeri külaskäigu etenduseks „Hamlet“. Külaline esineb Opheelia osas, mis näitlejanna huvitava tõlgitsuse tõttu saanud üheks paremaks ta kujude reas. Opheelia kuulsa nõdrameelsuse stseeni kohta kirjutas R. A. „Päevalehes“: „Üllatava pantomiimiga sai valmis pr. Erna Vilmer. Mitte laulu ühetoonilistes helides ei olnud võluvus, vaid näomängus. Miimika ses vaatuses on omaette draama...“
Olgu tähendatud, et see on ühtlasi ka viimane teatri ettekanne üldises korras. Järgneb ainult veel etendus koolidele. Nii et tänast etendust peaks kasutama igaüks, kes tahab tutvuneda selle ilmakirjanduse suurteose ettekandega. Peale külalise kaastegev pea kogu näiteseltskond. Lavastus ja nimiosa Ants Lauterilt, A. Möldro effektiküllased lavapildid. „Postimehe“ teatriarvustaja M. L. nimetab „Hamleti“ lavastust tänavuseks suuremaks saavutuseks „Endla“ teatris.

Pärast Erna Vilmeri osalusel etendatud „Hamletit“ pakub Vaba Maa kriitik J. A. 29. novembril ilmunud lühikommentaaris teatrile ka lepitust otsiva käe:

„Hamlet“ Erna Vilmeriga.

Laupäeval oli „Endlas“ kordamisel W. Shakespeare'i tragöödia „Hamlet“ „Estonia“ teatri näitleja Erna Vilmeri kaastegevusel, kes esines siin Opheelia osas, andes sellele ühtlase ja läbituntud kuju. Suure sisemise soojuse ja hõõgumise ning arusaamisega oli joonistatud see Opheelia, pakkudes ühtlast kunstilist elamust.
Ka üldiselt tundus „Hamleti“ kordamisetendus ühtlasema ja paremana esietendusest.
Publikut polnud üle keskmise.

J.A.

Kas lepituskäsi ka vastu võeti, pole teada. „Hamletit“ mängitakse Endlas veel 1. detsembril kooliõpilaste etendusena ning kolme etenduse peale koguneb selle vaatajaarvuks 959 inimest.

Kahjuks pole lavastusest säilinud ühtki fotojäädvustust, kuid kaks pilti lisan siia siiski. Esimesel on Ants Lauter Hamletina ja Erna Vilmer Opheliana 1923. aastal Estonias esietendunud Karl Jungholzi lavastuses. Teisel fotol on aga Pärnus ajakirjaniku ja literaadina tegutseva luuletaja Jüri Andrelleri 1926. aastal ilmunud luulekogu „Naerev kurbus“, mille kaane kujundas kunstnik Aleksander Möldroo. Muuseas – selle luulekogu esimene luuletus kannab nime „Ma laulan kõigest, mis on kaduv“ ning just selle viisistust saime kuulata siinse postituse alguses.

„Hamlet“, Estonia 1923, Hamlet – Ants Lauter, Ophelia – Erna Villmer (foto: ETMM _ 4868 Fk 2528/kl, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum)

1932 esietendub August Mälgu komöödia „Vaese mehe ututall“. Selle huumoriküllase ja ladusa rahvapärase dialoogiga komöödia toob Endlas lavale Voldemar Laason. Vaid nädal hiljem esietendub sama näidend aga Endlaga konkureerivas Pärnu Töölisteatris, kus selle lavastab Ferdinand Pettai. Nii ilmubki ajalehtedes kõrvuti mõlema esietenduse eelteateid:

Endla lavastusest ei ole kahjuks ühtki fotot säilinud, seega laseme kahe teatri lavastuste ühisjoontest või eripäradest kõneleda kahel arvustusel:

Endla lavastuse arvustus Pärnu Päevalehes 22. nov. 1932

Pärnu Töölisteatri lavastuse arvustus Päru Päevalehes 29. nov 1932

„Vaese mehe ututalle“ mängiti Endlas 11 etendust ja seda nägi 2291 inimest.

1948 esietendub V. Vinnikovi, V. Krahti ja V. Tipoti kolmevaatuseline operett „Vaba tuul“, mille muusika autoriks on Stalini preemia laureaat I. Dunajevski. Lavastajaks on Ilmar Tammur, muusikajuhiks Volemar Tago, assistentideks Aasa Väljaots ja Hannes Kelder, koormeistriks Õie Vedro, repetiitoriks Agnes Raina ning lavakujunduse ja kostüümid loob Uko Halla. Mängivad Mare Voog, Valve Ehala, Silvi Tilk, Helga Purre, Irene Raiend, Karin Ruus Friedrich Tilk, Jaan Sammul või Arnold Sikkel, Bruno Mitt, Jullo Talpsepp, Henn Jaaniste, Oskar Vihandi, Randar Alango, Hannes Kelder ja Heigo Metsa.

Ajaleht Sirp ja Vasar annab sel puhul teada:

Järjekordsena muusikalavastuste osas esietendus „Endla“ teatris Dunajevski 4-vaatuseline operett „Vaba tuul“, I. Tammuri lavastusel ja Väljaots-Keldri assisteerimisel. Opereti süžee on pingeline ja põneva värvinguga. Tegevustik toimub Vahemere ääres Albaania sadamalinnakeses ja selle sündmustikus on paralleele Kreeka vabadusvõitlusega. Muusikajuhiks on vanameister V. Tago, kuna lavakujundus ja kostüümikavandid on kunstnik U. Hallalt. Peaosades esinevad V. Ehala, M. Voog, S. Tilk, B. Mitt, J. Sammul, F. Tilk jt.

Lavastusega antakse 38 etendust, mida külastab 7970 inimest.

1970 esietendub Ernst Bruun Olseni ja Finn Savery kahevaatuseline muusikal „Billy Jacki lugu“, mille toob lavale Vello Rummo ning kujundab Uno Uibo. Orkestratsiooni teeb Feliks Mandre, lavastuse muusikajuhtideks on Viive Ernesaks ja Olev Sööt ning liikumisjuhiks Inge Põder. Mängivad Eha Sikk, Siina Üksküla, Andres Ild või Peeter Tedre, Peeter Kard või Andres Ots, Malle Treial, Tiia Kriisa, Murel Puusild, Paul Mäeots, Ly Mander ja Lii Rebas. Lavastuse muusika mängib helilindile ansambel koosseisus Kustas Kikerpuu (klaver ja orel), Riho Joonase (flööt), Tiit Varts (klarnet ja saksofon), Tõnis Kõrvits (kitarr), Elmo Lööve (bass ja basskitarr) ja Eino Tandre (löökriistad).

Poolteise aasta jooksul antakse lavastusega 33 etendust, mida külastab 12410 vaatajat.

1971 esietendub Helju Rammo lastenäidend „Operatsioon „Kintsutükk““. Kaarin Raid-Normeti lavastuse kunstnikuks on Uno Uibo ning selles mängivad Maimu Pajusaar, Lembit Kees, Lia Tarmo, Jüri Vlassov, Malle Treial, Tiia Kriisa ja Reet Leissar.

Järgmise aasta 14. aprilli Sirbis ja Vasaras avaldatud lastelavastusi käsitlevas ülevaates „Lastele paremaid etendusi“, kirjutab Oskar Kruus sellest nii:

Dramaturgilise abituse all kannatab ka Helju Rammo kahevaatuslik lastenäidend „Operatsioon „Kintsutükk““ L. Koidula nim. Pärnu Draamateatris. Siin on tegelasteks ainult loomad ning sellepoolest on lavalugu ühtlasem ja terviklikum. Traditsiooniliste muinasjutuloomade ringi (hunt, rebene, orav ja jänesed) on autor täiendanud uustulnukaga teatrilaval – Metsseaneiuga. See osatäitmine (Lia Tarmo) on etenduse värvikamaid ning meeldejäävamaid, pakkudes mitmeidki naerukohti. Traditsioonilist haavikuemanda arga iseloomu on püütud uuendada Agara Jänesetüdruku näol (Reet Leissar), kellel õnnestub küllaltki laste sümpaatiat võita. Ka Rebasel (Lembit Kees) on mänguliselt mõningaid ilmekaid episoode, kuid kõigest sellest ei piisa etenduse õnnestumiseks. Näidend on oma süžeekäikudelt primitiivne, intriigiarendus patustab kohati tegevusloogika vastu (eriti jänese pääsemine), teos jätab eklektilise mulje. Nõrgapoolsest näidendist on raske head lavastust teha. Lavastaja Kaarin Raid-Normetit võiks peamiselt kiita selle pärast, et tükk saavutab hea hoo ja tegelased leiavad saaliga elava kontakti, mis lasteloo puhul eriti oluline. Autor. H. Rammo on varem kirjutanud rohkesti lastenäidendeid ja tohiks sel alal rohkesti koemusi evida. Eriti äratas suuri lootusi 1970. aastal „Ugalas“ etendunud allegooriline „Kindral Kriuhh minestab“. Tagasiminek „Operatsiooni“ näol tundub seda kahetsusväärsem. Pärnu teatri „Operatsioonist“ võivad ehk teatrielamuse saada ainult koolieelikud ja esimeste klasside õpilased, pisut vanemaid hakkab juba häirima teose ebaloogilisus.

„Operatsioon „Kintsutükk““ püsib meie repertuaaris siiski 36 etenduse jagu ning kogub 14560 vaatajat.

1999 esietendub Jaanus Andreus Noorembi näidend „Küüni täitmine“. Lavastaja Tõnu Lensmendi diplomitöö kujundab oma diplomitööna teatrikunstnik Liina Tepand, muusika loob Tõnu Tepandi. Mängivad Ahti Puudersell, Jüri Vlassov, Peeter Kard, Jaan Rekkor, Meelis Sarv, Feliks Kark, Ago Anderson, Diana Tammisto, Carmen Mikiver, Kristiina Kütt, Merike Tatsi ja Juta Ild.

Triinu Ojalo võtab selle lavastuse loo raamatus „Endla teater 100“ kokku nii:

1999/2000 hooajal märkasid mitmed kõrvalseisjad Endlas millegi uue algust, teatrikriitikud tunnustasid teatrit riskijulguse eest. Küllap oli kõige selle põhjuseks n-ö noorte tulemine, oma diplomilavastused otsustasid just Endlas lavale tuua kaks Lavakunstikoolis õppivat lavastajatudengit: Tõnu Lensment ja Tiit Ojasoo. Mõlemad lavastused said positiivset tagasisidet.

Mihkel Mutt kuulutas Lensmendi lavastuse ajaleheveergudel eesti teatri üheks tugevaimaks lavastajadebüüdiks. Ühtlasi platseerus noor lavastaja oma esimese tööga professionaalses teatris Teater.Muusika.Kino. Ajakirja traditsioonilisel aastaankeedi parima lavastuse küsitlusel kohe kolmandale kohale. Nagu Reet Neimar samas retooriliselt hüüatas: „Diplomilavastusega kohe eliitteatri kaardile!”.

Jaanus Andreus Noorembi (Madis Kõivu ja Hando Runneli ühine pseudonüüm) „Küüni täitmine“ ilmus esmakordselt 1978. aastal. Tegevus toimub ühes suures heinaküünis, kus tehakse tööd, mis kunagi otsa ei lõpe ning kus inimesed heina sisse kaduma lähevad. „Küüni täitmine“ oli aastaid tekst, mida vaadati nõutusega. Kuidas küll tuua lavale tekst, mis nõuab, et etenduse lõpus põletataks maha mitte ainult tegevuskohaks olnud küün, aga ka teatrimaja ise? Lavastaja on ühes intervjuus maininud, et tema fantaasia aga käivitas just nimelt seesama lõpuremark.

Tõnu Lensmendi lavastus oli ootamatu Kõivu vaimu tabamine debütandist lavastaja poolt, seda enam, et Kõivu loomingu lavastamist oli senini peetud peamiselt Priit Pedajase pärusmaaks. Lensment suutis ka näitlejad mõistatusliku teksti lummusega nakatada, näitlejad haarasid loo absurdilise elulähedase tunnetuse endasse.

Oluliseks kontseptuaalseks partneriks lavastajale oli kunstnik Liina Tepand, kelle lavale kavandatud erinevas suuruses heinapallid tõusid mõjuvaks kujundiks. Lavaaugust visati üles üha suuremaid heinapalle, kuni lõpuks ägades ja punnitades tariti lavale hiiglasuur pall, justkui maakera ja märk aina kasvavast tööst, mis kunagi otsa ei saa. Isegi viimastes ridades istudes oli heinalõhna tunda.

Lavastusega antakse 23 etendust 4922 külastajale. Viimane etendus toimub festivalil Draama 2001, kus lavastaja Tõnu Lensment pälvib debüüdipreemia.