1931 ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaande juhtkirjana ilmub artikkel „Hingitseb kui tuli toores puus“, kus nuheldakse konkureerivat Pärnu Päevalehte, et too oma arvamistes Endla loomingulise olukorra kohta väga muutliku meelega on ning nõutakse Endla kunstilise taseme tõstmist ja uue näitejuhi leidmist. Teatris ongi rasked ajad, hooaega 1931/32 on alustatud ilma Endla seltsi rahalise toetuseta, selts annab teatrile ainult ruumid tasuta kasutamiseks, näitlejad peavad teatrit ise ülal ning palka saadakse sellest rahast, mis muudest kulutustest üle jääb. Ka on teatri näitlejaskond tunduvalt väiksemaks ja nõrgemaks jäänud, sest mitmed senised trupi liikmed ei nõustu sellistel tingimustel edasi töötama ning paremate näitlejate lahkumine mõjutab ka teatri repertuaari ja kunstilist taset. Kriis on päris suur.

Olgu see Vaba Maa artikkel siinkohal täispikkuses ära toodud:

Keegi tuntud tegelane seletas alles hiljuti, et ei maksa kirjutada pikalt „Endla“ teatrist, rahwast ei huwitawat „Endla“ asjad. Nüüd aga loeme tolle tegelase pikka juhtkirja „Endla“ teatrist „Pärnu Päewalehes“. Järelikult — kõik need pikad kirjutised, mis rahwast ei huwita, peawad ilmuma „Pärnu Päewalehes“?
Edasi leiab sama tegelane „Endla“ teatri praeguses töös ainult head. Praegune teater olla parim mullusest. Mis arwustajad kirjutawad teatri ettekannete kohta, see olla tähtsuseta. Pahe seiswat ainult selles, et rahwas ei toeta oma osawõtuga teatrit. „Endlat“ aga olla tarwis toetada ka raskel ajal, sest seal olla hulkade tööwaewa, mida nad näinud aastakümnete jooksul.
Kirjutis lõpeb „Pärnu Päewalehes“ päris liigutawalt.
Meie jatkame seda kirjutist ja tuletame weel kord meele, et Pärnu, kui esimene suwituslinn Eestis, ei wõi jääda teatrita. Siin peab olema üks ja hea teater. Kui ma ei eksi, siis asus sellel seisukohal läinud aastal ka „Pärnu Päewalehe“ eilse juhtkirja autor. Ta leidis siis, et „Endla“ teater olla nõrgal kunstilisel tasapinnal ja nõudis Pärnu teatrite ühinemist. Kui nad seda ei tee, siis soowis ta jätta teatrid abirahata. Nüüd on ta ka selle seisukoha wahetanud. Ta leiab, et „Endla“ teatri töö on kõigiti hea, olgugi, et mullustest parematest lawajõududest on sinna jäänud järele waid 2–3.
Kui nii otsustatakse küsimusi ja wahetakse seisukohti, kuhu siis jõutakse? Wõi mis tähendawad sarnased kaitsekirjutised halwale asjale? Toowad waid halbust juure.
Kes wähegi teatrit tunneb ja seda õieti hinnata tahab, see peab ütlema, et „Endla“ teatril pole ülesande kõrgusel seiswat näitejuhti, seal pole tarwilist arwu lawajõude, nagu neid „Endla“ teater wajab. Seal on waid asjaarmastajaid, kes „teewad“ kuidagimoodi teatrit. Kui nüüd tullakse sellele abitusele jagama kiitust ja õigustama poolemiljonilise abiraha saamist, siis ei saa kuidagi uskuda, et seal hinnatakse teatri olemasolu ja ta töö tähtsust. Just üksikute isikute soojendamine ja neile eesõiguse andmine ongi see pahe mis „Endla“ teatri on alla kiskunud, temast järele jätnud waid riismed, hoolimata sellest, et sinna on antud suuri abirahasid igal aastal.
„Endla“ teatril peab olema juhatus wõi komisjon, kes tahab ja suudab tõsta teatri tööd kõrgemale tutwusest, sõprusest, erakondlikkusest ja muudest kõrwalistest suhetest. Kui komisjon seda teha suudab ja tahab, siis kutsub ta teatrile kõigepealt näitejuhi, kes wõib, tahab ja peab andma teatrile hinge. Kui on teatril hing, siis tehakse tööd nii, et ka rahwas seda hindab. Nagu eel ütlesime, Pärnus peab olema hea teater. See teater wõib asuda ainult „Endlas“. Seda seisukohta pole meie weel wahetanud ja ei waheta ka eelpool.
Samuti teame, et „Endla“ suudab, kui tal praegused abirahad kasutada, pidada ülal head teatrit nagu see oli hra Krulli ajal ja warem. Hea teatri saamist on takistanud „Endla“ juhtiwjõud. Kas tõesti püütakse takistada seda seal ka nüüd?

1939 esietendub Valentin Katajevi näidend „Abielu skandaalid“, talgse pealkirjaga „Ringi kvadratuur“. Lavastajaks Eduard Lemmiste, kujundajaks Uko Halla. Mängivad Friedrich Tilk, Henn Aare, Asta Willmann, Mare Voog, Jakob Küüts ja Uko Halla, lisaks statistid komsomolide ja komsomolitaride rollides.

Teatribüroo tutvustab uut lavastust ajalehes alljärgnevalt: „„Abielu skandaalid“ on tänapäeva Nõukogude Vene näitekirjaniku V. Katajevi nali 3. vaatuses, milline on Moskva Kunstiteatris esietendusel omanud suure menu ning siis mängitud mitu hooaega järgimööda. Peale seda menu kõik Vene linnade teatrid on mänginud kuni tänapäevani seda lõbusat ajaviitetükki. „Endlas“ on esietendus laupäeval, 4. novembril kell 8 õhtul.“

Kaarel Eerme arvustus ajalehes Uus Eesti 8. novembril (ja tegelikult ka ajalehes Uus Eesti Pärnu Uudised 7. novembril) kõlab järgmiselt:

Järjekorralise uue lavastusena tuli Pärnu „Endla“ teatris esietendusele E. Lemmiste lavastusel tänapäeva Nõukogude Liidu mängitavama autori V. Katajevi nali „Ringi kvadratuur“, mis on aastate eest meie mitmel laval olnud mängitavaks tükiks. Millegipärast oli teosele „Endlas“ otsitud uus pealkiri, nimelt „Abielu skandaalid“, nähtavasti selle soovi ja lootusega, et see pealkiri rohkem uudishimu teose vastu äratab.
Mis puutub kõnealusesse teosesse, siis see pole tendentsteos sellel määral, nagu neid palju on kirjutatud. Kuigi V. Katajev poliitikale ja ühiskondlikule mõtlemisviisile omistab selles lõbusas asjas tähelepanu, on peamine raskuspunkt ikkagi tegelaste isikliku elu ümber, sellest sõltuvates intriigides, äpardustes. Nii siis: inimlik moment on siin tähtsam kui ühiskondlik, s. t. käesoleval korral kommunistlik moment. Lavastaja ja tegelased olid ka sellest seisukohast teosele lähenenud ning andsid kokkuvõttes üsnagi kordaläinud saavutuse. Arvestades praeguse „Endla“ trupi koosseisu, ei saa paremat tegelaste jaotust soovidagi. Kõik kuus osalist olid õigel viisil omal kohal. Muidugi, iseküsimus on see, kas kõik need osalised oma maksimaalse mängu panid kordaläinult või mitte, sest nii mõnegi juures oleksime tahtnud näha teatavat avaldust, teatavat repliiki, teatavat suhtumist jne. vahest hoopis teisiti, nagu F. Tilga juures, kes mängis Vasit. F. Tilk oli kohati üsna hea, kuid kaldus sageli üle ääre, kui nii võib ütelda. Osa oleks võinud saada ühtlasema läbitöötamise. H. Aare selle vastu Aabramina andis käesoleva hooaja oma teise parema saavutuse. See memmepojalik komsomol, mida Aabram kehastab, oli H. Aare poolt hästi joonistatud. Pisut ülemängimise tuhinas oli U. Halla luuletaja Mustmaana (miks on Tsernõsemnõi tõlgitud? – selleks pole vajadust), kuna viimane meesosaline J. Küüts seltsimees Flaviusena tegi oma väikese ja mitte eriti väljapaistva osa rahuldavalt.
Mis puutub naisosadesse, siis on raske A. Villmanni (Tooni) ja M. Voogi (Ludmilla) vahel vahet teha, kumb neist oma ülesandega paremini või halvemini toime tuli. Mõlematele sobis nende osa ja mõlemad ka rahuldasid, kuigi A. Villmanni puhul oleksime tahtnud vahest enam komsomolitari näha ja vähem naiselikkust, eriti mis puutub esimesse vaatusse. Samal ajal M. Voog võinuks vähekese ohjeldada oma liialdavat kiunumist ja virisemist. Ent need on pisikesed äärmärkused, kuna üldiselt täitsid nad oma ülesande hinnatavalt. Publikut oli rohkelt ja vastuvõtt soe.

„Abielu skandaale“ mängitakse 13 etendust ning seda vaatab 4042 inimest.

1957 esietendub Vsevolod Ivanovi näidend „Soomusrong 14-69“. Lavastajaks teatri peanäitejuht Enn Toona, näitejuhiks Heikki Haravee, kunstnikuks Edgar Sõõro. Osatäitjateks Eero Tari, Maret Simmo, Arnold Sikkel, Ilmar Toomla, Õie Maasik, Ilmar Märks, Lembit Kees, Manivald Mitt, Erich Tamm, Lembit Eelmäe, Paul Ruubel, Lia Tarmo, Uko Halla, Artur ots, Jaan Künnapas, Veera Luur, Selma Sõõro, Astrid Pirn, Mall Leissar, Maimu Pajusaar, Heino Tölp, Ilmar Märks, Salme Remmelgas, Kaarel Kõive, Erich Nurm, Uvar Velmet, Martin Mägi, Heikki Haravee, Roland Engman, Agate Hiielo, Eduard Järs, Rudolf Pärn, Olli Ungvere, Arseni Spiegelberg, Herta Elviste, Henn Jaaniste, Ilmar Haugas, Rudolf Pärn, Erich Nurm ning partisane-talupoegi, raudteetöölisi, valgekaartlasi ja sõjapõgenikke kehastavad Ain Künnapas, Heino Pillmaa, Helvi Jüring, Iia Saar, Oskar Kalda, Tamara Koop, Udo Targo, Vally Haugas, Villu Vilepaju jt.

Tegu on omalaadse kogukonda siduva lavastusega, sest lisaks teatri oma jõududele teevad lavastuses kaasa mitmed endised teatritöötajad ning ENSV Töönduskooperatsiooni Kultuuribaasi Pärnu klubi draamaring. Pärnu Kommunistis 26. oktoobril ilmuvas lavastust tutvustavas ja proove kajastavas artiklis kirjutatakse: „V. Ivanovi näidendi „Soomusrong 14-69“ proovidel on kogu teatrikollektiiv koos. Kuid rahvast ikkagi ei jätku. Seepärat paluti appi üsna arvukalt Pärnu tublimaid isetegevuslasi –näitekunsti harrastajaid. Tööliste-revolutsionääride, kuid samuti ka valgekaartlaste riietuses näeme ringi liikumas vanu teatritegelasi, praegusi pensionäre Manivald Mitti ja Ivo Velmetit, tuntud isetegevuslasi Erich Tamme, Tamaara Koopi, Arseni Spiegelbergi ja paljusid teisi. Enamik neist on päev läbi olnud tööl ja nüüd õhtul veel kella kümne-üheteistkümneni proovil. Raskeks läheb, kuid toime tullakse.“

„Soomusrong 14-69“ esietendus toimub aga hoopiski Tallinnas Estonia teatrimajas, sest selle lavastusega osaletakse Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva tähistamiseks korraldatud vabariiklikul teatrite ja muusikakollektiivide festivalil. Festivali lõpetamisel nähtut kokku võttes tõstab žürii esindaja K. Uibo esile lavastuse kolmanda vaatuse lahenduse, kuid tervikuna ei olevat lavastus veel võrdsel kunstilisel tasemel, eriti nõrgaks jäävat esimene vaatus. Paul Ruubeli osatäitmist tõde otsiva talupoja Veršininina tõstab ta siiski esile. Vabariikliku preemia à 1500 rubla pälvib lavastaja Enn Toona, Paul Ruubeli ja Heikki Haravee rollisooritused hinnatakse 750-rublaste preemiate väärilisteks ning Uko Halla saab hiinlase Sin Bin-U kehastamise eest 500-rublase preemia. 500 rubla suuruse vabariikliku preemia vääriliseks hinnatakse ka etenduse juhi ehk lavainspektori Salme Remmelgase töö lavastuse juures.

29. novembril Sirbis ja Vasaras ilmunud arvustuses jõuab kriitik H. Luik samuti järeldusele, et lavastusel on mõningate tugevate osatäitmise kõrval ka mitmeid puudujääke, kuid kokkuvõtteks näitab lavastus „et teatri kollektiiv on võimeline suuri ülesandeid püstitama ning kahtlemata andis lavastus kollektiivile palju uusi kogemusi.“